Mida mõista põlvkondade all?

Tiiu Levald

Festival „Estonia 100” (6. – 20. IX) on pakkunud rikkalikus valikus eri ajastute ja žanride muusika kõrval kõikmõeldavaid üritusi, alates näitusest „Estoonlased kujutavas kunstis” Adamson-Ericu muuseumis kuni teatrilaadani. Igati vääriline austusavaldus neile, kes selle maja rajasid ja kes selles majas õilsat kunsti teeninud aastasaja jooksul.

14. septembril sai teoks põlvkondade galakontserdiks nimetatu. Põlvkondade järgnemist võis täheldada dirigentide reas: auväärses eas Neeme Järvi (1937) ja Eri Klas (1939), järgmisesse põlve kuuluvad Vello Pähn (1958), Jüri Alperten (1957) ja Arvo Volmer (1962) ning uude generatsiooni Mihhail Gerts (1984). Eri põlvkondi sai näha-kuulda kontserdi lõpus, kui kõlas J. Straussi opereti „Nahkhiir” finaal. Publikust käis läbi äratundmisrõõm, kui lavale ilmus pikk rida tegijaid, kes olid lummanud oma talendiga eelmise sajandi 60ndatel, 70ndatel ja 80ndatel nagu Margarita Voites, Urve Tauts, Anu Kaal, Helgi Sallo, Lidia Panova, Helvi Raamat, Katrin Karisma, Mati Palm, Teo Maiste, Voldemar Kuslap, aga ka selle ajastu teise poolde kuuluvad Jassi Zahharov, Mati Kõrts jt. Kui aga jälgida kontserdil soleerinute nimekirja, siis tundus valitsevat pigem ühe põlvkonna plejaad! Vahest mingi kümne­aastane kõikumine siia-sinna, välja arvatud noorim – Kristel Pärtna, kes pärast õpingute lõppu olnud vist vaid ühe aasta koosseisuline solist selles majas.
Kuid mitte selles pole küsimus, mis aastal keegi on sündinud. Küsimusi tekkis siis, kui kava kulgedes ilmus enamik lauljaist lavale kaks korda, mõni kolm, Annely Peebo koguni neljal korral, kuid meile ei antud võimalust kuulda näiteks Juuli Lille, Aile Asszonyid, Teele Jõksi, Janne Ševtšenkot – parimas loomeeas lauljaid, kelle kanda on olnud viimaste aastate suured rollid ja sealjuures väga edukalt! (Ma ei väsi taas kordamast tõsiasja, et lauluiga on sageli vaid natuke pikem kui tantsijatel, kes peavad üldjuhul leppima 20aastase tegevusega!) Eelnimetatuist on saanud publiku lemmikud. Kujutlen, kui värskelt oleks kõlanud näiteks Juuli Lille esituses Habanera Bizet’ „Carmenist”, Teele Jõksilt Rossini „Tuhkatriinu” aaria, Aile Asszonyilt Margarete aaria Gounod’ „Faustist”, Ševtšenkolt Silva laul Kálmáni samanimelisest operetist. Sellise koosluse lisandumisel oleks tõesti saanud rääkida põlvkondade järjepidevusest!
Mitte mingil juhul ei tähenda minu mõttekäik seda, nagu poleks sel õhtul esinenud pakkunud suurepärast kvaliteeti! Õnneks sai seekord sellest kõigest osa ka ETV vaataja (kellel soovi, võib järelvaadata internetis). Ilmselge on, et kõikidest takistustest hoolimata –
et pole õige akustika ja lava suurusega ooperimaja, et puudub oma ooperi­lavastaja – elame praegu ajas, mil eesti laulumaastik on enneolematult rikas väga kõrgel tasemel lauljate-interpreetide poolest. Selline kõla- ja fraseerimiskunst nagu Ain Angeril, Helen Lokutal, Mati Turil, Oliver Kuusikul, Heli Veskusel vastab maailmalavade tasemele!
Nagu öeldakse, on ilu vaataja silmades ja muusikamaailmas kuulaja kõrvades. Julgen siin ära märkida minu muusikaliste elamuste kõrghetked sellel kontserdil: konkurentsitu Neeme Järvi oma napi dirigeerimistehnika ja mängleva elegantsiga juhatatud Rossini avamäng ooperile „Varastaja harakas”, Helen Lokuta, Ivo Sillamaa (tšembalo) ja Tõnu Jõesaar (barokktšello) Sesto aariaga Händeli ooperist „Julius Caesar”, Ain Angeri Dalandi aaria Wagneri ooperist „Lendav hollandlane”, Oliver Kuusiku Nemorino aaria Donizetti ooperist „Armujook”, Heli Veskuse Elisabethi aaria Wagneri ooperist „Tannhäuser”, Mati Turi Pauli aaria Korngoldi ooperist „Surnud linn”. Viimane on meie publikule tundmatu helitöö, mille avastamisele andis tohutu lisaväärtuse esituse ülim vokaalne vabadus, fraseerimise intensiivsus ja südamesse tungiv valulisus. Kava teisest poolest mõjus tõelise adrenaliinilaksuna Ain Angeri ja Rauno Elbi lauldud Malatesta ja Don Pasquale duett Donizetti ooperist „Don Pasquale”. Lisaks naudingule, mida pakkus nende kahe mehe näitlejaanne, oli see kindlasti kena osutus aegade taha, selle kelmika loo eelmistele tegijatele, fantastiliste hääle- ja näitlejavõimetega estoonlastele nagu Ott Raukas ja Georg Ots, hiljem juba Teo Maiste ja Georg Ots. 
Ja lõpuks olulisim – Estonia orkester, kelleta ei toimuks selles maja mitte midagi! Ka siin on vahetunud põlvkonnad ja jätkunud perekonnaliinid: kunagise legendaarse kontsertmeistri Hugo Schütsi poeg Juhan mängis aastakümneid samas orkestris oma isa viiulil, ka Schütsi tütar Juta Aasmets mängis ju selles orkestris. Viiuldajate Silvia ja Rudolf Milli kaks tütart, poeg ja hiljem ka lapselapsed on kuulunud sellesse kooslusse, klarnetist Roland Kriidi ja tema abikaasa flötist Sigrid Orusaare (kes omakorda puhkpillimängija ja dirigendi Helmut Orusaare tütar)  tütar Kristina Kriit on täna I viiuli esimeses puldis kontsertmeistri kõrval, tšellorühmas mängib Kristjan Saar, kelle ema Epp Saar on olnud aastakümneid selle orkestri viiuldaja. Lisada võiks ka flöödimängijate Peäskede dünastia: isa Elmar ja poeg Raivo Estonias ning kolmas põlvkond Mihkel ERSOs.
Veel üks huvitav asjaolu. Nimelt tutvustati neil päevil Estonia talveaias eelmainitud Schütsi viiulit, mille tema tütar doktor Maie Männiko on pärandanud Estonia pillifondile lootuses, et see leiab väärilise mängija. Hiljuti sain teada, et prantsuse pillimeistri Renaudini tšello, millel mängis pikki aastaid Estonia orkestri tšellorühma kontsertmeister Martin Levald, on leidnud väärilise järglase selle orkestri soolotšellisti Mart Laasi  näol. Edu nende väärt pillide kõlamisele!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming