Võltsuudised ja uus külaühiskond

RAGNE KÕUTS

Väljamõeldud uudisloo üheks tuntumaks näiteks on Orson Wellesi kuulus kuuldemäng „Maailmade sõda: marslaste sissetung“ ja sellele järgnenud paanikareaktsioon. Welles (pildil pärast kuuldemängu) kinnitas, et asjaga seotud inimestest ei kujutanud keegi ette, et fantaasia võiks sellise reaktsiooni esile kutsuda.

Wikimedia Commons

Võltsuudiste teemat saab käsitleda mitmest vaatenurgast. Minu hinnangul on praegu jäänud peale ajakirjanikutööd lahkav vaade: miks ajakirjanikud ei kontrolli piisavalt infoallika usaldusväärsust ja lasevad läbi väljamõeldud uudiseid? Uudistarbijate puhul on aga esile tõstetud küsimus, miks sellist valeinfot massiliselt jagatakse, kuidas seda siis ära ei tunta.

Kurioosum ja väljamõeldis

Tegemist ei ole ju uue nähtusega. Väljamõeldud uudisloo üheks tuntumaks varajaseks näiteks on Orson Wellesi kuulus kuuldemäng „Maailmade sõda: marslaste sissetung“ (1938) CBS Radio programmis ja ajalooteadvuses kinnistunud piirkonna elanike paanikareaktsioon. Hiljem on küll selgunud, et kuuldemängule järgnenud massiline paanikareaktsioon oligi ajalehtede võimendatud uudis, et kahjustada avalikkuses uue meediumi – raadio – kuvandit. Arenes laialdane arutelu massimeedia mõjust ja sellest ajast saadik on elujõulised mõlemad – nii paanikat külvavate uudiste suhteliselt regulaarne esilekerkimine meedias kui ka auditooriumiuurijate tähelepanu meedia mobiliseerivale rollile või „narkootilisele“ toimele.

Põhjused, miks jääb reaktsioon seda tüüpi teabele alati ühetaoliseks, on hästi seletatavad: teatava sündmuse uudisväärtustamine nii ajakirjanduse kui ka auditooriumi poolt lähtub suhteliselt sarnastest inimtaju kategooriatest. Ajakirjanike sisueelistuste ja lugejate-kuulajate-vaatajate uudissisu tähtsustamise põhijoonte kokkulangevusele on osutanud nt saksa meediateadlane Christiane Eilders.1

Teatavasti lähtub ajakirjandus uudiste valikul kriteeriumidest, mis aitavad otsustada, kas sündmus on küllalt oluline, et seda kajastada. Uudisväärtuse kriteeriumid eri kultuurides ja eri ajastutel mõnevõrra erinevad, kuid üldjoontes võib öelda, et nendest kõige olulisemad on mõju, ebatavalisus ja prominentide osalemine sündmuses (Hennoste 20082). Kui ühe või teise sündmuse tähtsus võib olla eri aegadel erinev, siis kindlasti on uudisväärtuslik sündmus, mis on väga eriline, isegi kurioosne. Eilders väidab, et ebatavalisuse märkamise olulisus on tagasiviidav inimeksistentsi algusaegadesse – keskkonnas pidi kindlasti märkama ootamatult ilmuvat või tavapärasest erinevat tegevust või objekti. Sageli oli tähelepanu selliste märkide suhtes keskse tähtsusega, selleks et üldse ellu jääda. Ka tänapäeval on kurioosumid kindel uudisvaldkond, millega auditooriumi tähelepanu püütakse. Mitmeski riigis eelistatakse neid tavapärastele „tõsistele“, nt majandus- või kultuuriuudistele (Newman ja Levy 20143). Inimesel, kes peab ellujäämiseks keskkonda jälgima, peab olema võimalus sedalaadi infoga kokku puutuda. Kurioosumite sage esinemine meedias võib tähendada seda, et keskkonnas toimub muutus, milleks inimene peab olema valmis. Ajakirjandus on meid kurioosumitega ära harjutanud.

Loomulikult ei saa kurioosumi ja väljamõeldise vahele panna võrdusmärki. Kurioosseid seiku tuleb ikka ette – ja inimene hammustabki koera (kui laenata Hennoste klassikaline näide).

Teadmiseks võtta või usaldada?

Igasuguse info suhtes leidub nii skeptikuid kui ka sinisilmseid uskujaid. Samamoodi on meedias või ühismeedias levitatavate materjalide uskujaid ja mitteuskujaid. Kui Facebooki kasutaja jagab või laigib mõnda kurioosset uudist, siis sellest ei saa välja lugeda, et ta usub seda, ja laikimine viitab vaid uudise tähelepanuväärsusele – inimene tahab anda märku, et see uudis on sattunud tema vaatevälja. Suure tõenäosusega viitab see keskkonna jälgimisele – tuleb hoiatada ka kaaslasi võimaliku muutuse eest keskkonnas.

Kahtlemata kujundab selline uudisvoo sees elamine inimese maailmapilti. Maailmast saab üks uskumatuid sündmusi täis paik. Nagu see on juba praegu paljudele ükskõik mis usku, sh uusvaimsetele, inimestele. Nende maailmades juhtub igasuguseid asju, mis sageli ei lähe teaduslike ja/või eluliste tõsiasjadega kooskõlla.

Pealegi liigub rahva hulgas nagunii palju kuulujutte ja väljamõeldisi, mis konkreetse isiku igapäevaelu toimetulekut ei mõjuta – need ei lähe talle üldjuhul ka eriti korda. Nagu üks Kristel Härma (2015) 4 magistritöö tarbeks intervjueeritu selgitas, miks oli jätnud teda külmaks inimeste kiibistamise uudis: „Kõigil on oma kodu, oma probleemid, oma pere, oma söök … Mina siin kaasa rääkida ei saa. Noh, kui ta tuleb, siis ta tuleb. Las siis olla. Mina nagu ei süvene sellesse, et mõtleks. Ma ei mõtle selle artikliga kaasa, kas see võib tõene olla või ei.“

Mis teeb info usaldus­väärseks?

Info usaldusväärsuse hindamisel lähtub keskmine inimene kolmest tegurist: usaldusväärne meediabränd, sõber-arvamusliider ja omaenese kogemus. „Ma tean, et Postimees on usaldusväärne kanal, nad ei avaldaks mingisugust jama,“ arvas üks magistritöö tarbeks intervjueeritu, kes ütles, et ta vaatab kõigepealt, millisest allikast uudis on tulnud (Härma 2015). Teine tõi välja, et „kui sõber N on selle info postitanud, siis ma võin usaldada, sest ma tean, et sõber jagab ainult asjalikke asju“. Ja kolmandaks: „Jah, ma olen kunagi varem midagi sarnast kuulnud – ilmselt võib see siis isegi tõsi olla.“ Nii vastavad need, kellel ei ole võimalik tugineda meediabrändi või targa sõbra tehtud valikule. Siis tuleb ise otsustada, kas saadud teave on kooskõlas juba olemasolevaga või ei ole. Inimene usaldab iseenda varasemaid teadmisi maailma kohta – kui see nii ei oleks, tekiks skisofreeniline olukord, kus ta ei suuda valida adekvaatset käitumisviisi.

Meediauurijad seletavad info uskumist-mitteuskumist Edmund Husserli ja Alfred Schützi töödest lähtuva fenomenoloogilise käsitusega. Inimene töötab nagu infotöötluse masin ja võrdleb igal ajahetkel keskkonnast tulevat infot sellega, mis tal on juba olemas – nii isiklikult saadud kogemustega kui ka sellega, mis on temani jõudnud kultuurilise sotsialiseerimise protsessis vahendatud teabena. Üldiselt on inimene suuteline hindama, kas saadav info on kooskõlas tema kogemuste ja varasemate teadmistega. Ta sobitab selle oma peas „kataloogipuusse“, mida kasutab keskkonnast tuleva info süstematiseerimisel.

Kuna meil ei ole ühtegi teist institutsiooni, mis süsteemselt ja laial skaalal tegeleks infovälja kujundamisega, siis on endiselt ajakirjanduse õlul üha keerulisemaks muutuv ülesanne seda välja puhtana hoida. Meediabränd annab paljudes riikides praegugi veel internetiuudistele usaldusväärsuse (Newman ja Lewy 2014; Härma 2015). Ootused ajakirjanikutöö professionaalsusele kasvavad.

Teine lootus on kohalik ajakirjandus, kuna väikeses ühiskonnas, kus kõik üksteist tunnevad, on keerulisem varjata ja valetada kui USA mõõtu ühiskonna meedias. See tähendab taas külaühiskonna teket – ja sugugi mitte mcluhanlikul globaalsel skaalal. Uues külaühiskonnas usaldame ainult neid, kellega oleme isiklikult kokku puutunud ja infolevitajale silma vaadanud. Või siis võtame teadmiseks, et maailm on hulluks läinud. Tulevik näib praeguste protsesside jätkumise korral suhteliselt metsik, aga huvitav. Seda vähemalt sotsiaalteadlastele ja kommunikatsiooniinimestele. Kui miski pole kindel, siis on kõik võimalik.

1 Christiane Eilders, Nachrichtenfaktoren und Rezeption. Eine empirische Analyse zur Auswahl und Verarbeitung politischer Information. Westdeutscher Verlag, Opladen 1997.

2 Tiit Hennoste, Uudise käsiraamat. Teine, kohendatud trükk. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2008.

3 Nic Newman, David A. L. Levy, Reuters Institute Digital News Report 2014: Tracking The Future of News. Reuters Institute for the Study of Journalism, lk 50. http://reutersinstitute.politics.ox.ac.uk/sites/default/files/Reuters%20Institute%20Digital%20News%20Report%202014.pdf

4 Kristel Härma, Uudiste lugemine internetis noorte ja nooremate keskealiste hulgas. Magistritöö. Tartu Ülikool, 2015. http://dspace.ut.ee/handle/10062/46873

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming