Võlud ja valud talentidega

Paljusid talendikeskusi, mille põhielanikkond on välismaalased, iseloomustab suur elanikkonna voolavus ning vähene huvi siduda end kohaliku kogukonnaga.

AVE LAUREN

Viimastel kuudel on olnud rohkesti juttu vajadusest soodustada majanduslikku rännet ja reformida rändesüsteeme, et leevendada tööjõu ja oskuste puudust. Sobiva tööjõu puudumisega on mitmed Euroopa riigid juba aastaid silmitsi seisnud. Probleemiks on töökäte arv, töötajate teadmiste-oskuste tase ja sobivus tööturu vajadustega. Üks võimalusi haritud töötajaskonna kasvatamiseks on investeerida haridussüsteemi reformimisse, kuid paljudes riikides on jõutud arusaamisele, et haridusinvesteeringutest inimkapitali juurdekasvuks ei piisa ja seepärast töötatakse välja strateegiaid talentide sissetoomiseks.

Inimkapitali tähtsuse kasv

Huvi haritud tööjõu rände vastu ei ole iseenesest midagi uut. Üheks teerajajaks võib siin pidada juba 1965. aastal USAs vastu võetud Harti-Celleri rändeseadust, millega kaotati lähteriigikvoodid ning keskenduti hoopis sisserändajate haridusele ja oskustele. Sellest ajast saati on indiviidi vaimne kapital aina olulisem sisserände alus üle maailma ning enamik riike on tutvustanud rändeseadusi, kus kvalifitseeritud tööjõud on privilegeeritud seisundis.1 Liigutud on selles suunas, et mida haritum isik, seda lihtsam on tal kolida ühest riigist teise.

Peale välistööjõu iseloomustab inimkapitali väärtustamine majandust laiemalt. Inimkapitali all võib mõista teadmiste, oskuste ja kogemuste pagasit, millesse saab investeerida ning mis mõjutab tootlikkust. Üleminekul teadmispõhisele majandusele sai aina tähtsamaks, et tööjõud oleks haritud ja looks aina suuremat lisandväärtust. Kui XX sajandi keskpaigas peeti riikide ja rahvaste majandusedu aluseks füüsilist kapitali, siis nüüdseks on majandusareng üha tugevamas seoses inimkapitaliga.

Inimkapitali mõju majandusele ja heaolule on uurinud näiteks Berkeley ülikooli majandusteadlane Enrico Moretti Ameerika Ühendriikide näitel.2 Kedagi arvatavasti ei üllatanud, kui selle uuringuga tuvastati, et kõrgelt kvalifitseeritud elanikkonnnaga piirkonnad on üldjoontes jõukamad kui need, kus elanikkond on keskmisest madalama haridustasemega. Üllatavam on ehk see, et inimkapitali poolest jõukamates ühiskondades on madalama kvalifikatsiooniga töötajad paremini tasustatud ja majanduslik lõhe inimkapitali poolest rikaste ja vaeste piirkondade vahel on viimase 30 aasta jooksul kasvanud aina kiiremas tempos.

Inimkapitalilt rikka ühiskonna tekkes on tippspetsialistide rahvusvaheline mobiilsus tihtipeale keskse tähtsusega. Nimelt ei mõjuta ränne kõiki piirkondi ühtemoodi, vaid rahvusvaheliselt mobiilsed tippspetsialistid ja innovaatorid3 koonduvad kindlatesse keskustesse, üldjuhul ülemaailmse tähtsusega suurlinnadesse või muudesse majanduskeskustesse.4 Sealjuures on sellised talendikeskused sektorispetsiifilised. Nii lähevad talendid, kes on huvitatud tööst finantsalal pigem Londonisse või New Yorki, IKT töötajad aga hoopis Räniorgu või mõnda muusse võrgustunud tehnopoli.

Kui mõni keskus, nt New York ja London, on võrdlemisi mitmekesiste sektorite ja talendibaasiga, mis aitab lööke puhverdada, siis teised piirkonnad, nagu Räniorg, meenutavad digitaalseid banaanivabariike. Pildil Adobe’i peakorter.

Wikimedia Commons

Töö tuleb tegijate juurde

Üldjuhul on talendikeskused kiire majanduskasvuga ettevõtluskeskused. Kui varem arvati, et immigrandid liiguvad sinna, kust võib leida sobivat hästi tasustatud tööd, siis üha rohkem võib näha seda, et hoopis töökohad lähevad sinna, kus on tugev talendibaas juba ees ja inimkapital tagatud.5 Seda on ehk kõige paremini näha infotehnoloogia ettevõtetes, kus tihtipeale innovaatilised, oskuslikud ja ambitsioonikad töötajad määravad ära, kas alustavat ettevõtet saadab edu ja millised on tema kasvuvõimalused.6 Seejuures kandub võimendav mõju üle teistesse sektoritesse, näiteks iga tipptehnoloogia töökohaga kaasneb keskmiselt viis töökohta teistes sektorites.7

Brexiti puhul on sobivate talentide kättesaadavus ja hulk kujunemas eluliseks küsimuseks. Peale ühisturule ligipääsu kaotamise tunnevad rahvusvahelised suurkorporatsioonid muret, et Brexitiga kaasnevad rändepiirangud vähendavad talentide valikut ja kvaliteeti. Suurbritannia kaotusest võib saada mõne teise võit. Näiteks on talendisõjas üheks selliseks võitjaks tõusmas Frankfurt oma finantssektoriga. Suured finantsasutused, sh JP Morgan, Morgan Stanley, Daiwa, Citigroup ja Goldman Sachs, plaanivad viia oma Euroopa peakontori Londonist Frankfurti, kus on olemas neile sobilik infrastruktuur ja tööturg.

Brexit juhib tähelepanu veel ühele aspektile: nimelt ei ole talendikeskused püsivad nähtused, need kerkivad ja hääbuvad, vajades positsiooni säilitamiseks mitte ainult poliitilist stabiilsust, vaid ka tugevat tööd ja investeeringuid. See tähendab, et põhimõtteliselt võib iga piirkond selleks saada, kaasa arvatud Eesti (või pigem Tallinn). Ajal, mil majanduskasv on enamikus arenenud riikides aeglustunud ja ühiskond vananeb, nähakse inimkapitali ja talentide ligimeelitamises head võimalust, kuidas majanduskasvu ergutada ja üldist heaolu kasvatada, mistõttu ongi talenditeema nii aktuaalne. Ent ka talendikeskuste arenguga kaasneb paratamatult probleeme, millele pööratakse vähem tähelepanu.

Glamuuri- ja sõjatsoonid

Arenenud riikides on talendikeskuste areng toimunud kõrvuti ebavõrdsuse süvenemisega.

See ei tähenda, et nad oleksid selle põhjustanud, kuid mõne piirkonna edukus võimendab teiste langust. Võtame veel kord Ameerika Ühendriikide näite. Kui vaadata pilte San Franciscost ja Detroitist, siis erinevused heaolus on täiesti ilmsed ning, nagu Moretti on näidanud, kasvavad aina kiiremini. 2015. aastal avaldatud uuringus8 leiti ka, et just sotsiaal-majanduslik segregatsioon on takistab USAs inimkapitali arendamist, süvendades regionaalset ebavõrdsust, kusjuures võimalikud tagajärjed ulatuvad üle põlvkondade.

Süvenev ebavõrdsus ei pruugi olla üksnes riigi regionaalne probleem, vaid seda esineb talendikeskuses endas. Eriti neis talendikeskustes, mis on samaaegselt maailmalinnad. Saskia Sassen on tõenäoliselt üks tuntumaid teadlasi, kes on juba aastakümneid tõestanud, et maailmalinnades toimub tugev polariseerumine. Ühest küljest iseloomustavad talendikeskusi jõukad glamuursed rajoonid (urban glamour zone), kus elavad tippspetsialistid, kellele on kättesaadavad tipptasemel teenused. Samal ajal laienevad nn sõjatsoonid (urban war zone), mille elanikud peavad aina rohkem konkureerima vähenevate mugavuste ja hüvede pärast. Kuigi võrdlevas analüüsis on talendikeskuste „kaotajad“ jõukamad kui nende saatusekaaslased mujal,9 ei tohi siiski alahinnata ebavõrdsust ja selle võimalikke tagajärgi.

Talendikeskuste ebastabiilsus

Ebastabiilsus on teine talendikeskuste tunnusjoon, mida mõjutab haritud tööjõu ränne. Ajast, mil Adam Smith nentis „Rahvaste rikkuses“ (1776), et inimene on kõige raskemini liigutatav ressurss, on palju muutunud. Rahvusvaheliselt mobiilsete tippspetsialistide valikuid iseloomustab pigem oskustööjõu ringlus kui varasemad lineaarsed rändemudelid.10 See tähendab aga et paljusid talendikeskusi, mille põhielanikkond on välismaalased, iseloomustab suur elanikkonna voolavus ning vähene huvi siduda end kohaliku kogukonnaga. Siinkohal ei ole ka lahenduseks investeerida nende isikute lõimimisse, sest rahvusvaheline mobiilsus ja oskustööjõu ringlus on paljudel valitud elustiil ning selle kaudu toimuvast teadmiste siirdest võidavad paljud riigid. Seega tuleb arvestada, et talendikeskuse elanikkond koosneb nii mobiilsetest kui ka paiksetest isikutest, kelle erinevad vajadused nõuavad arvessevõtmist.

Samuti võib see mõjutada majanduslikku stabiilsust, eriti kui talendikeskus on panustanud ühele majandussektorile. Kui mõni keskus, nt New York ja London, on võrdlemisi mitmekesiste sektorite ja talendibaasiga, mis aitab lööke puhverdada, siis teised piirkonnad, nagu Räniorg, meenutavad digitaalseid banaanivabariike. Töötades tippspetsialistide rände ja selle mõjudega Ränioru kontekstis, oli mul üks meeldejäävamaid vestlusi Hiina päritolu investoriga, kes nimetas seda piirkonda tulevaseks Detroitiks, mille langus võib tulla veelgi kiiremini, sest füüsilise kapitali asemel seisneb piirkonna rikkus mobiilses inimkapitalis ja sotsiaalsetes võrgustikes, mis on ühe lennureisi kaugusel järgmisest talendikeskusest. See pole enam apokalüptiline tulevikuvisioon, sest president Trumpi lühinägelik poliitika ja ebastabiilsus on juba sundinud innovatsiooniettevõtjaid otsima uusi keskusi, kuhu hakata tasapisi edasi liikuma.11

Tark talendipoliitika

Kas see tähendab, et talendikeskustest tuleb loobuda? Mitte ilmtingimata, sest teadmispõhises majanduses on nende mõju majandusarengule silmapaistev. Mida aga tuleb vältida, on aegunud valitsemismeetmed, mis ei arvesta uue reaalsuse vajadusi. Teisisõnu, talendipoliitikasse investeerimisel on vaja poliitiliselt ja sotsiaalselt innovaatilist lähenemist, et maandada eelmainitud riske. Talendikeskuste puhul peab rohkem tähelepanu pöörama majanduse mitmekesistamisele, meetmetele, mis suurendaksid stabiilsust ja vähendaksid sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust. Investeerimine rahvasse ja ressursside ümberjagamine ei ole siinkohal niivõrd sotsiaalse õigluse küsimus (kuigi ka see on väga oluline), vaid on vajalik selleks, et saavutada neid eesmärke, milleks talendikeskusi üldse arendatakse.

Ave Lauren on Euroopa rändevõrgustiku (EMN) Eesti riiklik koordinaator.

1 Castles, A., de Haas, H. & Miller, M. J. 2013. The Age of Migration: International Population Movements in the Modern World, 5th Ed. Basingstoke: Palgrave Macmillan.

2 Moretti, E. 2013. The New Geography of Jobs. New York: First Mariner Books.

3 Innovaatorite ja ekspertide-tippspetsialistide erinevusest loe käesolevas numbris ilmunud intervjuust Paul Evansiga.

4 Sassen, S. 2012. Cities in a World Economy 4th Ed. Thousand Oaks, CA : Pine Forge.

5 Ibid., Moretti, 2013.

6 Wadhwa, V. 2012. The Immigrant Exodus: Why America is Losing The Global Race to Capture Entrepreneurial Talent. Philadelphia: Wharton Digital Press.

7 Moretti, 2013.

8 Putnam, R. D. 2015. Our Kids: The American Dream in Crisis. New York: Simon & Schuster.

9 Vt Moretti, 2013.

10 Lauren, A. 2016. Global Citizens and Local Aliens: The Rise of New Migrant Identities and Landscapes in the San Francisco Bay Area (doktoritöö käsikiri). Cambridge: University of Cambridge.

11 Maney, K. 2017. „Dangerous at any speed: Donald Trump’s policies could turn Silicon Valley into another Detroit, Newsweek, 29. IX.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming