Täisvereline Brecht-Weill Dagmar Manzeli hääles ja kehas

Anne Prommik

Kurt Weilli (1900–1950) ballet chanté (1933) on algupäraselt loodud kahele naispeaosatäitjale, kellest lauljanna esindab naise mõistuslikku, tantsijanna aga kehalist poolt. Kurt Weilli „Seitse surmapattu”, lauludega ballett Bertolt Brechti tekstidele: Berliini Koomilise Ooperi algupärand. Lavastaja Barrie Kosky, koreograaf Otto Pichler, stsenaarium Bettina Auer. Tallinna Kammerorkester, klaverisolist Frank Schulte, dirigent Kristiina Poska. Osades Dagmar Manzel, Tim Klaski, Mate Gal, Bernhard Hansky, Stephan Boving. 16. VIII Birgitta festivalil.

Barrie Kosky lavastuses kehastab õdesid Annasid, kel „üks süda ja ühine hoiuraamat”, fenomenaalselt mitmekülgne näitlejanna Dagmar Manzel. Kosky tõlgenduses on „Seitse surmapattu” üks häbematult hästi töötav monoetendus, aga lõviosa selle õnnestumise aust langeb kindlasti multitalendist peaosalise karismale, tema keha ja hääle näiliselt mänglevale valdamisele, mille taga lisaks emakese looduse lahketele andidele on kindlasti aukartustäratava mahuga järjekindel töö. Eeskätt on Manzel ju näitlejanna – milline võime koondada pinge peaaegu plahvatuslikuks vaid ühe pilguga! –, aga tema füüsiline olemus, väljendusrikas hääl ja keha ning haruldane keskendumisvõime teevad minimalistlikust lavastusest valusalt kõnetava loo, üldistades naiste saatuse, kel oma keskkonna kuulekate kasvandikena on peaaegu välistatud võimalus iseendaks saada. Kurb tõdeda, aga 1930ndatest möllanud ühiskondlike tormide ja feministliku liikumise kiuste pole paljude naiste elu siiski muutunud. Meie ajastu loosung – valikuvabadus – on liiga paljudele vaid plakat. Isiksuse kujundanud keskkonna mädasoost suudavad end juukseidpidi välja rebida vähesed. Nii nagu see kaksik-Anna, kes endale arugi ei anna, et on end pealesurutud patuvõrgus sipeldes ja „korraliku elu” poole püüeldes hoopis ohvrialtarile seadnud. Kui paljud usuvad veel, et vägistamises – olgu siis vaimses või füüsilises – on süüdi vägistatu, nagu internetiportaalides siiani tõsiselt arutatakse!

Dresdeni Riigiteatri ja Berliini Saksa teatri endine näitlejanna Dagmar Manzel on lisaks operettidele ja muusikalidele mänginud ka rohkem kui poolesajas filmis. Manzeli laitmatu vokaal otsekui kasvab tema seest orgaaniliselt välja. Naise laulmine tõuseb igasugustest tehnilistest probleemidest kõrgemale: ta nagu räägiks hoopis muudes kategooriates, kuid tema laulmises ei ole kriipsugi juhuslikkust. Birgitta festivalil ei tabanud ma ühtki intonatsiooniviperust ega tõrkeid registrivahetusel. Pikemas kui tunnises etenduses on Manzel vahetpidamata laval, hääl saab puhata vaid tantsimise ajal. Aga küll ja küll tuleb laulda-tantsida üheaegselt, mis Manzeli puhul mõjub loomuliku tegevusena: kordagi ei riku kiireneva pulsiga kaasnev hingamise muutumine ühtlaselt ilusat vokaali. Vaba ja orgaanilise vibraatoga hääl resoneerib kogu kehas – ja seda isegi „Apluses” pärast viieminutilist ühes suunas pöörlemist. (No jah, mis see siis ära ei ole, juhul kui olete viimased viis aastat iga päev kuulsaid „Viie tiibetlase” harjutusi praktiseerinud.) Tugevat tööd loomulikkuse taga reetis ka hääle püsiv vorm isegi pärast äärmuslikult jõulisena mõjuvaid efekte. Jah, karjumist peab ka õppima – kui pärast seda on kohe kõlavaid madalaid noote vaja!

Kuna „Seitse surmapattu” on eraldi esitamiseks lühike, olid lavastusse integreeritud ka Kurt Weilli „Seitse laulu”, mille õnnestumiseks andis suure panuse pianist Frank Schulte. Minietüüdidena mõjuvates lauludes demonstreeris Manzel oma hääle erinevaid registreid ja tämbrivõimalusi, samuti ei jäänud tähelepanuta laitmatu ja ladus hääldus kolmes keeles; lauluõpetajad teavad, et vahetada hetkega saksa keel hoopis teises foneetilises ruumis laveeriva, liiati teistviisi grasseeeritud r-iga prantsuse keele vastu polegi nii lihtne, kui võib paista.

Et isa laulab tenor, vendi tenor ja bariton ning ema osa bass, on Weilli iroonia toona levinud nn barbershop-ansamblilaulu aadressil. Võõritavuses kurbkoomilisena mõjus vormiliselt neljahäälne koraal, mille tekst kuulutas rõõmsalt „Jõehobusid pole kellelegi vaja!”, manitsedes kabareetantsijannana saledus­lepingu allkirjastanud Annat hoiduma ülesöömisest.

Meeskvartett häälestus omavahel hästi, kõiki oli hästi kuulda. (Üldse on Birgitta festivali helikvaliteet üha paremaks läinud.) Samuti teenis tähelepanu Tallinna Kammerorkestri esitus noore, kuid juba rohkete auhindadega pärjatud, viimati maineka Saksa dirigendipreemia pälvinud Kristiina Poska juhatusel. Ühine hingamine ja erksus võimaldasid nautida laia meeleolupaletti, mäng oli nüansirikas ja täpne. Sellest hooajast on Poska Berliini Koomilise Ooperi Kapellmeister ehk esimene dirigent. Jääb üle vaid rõõmustada, et Birgitta festival arvas heaks nii sisulist kui vormilist kõrgkvaliteeti esindavat muusikateatrit kodupublikule serveerida.

„Kas tõesti oli see naisdirigent – ja nii hästi juhatas?” uuris kuulaja minu kõrval. Oijah. On veel kellelgi küsimusi lavastuse teema aktuaalsuse kohta?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming