Esiettekandeid, nüüdis- ja tulevikuklassikat

Igor Garšnek

Eesti Interpreetide Liidu XII hooaja avakontsert: Indrek Vau (trompet), Heigo Rosin (löökpillid) ja Peep Lassmann (klaver), kavas nüüdismuusika. 5. IX Mustpeade majas

Eesti Interpreetide Liidu uue hooaja avakontsert oli kõike muud kui traditsiooniliselt pidulik muusikasündmus. Ainuüksi neli esiettekannet eesti noorimatelt komponistidelt (tutvustatuist vanim on 26aastane) on omaette sündmus, mille särava tämbriga trompetist Indrek Vau, marimbavirtuoos Heigo Rosin ja meie klaverikoolkonna kuldvara Peep Lassmann kujundasid meeldejäävaks ja emotsionaalseks. Ning kui öeldakse, et hea koogi kreemi peal peab ka oma rosin olema, siis sellel, veidi üle tunni kestnud kontserdil oli „rosinaid” koguni kaks: USA helilooja Michael Burritti „Neli hetke marimbale” („Four Movements for Marimba”) Heigo Rosina (see pole sõnamäng!) sooloesituses ning Eino Tambergi Sonaat trompetile, klaverile ja löökpillidele. Nii et Mustpeade majas kõlas eelmisel neljapäeval nüüdisklassika ja väga võimalik, et ka tulevikuklassika.

Ehk ma ei liialda eriti, kui ütlen, et eesti uuemas muusikas on olnud igal kümnendil omad aktuaalsed tendentsid: 1980. aastatel näiteks postmodernistlik, minimalismi sugemetega heakõlalisus (võib-olla Arvo Pärdi, Philip Glassi ja Steve Reichi eeskujul) ning 1990ndatel dissoneeriv nn uuskompleksne stiil (võimalik, et Erkki-Sven Tüüri, James MacMillani ja Brian Ferneyhough’ mõjutustega). Kuulates kõnealusel kontserdil praegu EMTAs õppivate kompositsioonitudengite teoseid, võib tunduda, et noorte heliloojate seas on nüüd aktualiseerunud hoopis neoromantismile iseloomulikud väljendusvahendid ja tähelepanuväärsel kombel just hilisromantismi sobituv muusikaline leksika. Aga kui teada, et näiteks Alisson Kruusmaa ja Rael Kõiv õpivad mõlemad EMTAs Tõnu Kõrvitsa käe all, siis peakski õppejõust kiirguvat romantilist karismat tema tudengite käekirjas tunda olema.
Nii võis Alisson Kruusmaa (1992) esiettekandeline „Kolm laulu” soolotrompetile tekitada assotsiatsioone Richard Straussi loominguga (minul „Nõnda kõneles Zarathustra” algusega). Ka Rael Kõivu (1993) samuti esiettekandele tulnud „Viivuks hetk” trompetile ja marimbale oli neoromantiline, kuid teistmoodi huvitava lähenemisnurgaga helitöö: laiendatud tonaalsusega kompositsioon, kus trompeti ja marimba ansambliline sidusus toimis eeskätt motiiviliste imitatsioonide kaudu. Sealjuures näis loo n-ö töötluslik segment tuginevat pigem ebaregulaarsele rütmikale kui motiivilisele arendusele.
Muusikaline epigramm võiks vist olla täiesti omaette žanr. Niimoodi oleks ehk paslik iseloomustada Maria Kõrvitsa (1987) miniatuuri „Umbra 3” trompetile ja klaverile. Selle detailirikkusesse ei jõudnud esiettekande kuulaja veel süvenema hakatagi, kui lugu juba otsa sai. Aga kuulata oleks veel tahtnud!
Mind kõnetas esiettekandele toodud helitöödest ehk enim Rasmus Puuri (1991) „Tärkamine” flüügelhornile ja klaverile. Indrek Vau neoromantilises võtmes mängitud quasi-improvisatsioon sai siin kohe värvikat tuge Peep Lassmanni läbipaistva tekstuuriga klaverikoloriidist, mis mõjus tänu meisterlikule pedaliseerimisele hästi akvarelselt. Ansamblilise ühiskeele veenvuse tagas hästi läbi mõeldud dünaamika­režii.
Kui kõnealustele noortele eesti heliloojatele omalt poolt veel midagi soovitada söandan, siis ehk rohkem kõlalist eksperimenteerimisjulgust ja vähem n-ö korralikku kirjaviisi. Eks ikka selleks, et muusika saaks veelgi elamuslikum.
Ettekandeliselt parimateks oopusteks osutusid aga kontserdi kaks viimast teost: Michael Burritti (1962) „Neli hetke marimbale” (1988) ja Eino Tambergi (1930–2010) Sonaat trompetile, klaverile ja löökpillidele op. 82 (1990).
Burritti helitöö soleerivale marimbale oli sisuliselt „temaatiliste etüüdide” tsükkel, mille esitus Heigo Rosinalt oli oma muusikasse sisseelamise kvaliteedilt lausa hiilgav. Nii osade „Improvisations” spontaansena mõjuv improvisatsioonilisus, „Perpetual’i” väljajoonistuv dünaamikaskaala ja „Ethereal’i” tämbraalne värvigamma suisa lummasid. Ent tsükli finaali „Mecanique” esitus kujunes oma erinevate liikumismustrite polüfoonias läbi erinevate tämbriliste kihistuste koostoime (pluss veel rütmiline multifoonia!) absoluutselt haaravaks elamuseks.
Ka muusikaõhtu lõpetanud Tambergi Sonaadi esitus jättis – seekord juba ansamblilise ühismõtlemise tähenduses – väga sügava mulje. Teose alguse ekspressionistlike värvikujundite salapärane kõlapanoraam, klaveri arhailisena mõjuv rütmikujundite korduvus, soleeriva trompeti emotsionaalselt väljenduselt deemonlik energialaeng ja keerulised rütmimustrid löökpillidel andsid tulemiks hästi sugestiivse kõlavisiooni, krooniks esituse lõpuks meditatiivne kulgemine klaveriakordide hämarasse sammaskäiku, kus silmapiiri ja sügavust nagu ei saakski enam tajuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming