Rõõmu lätetelt

Igor Garšnek

CD Robert Jürjendal. Rõõmu allikas. © 2013 Robert Jürjendal

Kuna tundub, nagu oleks kordumatu käekirjaga kitarrist Robert Jürjendal kujundanud meie alternatiivmuusika maastikku juba terve igaviku (plaadistused Weekend Guitar Trioga, UMA kooslusega jpm), siis mõjub uskumatuna, et ta jõudis alles sel kevadel oma esimese päris sooloplaadini „Rõõmu allikas”. Küllap vahel on lihtsalt nii, et n-ö põhiliste projektide kõrvale hakkab ajapikku kogunema mingis teises stiilis loominguline kihistus, mis siis lõpuks ka väljundi peab leidma.

Jürjendali sooloalbumi puhul oleks vist õigem rääkida väljundist mitmuses, s.t teistes stiilides, kuna mingit ühtset stiiliraamistikku on siin raske isegi määratleda. Nii võime sel plaadil kuulda ääretult põnevaid ja võimsaid proge-rock’ilikke harmooniajärgnevusi (CD nimiloos „Rõõmu allikas I”). Nende kõrval on aga ka keerulisi, ent kaasahaaravaid rütmimustreid („Vihmalugu”), ambient’likus elektroonikas hõljuvat „atmosfäärimuusikat” („Aeronaut”), ansambliga King Cimson seonduvat äraspidist hüpnootilisust („Saunik”) ja palju muudki põnevat. Jürjendali senist muusikat kuulnuna mõjuvad ka tema uue plaadi kõik 13 lugu uuenduslikuna – mõni rohkem, mõni ehk veidi vähem silmatorkavalt.

Hea on, kui silmapaistval muusikul on mõttekaaslasi, ja kui neid juhtub olema palju, on veelgi parem. Tundub, et Robert Jürjendalil jätkus albumi salvestamisel mõttekaaslasi just parasjagu: oma panuse andsid siin Arvo Urb trummi- ja helimehena, Aleksei Saks (corno da caccia), Riho Sibul (kitarr), Madis Metsamart ja Andi Pupato (mõlemad löökpillidel), Jürjendali tütar ja poeg, vastavalt Lotte Jürjendal (hääl, joonistused plaadil) ja Anti Jürjendal (tšello). Erikülaliseks on aga tuntud briti improvisaator Geoff Leigh (flööt).

Plaadi pealkiri „Rõõmu allikas” on emotsionaalses mõttes täpne ja hästi tabavalt valitud, kuna selle muusika üldine toonus on tõepoolest läbinisti positiivne. Avaloo „Rõõmu allikas I” proge-rock’ilikest harmooniajärgnevustest oli juba juttu, aga neid „rõõmulätteid” kuuleme siin veel: sama rida jätkavad „Rõõmu allikas II” (6. lugu) akustilisemas ja „Rõõmu allikas III” (11. lugu) veelgi avaramas ja rock’ilikumas võtmes.

Sõna „akustiline” tuleb siinkohal kasutada siiski teatud reservatsiooniga, viitega akustilistele instrumentidele. Sest stuudioelektroonika oma mitmekesistes ruumikajade kombinatsioonides ümbritseb, õieti isegi pakendab seda muusikat ju nii või teisiti. Parim näide on ehk Jürjendali plaadi lõpulugu „Deep C” akustilisele kitarrile ja tšellole, mis näib mitmekordse partiide pealemängimise ja elektrooniliste „kõlamaalingutele” tõttu meieni jõudvat kusagilt kaugest ambient-ruumist.

Selle teema jätkuna on iseäranis huvitav, kui maitsekalt ja mõttevärskelt oskab Robert Jürjendal nn akustilist ja elektroonilist kõlaruumi oma muusikas tervikuks sulandada. Ilmselt nõuab see mingit erilist „kuuendat meelt”, mis näib keskenduvat peale helide veel ka ülemhelide varjatud harmooniate otsimisele ja tabamisele. Nii või teisiti – kui mitte just ülemhelide, siis avara kõlapoeesia väljendamisele kindlasti.

Kui Jürjendali uue albumi puhul midagi veel eraldi välja tuua, siis ehk mõni selline lugu, mis eristub üldisest „rõõmuallika”-kontseptsioonist, näiteks „Elu märgid” löökpillide tumeda ja ürgse salapäraga. Või 54sekundine lugu „Asteroidid”, mille humoorikalt nurgeline kujund sobiks väga hästi mõne lõbusa lastemultika tunnusmuusikaks.

Lõpetuseks tahan veel lisada, et viimati Sirbi veergudel puhkenud mõttevahetust „süva” ja „levi”, „kõrge” ja „madala” muusika bipolaarse vastanduse teemal (vt Virgo Sillamaa ja Evi Arujärve hiljutist dispuuti) sobib Jürjendali plaat päris ilmekalt illustreerima. Pole siin mingit levi ega süva, ei kõrget ega madalat – lihtsalt väga sugestiivne ja oma väljendusrikkusega kuulama panev Muusika, mis pärit rõõmu lätetelt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming