Keelpillipärleid kammermuusikafestivalilt

Anne Prommik

Seekord 21. – 29. VIII väldanud Tallinna IX kammermuusikafestivali 11 kontserdist jõudsin kuulata kuut. Napilt üle poole ei võimalda just põhjapanevaid üldistusi, siiski võib vist öelda, et panustatud oli kõrge tasemega keelpillimängijate esitlemisele.

Lisaks meie hinnatud interpreetidele Sigrid Kuulmannile ja Henry-David Varemale (Andreas Lend jäi mul seekord paraku vahele) sai kuulda kaht kõrge tasemega kvartetti Barock Quartet ning Tšaikovski keelpillikvartett; eredalt jäi meelde keelpilliorkester Camerata Nordica. Isegi iga-aastase Marje ja Kuldar Singi nimelise noore muusiku auhinna (sagedamini antud lauljaile) pälvis tänavu pühendunud muusikaperekonnast võrsunud andekas viiuldaja Ivi Ots.

Pianistidest jäid kõrvu alati heal tasemel esinevad Irina Zahharenkova, Marko Martin hüperenergeetilise laengu ja sädeleva tehnilise üleolekuga mängitud Verdi-Liszti „Rigoletto parafraas”! – ning tundlik ja täpne ansamblipartner nii lauljale kui flöödi- ja oboemängijale Ralf Taal; Age Juurikas jäi samuti kahjuks kuulmata.

Lauljate Bach ja Händel

Vaieldamatult Eesti kammerlauljate tippu kuuluv René Soom esitas seekord aariaid XVII sajandist (arie antiche) ja Händeli ooperi­aariaid. Mullusest festivalist veel kõrvus Soomi vapustavalt ehe ja kaunis Schuberti-tõlgendus, pidin tõdema, et Händel vist lauljale nii hingelähedane ei ole. Tehniliselt oli kõik väga kena, kuid artikulatsioon minu maitsele romantilisevõitu. Soomi musikaalsust teades oleksin oodanud rohkem nüansse ja afekte; Caesari aaria retsitatiiv ooperist „Julius Caesar” paistis küll viimastega silma – on ta ju ka silmapaistvate võimetega draamanäitleja.

Ka organist Tiia Tenno esitatud Andante G-duur orelikontserdist demonstreeris parimal viisil Händeli meloodilist elujaatavust.

Bachi-kontserdil raekojas laulis andekas noor sopran Arete Teemets, partneriteks muljetavaldava kooliga puhkpillimängijad Poolast: Haagis õppinud flötist Agata Igras-Sawicka ja tunnustatud oboemängija Kama Grott.

Kõiki kontserte põhjalikult käsitleda siinkohal kahjuks ei jõua, aga püüan anda ülevaate kolmest. Kui ooperimaailmas tähistati tänavu Wagneri ja Verdi 200. sünniaastapäeva, siis kammermuusikafestival tõstis pjedestaalile neist 100 aastat hiljem sündinud Benjamin Britteni ja Witold Lutosławski.

Lutosławski 100

Irina Zahharenkova (klaver) ja Barock Quartet (Poola) koosseisus Wojciech Kołaczyk (viiul), Dariusz Groblewski (viiul), Zbigniew Szczęch (vioola), Michał Litwa (tšello) 24. VIII Tallinna Raekojas meelitas kohale nii palju kuulajaid, et kavadki lõppesid.

Kultuuridiplomaatia vallas (seekordki pani õla alla Poola suursaatkond) aktiivne, korralikul tasemel Barokk-kvartett alustas kontserti Lutosławski keelpillikvartetiga (1964), mida pole hõlbus jälgida isegi muusikul, kes 12 tooni tehnikaga kursis. Improvisatsioonilisena mõjuvas teoses on helilooja küll kõik täpselt ette kirjutanud, aga siiski on raske tajuda partiides üht tervikut. Ehk jäi seetõttu I osa Introductory movement kuidagi fragmentaarseks –
muusikud võtsid endale pigem kõrvaltvaataja positsiooni. Seega läks kaduma potentsiaal jutustada lugu lineaarselt arendades (mis eeldab ka pikemat ettemõtlemist). Ebamugavad kromatismid ja nende põimumisel tekkivad dissonantsid ei häirinud aga sugugi kolmandat kuulajate rida, kes üksteise järel nagu linnukesed traadil suigatasid, suu taeva poole avali, pakkudes oma mitmekesiste poosidega toredat vaatepilti ning rikastades muusikat sonoristlike efektidega (norskamise varjundid). Paar eriti tihedat akordi osa lõpus äratasid publiku reisiväsimusest siiski üles; teine osa Main movement hakkas dramaturgiliselt oluliselt paremini tööle ja teenis innuka aplausi.

Teiseks tuli ettekandele ühe Poola kuulsama naishelilooja Grażyna Bacewiczi (1909–1969) Klaverikvintett. Viiuldajaks õppinud helilooja oli ise ka väga hea pianist ning tema Klaverikvintett (1952) oli usaldatud headesse kätesse: Irina Zahharenkova tunnetus puhus loosse elus sisse esimestest helidest peale. Alati kindlat kvaliteeti pakkunud Zahharenkova tõsisesse mängu on aastatega lisandunud veel tundlikkust ja peeni emotsioone, millele kunagi ei maksa lõivu detailitäpsus. Grave ’s näitas pianist oma fantaasia ulatust: vaid sekundi piires liikuvast partiist kasvas välja dramaturgiliselt põnev ja paljuütlev lugu. Koosmängus kvartetiga oli Zahharenkova kiirem ja paindlikum – piisav proovide arv on festivali tingimustes sageli luksus.

Brahms ja Glazunov

Henry-David Varema (tšello) ja Tšaikovski keelpillikvartett koosseisus Daniel Garlitski, Eva Bindere, David Abrahamjan ja Ingrid Schoenlaub kogusid 26. VIII Hopneri majas üllatuslikult poole vähem publikut, kuigi Brahmsi Keelpillikvartett nr 3 B-duur ja Glazunovi Keelpillikvintett A-duur võiksid ju rohkemgi kuulajaid meelitada. Pealegi olid artistide mahukad CVd seekord kava kahekordseks kasvatanud. Kõik kvarteti liikmed olid lisaks briljantsele tehnikale eraldi vaadates haruldase karisma, omanäolise musikaalsusega ja väga ekstravertse mängustiiliga muusikud. Peaaegu võimatu oli silmi lahti kiskuda, kui I ja II viiul Daniel Garlitski ja Eva Bindere oma jõulised ja põnevad väljendusviisid ühendasid – nende duett-duell lõi saalis õhu puhtaks! Ometi pole siin midagi „enneolematut” või „legendaarset”, nagu väsinud PR-masin nüri järjekindlusega Saku suurhallis esinevaid muusikuid tituleerib. Enesekindel ja selge väljendusviis ning maksimaalne keskendumine koos teevadki imet! Olgu need mõisted kui äraleierdatud tahes. Polnud õieti kuuldagi Raekoja platsi turistimelu, mis nii sageli muusikamaailma kõrgemates sfäärides hõljujad julmalt oma turumajandusliku reaalsusse tagasi kukutab.

Ja mida edasi, seda paremaks. Henry-David Varema esinemisele suuri ootusi pannud kuulajad ei pidanud pettuma: klišeeväljend „tuntud headuses” on siin täiesti õigel kohal. Glazunovi kvintett pälvis publiku vaimustuse, rõõmu, braavohüüetest rääkimata. Jah, see kontsert oli elamus.

Britten 100

Festivali lõpetas aplombikalt Camerata Nordica, soleerisid Catherine Bullock (vioola) ja Oksana Sinkova (flööt). 29. VIII Tallinna Jaani kirikus antud kontsert oli kuulsa, varsti 40. aastapäeva tähistava keelpilliorkestri peaproov enne ülesastumist Londonis kuulsal BBC Promsil.

Camerata Nordica pärineb klaasikunstiga kuulsust kogunud Kalmari maakonnast – Kristallkuningriigi hüüdnime pälvinud kodupaik oleks otsekui jälje jätnud orkestri musitseerimisviisile. Puhtus, selgus, särav täpsus ja mitmekesiselt kujundatud ornamentika võlus kuulajad jäägitult. Oli, mida kuulata, aga ka vaadata. Kui tavaliselt tulevad muusikud lavale väärikalt, veidi endassepööratuna – hakatakse ju ometi tööd tegema – ja kui suure sümfooniaorkestri kontserdil võib jääda mulje, nagu täidaks orkestrandi maailma „püha kolmainsus” instrument-pult-dirigent, siis selle keelpilliorkestri liikmed lubavad endale hulga avatumat suhtlemist nii omavahel kui publikuga. Nad isegi naeravad!

20 liikmega orkester tegutseb norra viiuldaja Terje Tønneseni kunstilisel juhtimisel. Ilma dirigendita, muide! Laval lähestikku seisev orkester on juba ise vaatamisväärsus: lisaks muusikale haarab kaasa mängijate omavaheline avatud suhtlus kehakeele kaunis intensiivsuses, keskendunud üksteise tajumine kukla, kõhunaha ja viimse kui ihukarvaga!

Kustumatu mulje jättis avaloona kõlanud Britteni „Lihtne sümfoonia” („Simple Symphony”) kõige esimesest noodist alates. Orkester saavutas maksimaalse keskendumise sõna otseses mõttes esimesel hetkel. Boisterous bourrée sädeles tempolises vabaduse energiatulvas, Playful pizzicato hämmastas dünaamilise ulatusega, Sentimental saraband õhkas tundelisusega, täpiks i-peal imeõrn unelev vioolasoolo (Catherine Bullock).

Teine eriti sooja vastuvõtu pälvinud teos, Saverio Mercadante Flöödikontsert e-moll tõi lavale Oksana Sinkova, kes meie publikule ilmselt ammu tutvustamist ei vaja. Kui Allegro maestoso algus kannatas veidi orkestri liiga hoogsa tempo pärast, siis Largo’s vallutas solist publiku jäägitult, näidates täielikku sõltumatust oma muusikaliste mõtete väljendamisel. Kuulajad nautisid samapalju nõtket kantileeni ja tundelisi fraase nagu ka energiapommina plahvatanud Rondo russo särtsu. Solistist ja orkestrist sai eufooriliselt keerlev paar ning keerukaimadki diminutsioonid mõjusid loomulike ja vabadena.

Kontserdi lõpetas William Waltoni (1902–1983) Sonaat keelpillidele, millest jäi eriti meelde otsekui hoogsa kunstnikukäega visandatud, ettearvamatute keerdkäikudega kolmas osa. Ülevoolavat rõõmu ei suutnud rikkuda isegi keskealine proua minu taga, kes liigutava süüdimatusega kontserdi ajal korduvalt telefonile vastates pärast paariminutilist lobisemist kurtis, et nii halvasti on kuulda, helista hiljem!

On põhjust tõsiselt tunnustada Pille Lille ja fondi tegevjuhti Leelo Lehtlat. Kiiduväärt on püüe hoida piletite hind keskmisest allpool – teades suure osa sihtgrupi majanduslikke võimalusi. Kogu minu tänu juures suurepäraste muusikaelamuste eest, on festivali nõrgim lüli kavad: korrektuurile pole aega jäänud, hullemal juhul on tõlgetes keeled segi läinud ja mõni helilooja sündinud 200 aastat pärast oma surma. Ja andestage, kammermuusikas ON sõnad sama olulised kui muusika. Ma tean küll – raha, raha – aga ikkagi võiks laulutekste tõlkida filoloogid. Paljud lauljad oskavad keeli väga hästi, aga ka musikaalsetelt poeetidelt ei oodata ju, et nad oma sõnadele loodud laule orkestreeriksid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming