Tantsud siin- ja sealpool lõuendit

Saale Fischer

Sõna otseses mõttes võõra pilli järgi tantsima olid pandud Bernt Notke prominentsed luukered, kui Niguliste kiriku Antoniuse kabelis kõlasid tantsud kahele klavessiinile. Lisaks peenele renessanssrõivis seltskonnale sai klavessiinimuusika saatel tantsitatud ka kabelitäis peamiselt võõramaalastest koosnevat tänulikku tänapäevast ilmikpublikut. Tantsud kahele klavessiinile”: Julia Agejeva Hess (klavessiin), Imbi Tarum (klavessiin) 13. VIII Niguliste kiriku Antoniuse kabelis.

Julia Agejeva Hessi ja Imbi Tarumi näol on tegemist kindlasti Eesti kõige harituma klavessiiniduoga: 2011. aastal kaitses Agejeva Hess doktoriväitekirja New Yorgis, aasta hiljem Tarum Tallinnas. Et saavutatu puhul pole tegemist ainuüksi vägevalt kõlisevate tiitlitega, vaid et nende taga peitub ka sisu, on näidanud kas või Agejeva Hessi viimaste aastatel Venemaal ja USAs rahvusvahelistelt klavessiinikonkurssidelt korjatud auhinnad, mille saavutamisse on panustanud ka Tarum oma nõuannetega – koostöö, mis nüüd ka ühiskontserdiks vormistatud.

Kontserdi avanumber, Johann Matthesoni Sonaat ning Süit G-duur/g-moll oli Eesti kontserdilavadel korduma kippuvatele kahe klavessiini lugudele põnev vaheldus, kõlades siinmail esimest korda. Vähetuntud, aga sugugi mitte väheväärtuslikku Matthesoni põimikut pole ka laias maailmas ülearu esitatud-plaadistatud, erandiks duo Patrick Ayrton – Richard Egarr.

Saksa stiilis prantsuse mõjutustega muusika noodimaterjal jõudis Eesti duo kätte Aleksei Ljubimovi kaudu, kelle valduses olev koopia koopia koopia olevat aja jooksul nii tihkelt kattunud eri käekirjas märkustega, et noodimaterjal ise kohati enam väljagi ei paistvat. Kõik, mis puudu, oli aga kontserdiks jälle taastatud ning Hamburgi muusikamehe looming kõlama pandud sellises kvaliteedis, mille puhul ainult püstisi pöidlaid viibutada võis.

Järgmiseks kõlanud Gaspard le Roux’ Süit kahele klavessiinile F-duur kujutas endast puhast prantsuse muusikat oma lõppematute kaunistuste, käigukeste, manuaalivahetuste ja kiirete osadevaheliste karakterimuutustega. Selle kõigega simultaanne toimetulek justkui ühelt mängijalt – kahel pillil, neljal klahvistikul ning arvukates registrikombinatsioonides – andis aimu duo ettevalmistustöö põhjalikkusest ning muusikalise viimistletuse kõrgest tasemest.

Ühele klavessiinile kirjutatud Prélude ning Allemande grave Le Roux’ süidist pakkusid ka teretulnud väikesi akustilisi puhkehetki vahelduseks kahe klavessiini mesitaruna sumisema kippuvale tihkele faktuurile. Tagantjärele mõeldes oleks selliseid hetki võinud ehk rohkemgi olla, seda vähemasti Antoniuse kabeli isevärki akustikas, kus üksik pill kõlas publikusse märksa selgemalt ja nüansseeritumalt, isegi tugevamalt kui kaks pilli.

Le Roux’le sekundeeris teine prantsuse helilooja J.-Ph. Rameau, kelle kogumikust „Pieces de clavecin en concert” kõlas sedakorda kolmas, neljaosaline kontsert A-duur. Prantslaste muusikat interpreteeris duo hea maitse ja stiilitajuga. Väga hästi mõjusid ka üle võlli tempos interpreteeritud Passepied (Le Roux) või ootamatu lõpplahenduse saanud Tambourin (Rameau) ning ehk oleks teatraalse ajastu muusikasse sobinud isegi rohkem „ulakusi”, kui duo endale sedakorda lubas. Vaielda võiks notes inégales’ide üle, mis kõlasid minu maitsele liiga ühtlaselt punkteerituna – kas see pole mitte jälle teistpidi égal?

Kahe prantslase vahele mahtus Hessi-Tarumi interpretatsioon Wilhelm Friedemann Bachi Kontserdist kahele klavessiinile F-duur F.10, mis oli esitatud hea vungi ja mõnuga, põhjustades uhke tervikmulje. Eriti kaunis oli teine osa Andante, millest õhkus palju naiselikku õrnust. Ehk oleks naiselikkusele vastukaaluks oodanud kolmandas osas Presto julgemat põrutamist teise, mehelikult bravuursesse äärmusesse, milleks tempomärgistus ning avakäigud annavad hea lähtepositsiooni.

Õhtu lõpetas mõneti üllatuslik, ent kava terviklikkuse mõttes igati oodatud-õigustatud külaline – kõlas Ástor Piazzolla „Libertango” seatuna kahele klavessiinile (või neljale käele). Seade autor on noor viiuldaja, VHK õpilane Peeter Margus, kes on kirjutanud palale ka ägeda sissejuhatuse. Esimest korda vaimustusin sellest loost läinud kevadel VHK noorte klavessiinitaride ettekandes, aga et tegemist on igati „päris” kontserdilava vääriva teosega, mille eest pole patt ka piletiraha küsida, tõestas publiku äratundev mõnumõmin pala algustaktides. Ka esitus oli igati loo vääriline, kirglik ja vaimustav. Ja jälle üks kontsert, millel ovatsioonid ei lõppenud enne kui lisalooga, milleks polnud ei rohkem ega vähem kui esimene osa Allegro J. S. Bachi kontserdist kahele klavessiinile C-duur BWV 1061.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming