Töö, töö ja veel kord töö

Seppo-Ilmari Siitonen

Eri Klasi meistrikursus sai lõppakordi pidulikul kontserdil Tartu Jaani kirikus.

Küll võib muusikategemine olla tore! Mul oli ainulaadne võimalus jälgida Tartus Eri Klasi kuuendat meistrikursust (22. – 24. VIII) noortele orkestridirigentidele. Peamise meeleoluna oli tunda rõõmu muusika sündimise üle. Noorte dirigentide juhtimisel hakkas orkester kõlama ühtse instrumendina. Õnnelikuna imestasin, kuidas selleni on jõutud: paberile märgitud noodikiri orkestri partituuris muutub tõeliseks muusikaks. Innustamine, harjutamine, õppimine – töö, töö ja veel kord töö. Mida veel vaja läheb? Lõõgastavat hetke märgata teist inimest ja alustada rõõmsat ühismängu. Meistrikursuse kolme tegusa päevaga sai see kõik tõelisuseks. Kõige selle käivitajaks ja kaasakulgejaks oli vaja veel Spielleiter’it – mängule õhutajat, kes nagu haldjas rõõmsalt liikus oma õpilaste keskel ja orkestri ees, paisates kõikjale lõõgastava huumori võlusädemeid. Ta sütitas, suunas, pani proovile, julgustas ja seejärel tõmbus järk-järgult tulevastest meistritest eemale, võttes sisse koha orkestri ja publiku ees. See suurepärane kaasatõmbaja oli maestro Eri Klas koos oma õpilaste ja Vanemuise sümfooniaorkestriga.

Meistrikursusel õpiti üksteiselt ühiselt tegutsedes: kõik viis õpilast olid kogu aja koos ja pääsesid kordamööda tulejoonele. Ühine eesmärk on sünnitada muusikat mõtlemise, tunnete, aistingute ja eneseväljenduse kaudu. Selline protsess on alati füüsiliste ja vaimsete omaduste personaalne kombinatsioon. Klas ei soovi õpetada mingeid trikke ega nõkse hea lõpptulemuse saavutamiseks, sest ta ei usu stampidesse, vaid julgustab noori anduma muusikale. Sellise kokkupuute tulemusel tekib igaühel muusikast oma isiklik ja ainulaadne tõlgendus. Publik tundis jõulist kohalolekut, meel täitus rõõmust ja koosolemise jagamise õnnest.

Rahvusvahelise meistrikursuse taustorganisatsioon ja rahastaja on Saksa Muusikanõukogu dirigentide foorum (Dirigentforum des Deutschen Musikrates), kes tähistab sel aastal oma tegevuse 20. aastapäeva. Kursused viidi läbi auväärses, Jaani kirikus. Kirik osutus ka akustiliselt suurepäraseks sümfooniaorkestri esinemiskohaks, luues kontsentreeritud ja ühtlasi avatud õhustiku. Ja ega ka huumor ole sakraal­se vastand, mida Eri Klas selgelt tõestas. Kiriku uksed olid kogu kursuste aja avatud: inimesed said tulla, seisatada ja nautida muusika sündi – see oli justkui agoraa, kus tarkusi vahendatakse südamest südamesse.

Meistrikursuse viiest andekast tulevikutähest kolm saabus Saksamaa muusikakõrgkoolidest: Leslie Jeyamenan Suganandarajah Hannoverist, Sergei Simakov Freiburgist ja Giedrė Šlekytė Leipzigist. Kaks oli maestro nõudmisel tema kodumaalt Eestist – Siim Aimla ja Martin Sildos –, et rahvusvahelisest rahastamisest, avalikkuse tähelepanust ja meistriklassi õpetusest saaksid osa ka oma rahva andekad esindajad.

Õpilased olid saanud eelnevalt õppimiseks ühise repertuaari. Tartus jätkus töö esialgu maestro ja pianisti ning seejärel juba maestro ja Vanemuise sümfooniaorkestriga. Tempokad viis hommikust ja õhtust proovi kulgesid laupäevase piduliku kontserdi nimel vahetus, üksteist kuulavas ja ühtses vaimus. See oli osa sellest suurest rõõmukogemusest, millele alguses viitasin.

Meistrikursustel on proovid õppimise seisukohast vähemalt sama tähtsad kui lõpp­ettekanne ise. Selle ajal võib teha vigu, proovida ja parandada. Klasi täpsed ja lakoonilised märkused andsid turvatunde. Tal oli kaks tähtsat võtmesõna, millega juhtida noori eneseväljenduse tuumani: simple ja Ruhe. Kogu suhtlus orkestriga peab olema võimalikult lihtne ja paisutamata, et muusika jõudu ei häiritaks. Kogu juhtimises on vaja rahu, et eneseväljendusel oleks ruumi sündida ja muusikahelid hakkaksid katkematult voogama. Oli tore jälgida noorte mõistvaid pilke, kui nad tundsid seda toimivat nii enda kui ka teiste tegemistes ja kirik täitus õppimise rõõmust. Lõpetuseks tõi maestro esile publiku esmatähtsuse: nende nimel nähakse vaeva ja neile luuakse muusika lummust. Repertuaar oli nii õppimise kui ka publiku seisukohast oskuslikult valitud. Õpilastele jätkus võrdselt dirigeerimist ja publikule pakuti piisavalt tuttavat muusikat. Kursuste aega kasutati tõhusalt ja sujuvalt: dirigendipuldis vahetus dirigent, maestro kommenteeris ja jagas tähelepanekuid, kogu aja kõlas muusika ja proov edenes nagu hästi juhitud etendus.

Piduliku kontserdi eel valitses ootusärevus nii publiku kui ka esinejate hulgas. Eri Klas rahustas olukorda, naljatas avakõnes publikuga. Ta mitte ainult ei andnud luba plaksutada iga osa järel, vaid sõna otseses mõttes kutsus publikut üles väljendama oma heakskiitu ja innustama noori talente. Kontserdi lõpetuseks reageeris publik marulise aplausi ja braavohüüetega, rõõm ja rahulolu saatsid nii osalejad kui publiku Tartu sooja suveõhtu sülelusse.

Seppo-Ilmari Siitonen, teatri- ja ooperilavastaja ning pedagoog

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming