101 protsenti Mustoneni

Heili Vaus-Tamm

Samal teemal: ?opeNBaroque? ja Händeli oratoorium ?SAALOMON?. Andres Mustoneni poolt publiku ette toodud kuningas Saalomoni loo ettekanne oli raskepärase ja eksalteeritud saksa kõrgbaroki vääriline. Mustoneni põhiroll näis olevat kehastuda idee- ja energiageneraatoriks ning stiiliguruks. Selles osas kuuldu rahuldas, oli sõltuvalt interpreetide barokialasest ettevalmistusest piisavalt autentses stiilis ja elamuslik.

Solistide suur hulk lõi laia spektri jahedamaks jätvatest läti solistidest, suuremaid ootusi mitte õigustanud kontratenorist kuni teose käigus meeldivamaks muutunud Leviidi, vaimustavate soomlannade Komside ja Iiri-Soome tenori Chorellini.

Meeldejäävalt mängis orkester ja tuntud headuses säras Latvija koor. Kui Aleksejevi juhatatud Haydni-Mahleri-Beethoveni kavas tundus, et orkestrist maksimumi väljatoomiseks oleks vaja aktiivsemat dirigendi suhet, siis Mustoneni aktiivsus oli küll 101 protsenti. Ja tulemus? Alguses oli tõelise barokkorkestriga võrreldes esmamuljeks ikkagi sädeluse ja kerguse puudus. Aga juba õige pea hakkas kõrv esitatavas tervikuna positiivseid impulsse tabama: head kulminatsioonid, koori intensiivsed kõrged noodid, stiilne liikumine. Asi läks käima!

 

Tenor innustas orkestrit

 

Pärast Leviidi (bass Andrus Mitt) esimest, nii vokaalselt kui stiililiselt veidi laialivalguvat ava-aariat mõjus värske puhanguna ülempreester Saadoki (tenor Niall Chorell) eksaktne hääldus ja kadestusväärselt nõtke artikulatsioon. Ja jälle just energia, mis käivitas ka orkestri. Saadoki aaria ?Püha ekstaas mu rinda rõõmustab?? pani üllatunult kuulama viiulirühma täpset, aktiivset ja stiilset esitust. Liigendatud käikude virtuoosne esitus oli tase omaette. Meie ERSO! Sellised hetked (veel nr 54 ? jälle Saadoki aaria!) panid läbi sõrmede vaatama ka mõnedele intonatsioonivääratustele. Orkestrist tõstaks veel esile hilisemad oboesoolod.

Kui Anu Komsi tõstis kuuldu taset oma hääle rikkaliku paletiga ? võrdselt meeldisid nii lopsakus kui kergus, siis Piia Komsi üllatas tõesti harva artistliku diktsiooniga. Kasutan meelega sellist ootamatut terminit, sest ometi sai kuulda lauljat, kes läbivalt ja teadlikult kogu partii jooksul diktsiooni karakteriloojana kasutas. Tema artistlik ettekanne oli kooskõlas õhtu üldise toonusega, kus väikesed puudujäägid võis hea meelega andeks anda, kui aga midagi eredat ja stiilset kuulda sai. Ainus, mis tema puhul puudusena kõrva jäi, oli tämbrimuutus kõrgregistrile üleminekus. Samas illustreeris tema ilmekam-kaunim esitus ja punane kleit kuulsas Saalomoni kohtumõistmise stseenis igati ?õige ema? rolli. Kui miski selle õhtu jooksul üldse häiris, siis vahest liigne ära- ja üleseletatus, must-valgelt moraliseeriv hoiak. Sinna patta ei paneks aga kuningapaari õrna embust, mis kontsertettekande rangetest piiridest küll väljus, ent tõusis kauni ?estina koos kuninganna duetijärgse õrna ja rahuldunud soologa oratooriumi kauneimaks osaks.

 

Õrn ja metsik

 

Vormiliselt ja muusikaliselt mitmekesisuselt oli ?Saalomoni? esitus igati õnnestunud: lisaks just mainitud kõrgpunktile kuningapaari dueti ja soologa näiteks võimsale jubilate-koorile (nr 22 ??õnnelik, õnnelik Saalomon?) järgnenud Saalomoni õrn retsitatiiv t?embaloga. Saalomoni osatäitja Oleg Bezinski hääl polnud nii nüansirikas ja vaheldust pakkuv kui Komsil või Chorellil, sestap oligi ta nauditavaim ansamblites või siis lihtsalt säravas karakteris. Mustonen kasutas vormilised vastandused temale iseloomuliku utreerimisega ära, lopsakalt voogava kõrgbaroki väärilisena jäi meelde ka koori lausa välja hüütud, mitte lauldud II vaatuse alguse ??Saalomon?.

Igatahes üks väga ilus ja elus ettekanne, lisaväärtuseks head solistid, väärt koor ning innustunud orkester.