Palju kuuldud klassika jätkusuutlikkus

Hele-Maria Taimla

Sari „Kuldne klassika”: Vanemuise Sümfooniaorkester, Christina Åstrand (viiul, Taani), dirigent Paul Mägi 8. XI Estonia kontserdisaalis.

100aastane Estonia maja sai novembri hakul võõrustada oma „noorema sugulase” Vanemuise kontserdimaja 15. sünni­päeva. Tartu teatrisümfoonikud olid pidupäevaks ette valmistanud Tšaikovski kaks legendaarset teost: viiulikontserdi D-duur op. 35, kus solist oli Christina
Åstrand, ja VI sümfoonia „Pateetiline”.
Viiulikontsert on oma virtuoossuse tõttu äärmiselt sage nähtus konkursikavades, ent sobib ka piduliku meeleolu loomiseks. Åstrand tegi loo isikupäraseks, jättes endale aega ja õhku nautida rohkeid tehnikavõtteid (eriti flažolette). Mõistagi avaldus see iseäranis kadentsis, kuid ka muul ajal ei pidanud Åstrand paljuks mõne fraasi lõpus pikemalt peatuda, pillilt silmad tõsta ja publikule või dirigendile meelalt naeratada. Omanäoline lähenemine tegi teose huvitavaks ning kompenseeris ka loo arenedes ilmnenud intonatsioonilisi puudujääke.
Rõõmustaval kombel oli nautimine oluline ka orkestrantidele. Entusiasm ja väljendusrikkus, mis nii kuuldeliselt kui visuaalselt mõnestki välja paistsid, tõid esile näiteks põgusad puupilli­soolod teose karakteerses finaalis. Laulvas Canzonetta’s esitles orkester mahedat ja pehmet tämbrit, muus osas piisavat sügavust ja energiat.
Paul Mäe fookuses oli enamjaolt teose muutlik tempo, kuid selle pidev vaheldumine ei vähendanud dirigendi meelekindlust ja pingeta olekut. Oma orkestri hea tunnetamine on talle andnud meisterliku rahu, mis lisab veenvust dirigendi väljapeetud ja selgetele žestidele. Orkestri kõlalist tasakaalu varjutas mõnetise ebakindlusega tšellorühm, keda tähelepanelik Mägi korduvalt julgustas. Seis paranes „Pateetilises”, mille Allegro con grazia’s soleerisid tšellod õige kaunilt. Sümfoonia finaalis lisasid nad koos kontrabassidega dramaatilisust ja intensiivsust.
Tšaikovski viimast sümfooniat juhatas mõni nädal varem Põhjamaade Sümfooniaorkestri ees Anu Tali, kes nentis, et tegu on sügiseseks sisevaatluseks ja eneseotsinguteks sobivaima looga. Selle paikapidavuses võis veenduda seegi kord: publik vastas esitusele meeleolu peegeldava vaikusehetkega, mida õige pikalt ei söandanud keegi aplausiga katkestada.
Populaarse repertuaari kuulamisprotsess on enamjaolt ootuspärane: lavalolijate töö on esitatavast midagi uut ja põnevat välja tuua ning sellest ennekõike ise vaimustuda. Kui see on olemas, kandub positiivne emotsioon ka publikusse ning tagab rahulolu ja poolehoiu. Tartlased teadsid seda ja tuletasid meelde, et kas või palju kuuldu klassika veenev esitamine on endiselt asjakohane ja vajalik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming