Pärisorjuse kiituseks

„Viimase öö õigus” on orjuse ülistus: ilma valgustatud ja heasüdamliku orjapidajata lähevad eestlased hukka.

VEIKO MÄRKA

Rakvere teatri „Viimase öö õigus”, autor Toomas Suuman, lavastaja Raivo Trass, kunstnik Jaak Vaus. Mängivad Mait Joorits, Margus Grosnõi, Maarika Mesipuu-Veebel, Eduard Salmistu, Tarvo Sõmer ja Arvi Mägi. Esietendus 19. IX Rakvere teatri väikeses majas.

Eesti Teatri Agentuuri 2013. aasta näidendivõistluse esikohanäidend „Viimase öö õigus” on raske ja hämar tekst. Tegu on pigem lugemisdraamaga, mida lavale seada on täiesti võimalik, kuid sealgi pakub see pigem mõtte- kui silmailu. Seda arvestades on lavastaja Raivo Trass ja näitlejad teinud ära suure töö. Suumani filosoofilis-eetilistest dialoogidest on saadud küllaltki emotsionaalne ja õhuline lavastus. Ei ütleks, et „Viimase öö õigust” on sama raske dešifreerida kui näiteks Madis Kõivu tekste, kuid teatrilava tarvis on see tumemeelsusest liialt tulvil siiski.

Autori eetilis-filosoofiline seisukoht on omapärane, tekitades palju vastuväiteid. Eestlane peab kogu aeg kedagi teenima, orjama, ainult siis läheb tal hästi ning maailmas valitsevad rahu ja harmoonia. Keegi peab teda valitsema – tehku seda siis mõis või Euroopa Liit. Valitseja omakorda peab olema valgustatud, vaimne, heasüdamlik ja empaatiline. Kuna Mait Joorits mängib Ojastu härra Heinrich von Lindenina kõik need omadused ka hiilgavalt välja, siis kogumuljelt jätab „Viimase öö õigus” mulje nagu äraspidi „Mahtra sõda”. „Selle rahva jaoks jääb valitsemine vihkamiseks ja äravõtmiseks.” Vildel sobiks selline tsitaat mõne mässujuhist eestlase suhu, Suumanil ütleb seda mõisnik.

Eestlased on näidendis „pahad poisid”: kavalad, riukalikud, kahepalgelised („Varastamine – see nõuab haridust”). Nende pragmaatiline „näpud enda poole” maailmavaade vastandub aadliku idealistlikule visionäärihingele. Viimane otsib lunastust, esimesed heaolu. Ent just sellisena on see rehepappide kolmik täiesti sümpaatne ning annab lavastusele elavuse. Eriti hoogne ja meeldejääv on Margus Grosnõi Toomas, kes suudab oma materialistlikule maailmakäsitlusele anda lausa religioosse aura. Ka mõisavalitseja Jüri (Eduard Salmistu) ideoloogina on mõjuv: „Meie maa ei taha verd. Meie maa tahab sitta!” Need tema sõnad vääriksid igavese eestlase ausambale raiumist.

Heinrichi kummituslik onu Georg Arvi Mägi esituses on tänuväärne karakterroll, mõjub isegi elavamalt kui tema vennapoeg. Kuigi ehitud nii silmapaistvate aksessuaaridega nagu ukulele ja punane türgi fess, mõjub ta ka neid arvestamata loomulikult ja loominguliselt. Kuna kummitus on näidendis kõige harmoonilisem ja inimlikum tegelane, lisab see irooniavürtsi.

Niisiis: härra hindab üle kõige lootusrikkust, matsid rikkust. Kui härra peab oma ameti pärast 1918. aastat lõplikult maha panema, algavad probleemid. „Orjus pole praegu moes. Praegu on moes vabadus,” väidetakse näidendis. Selline pealiskaudne vastandamine kõlab hoiatusena, sest mood, teadagi, muutub. Vabadusse suhtumise motiiv on omamoodi edasiarendus Kitzbergi jutustusest (mitte näidendist!) „Libahunt”, kus teoorjust mäletavad vanainimesed meenutavad seda heldimusega: peksa sai küll kõvasti ja tööd oli palju, aga vastutust ega muret mitte mingisugust, oldi nagu süüdimatu lastekari.

„Viimase öö õigus” on orjuse ülistus. Ilma valgustatud ja heasüdamliku orjapidajata lähevad eestlased hukka. Ilma piitsahirmuta hakatakse varastama, petma, vägivallatsema – kaovad kõik moraalsed kriteeriumid. Hein­richit alandavad pidevalt vallavanem Tõnis (Tarvo Sõmer), tema poeg Toomas, poja pruut/naine (Maarika Mesipuu-Veebel) ja mõisavalitseja. Sellest võib selgelt välja lugeda etteheidet baltisaksa mõisnikele, et need loobusid nii kergekäeliselt oma põlistest õigustest (sh esimese öö õigus). Näidendi otseses kõnes leidub 181 korda sõna „härra” (kui mõisniku sünonüüm) ja alati öeldakse seda iroonilises kontekstis, kõige sagedamini otsese pöördumisena Heinrichi poole.

Anna: „Minu inimesed ei ehita enam tulevikku. Nad varastavad seda.” Muidugi peab arvestama võimalust, et Suuman lihtsalt provotseerib. Aga mille vastu? Eesti iseseisvuse ja demokraatlike vabaduste vastu? Kõlab nagu liiga tobedalt. Kas on vabadust ilma hirmuta? Näidendis vastatakse: ei ole. Vaidleksin vastu. Kas Eesti on nüüd, kui meedia õhutab igal viisil hirmu Venemaa suhtes, vabam?

Seevastu järgmine dialoog on ilus, täpne ja sobib ka praeguse Eesti ühiskonna iseloomustamiseks:

Heinrich: „Oled sa aru saanud, et sa oled vaba inimene?”

Jüri: „Olen või?”

Osaliste kohta võib öelda ühte: kõik momendid, kui neil on lavastuses võimalik improviseerida, esile tõusta ja üllatada, kasutatakse ka ära. Üleliia neid momente just ei teki, näidend on küllaltki aeglase tempoga, ent mitte igav. Viimase välistab dialoogi teravus ja konfliktsus. „Rahvas, kes ei taha hoolt kanda oma härra eest, peab varsti hoolt kandma võõra härra eest,” nii võiks sõnastada lühikokkuvõtte. Kui väide „Härra toob õnnepõlve kaasa” kõlab näidendis irooniliselt, siis „Ühed Ojastu mehed kõik, olgu Ojastu mõis või talu” hoiatavalt. Anna talule samad õigused kui mõisale ja anarhia ongi käes.

„Härrasid ei röövita. Härradelt võetakse ära. See on siinmaal see ainus vabadus.” Muidugi ei saa ette heita, et mõisa varade kallale pääsenud rehepapid omavahel niimoodi räägivad. Mingit muud vabaduse vormi peale varguse ja omavoli näidendi autor aga ei tunnistagi ning seetõttu jääb „Viimase öö õigus” ideeliselt üheülbaliseks. Tõsi, täisvereliste karakterite loomist see ei sega, viimast tõestab lavastus veenvalt.

Aga ka lavastaja ei saa võtta sealt, kus midagi pole. „Viimase öö õiguses” pole tõsiseltvõetavat naisosa. Formaalne muidugi on, aga mingit iseseisvat karakterit Anna endast ei kujuta: tuleb lavale, virutab Heinrichile vastu kõrvu, varsti kipub juba iga hinna eest voodisse. Ta on iseseisva tahteta meestevaheline kemplemisobjekt. Mees on eestlane või sakslane, naine on lihtsalt naine. Teisisõnu: naine on alamat sorti olend, täpselt sama primitiivne ja üksnes loomalike instinktide meelevallas nagu 1990. aastate ja veidi hilisemates eesti filmides („Jüri Rumm”, „Tulivesi”, „Georgica”, „Karu süda”, „Detsembrikuumus” jne). Anna: „Pane mind pigem ketti, kui et lased mul ära joosta!” Eks ta ole.

Mängupaik ise on Rakvere endise mõisa kõrvalhoone – see on väärtus, mis annab lavastusele lisamõõtme. Taustaks sobib märkida sedagi, et just Lääne-Virumaal oli kunagi eriti palju uhkeid ja suursuguseid mõisahooneid, millest mitmed on eestlaste võimu ajal langenud täiesti haletsusväärsesse olukorda (vist viimasena Neeruti). Nii et kohalikku koloriiti on lavastuses silmapaistvalt palju.

Kuid, nagu öeldud, mõttejõu poolest, omapärase ajaloolise esseena on ka tekst täiesti arvestatav ning meie kultuuriloo kontekstis oluline (peaaegu oleksin kirjutanud „märgilise väärtusega”!). Kui mitte muul moel, siis kurioosumina.