Kõlab kiibistatud muusika

Kaur Garšnek

Hiljuti vaidlesin Facebookis tuttavate muusika- ja meediainimestega päevakohasel teemal: kas on põhjendatud eraldada väärtuslikku täheruumi arvuti- ja videomängude tutvustustele ajalehe kultuuriküljel, mille ainest on traditsiooniliselt määratletud muu hulgas selliste nimetajate kaudu nagu kirjandus, film, arhitektuur ja teadus? Vastus küsimusele sõltub lõpuks sellest, kui avaralt (kitsarinnaliselt või laialivalguvalt) määratleda kultuuri ning kui jäigalt eristada meelelahutusest. Kuid isegi sellest vastutusrikkast ülesandest kõrvale hiilides võib siiski kindlalt väita, et video- ja arvutimängud on juba mõnda aega olnud esindatud ühel kitsamal kultuuriväljal, nimelt popmuusika valdkonnas nn kiibimuusika (chiptune) näol. Niisiis, palun väga, võib ka videomängudest.

Esimese helisalvestise musitseerivast arvutist tegi BBC juba 1951. aastal Manchesteri ülikoolis. Kuid kiibimuusika esteetikale said esimeseks teetähiseks hoopis 1970ndatel baaridesse ja pubidesse ilmunud mänguautomaadid oma spetsiifiliste helidega, millest on inspiratsiooni saanud ka elektroonilise popmuusika heerosed Yellow Magic Orchestra ja Kraftwerk. Kümnendi vahetuse paiku ilmusid kodudesse esimesed heliväljundiga mängukonsoolid, mille häälestuvus jättis aga esialgu kõvasti soovida. Nii et õige hoo sai kiibimuusika sisse ikkagi 1980ndatel, kui kaubandusvõrkudesse ilmusid 8-bitised Atari ja Commodore 64 koduarvutid ning Nintendo ja Sega mängukonsoolid, mis suutsid juba sünteesida kolme-neljahäälset muusikat. Eriti uuenduslikuks – ja hiljem legendaarseks – osutus Commodore 64 helikiip SID, millele loodud muusikast on tänaseks koostatud kollektsioon 43 856 allalaetava ja esitatava digitaalse partituuriga.

Krõbiseva kiibimuusika esimese laine lõpuks võib tinglikult pidada 1985. aastat, kui ilmus algelise sämplimistehnoloogiaga Amiga koduarvuti koos tracker-tüüpi muusikatarkvaraga. See tähendas, et helilooja ei pidanud enam olema programmeerija, ja see muutis mõistagi kogu loomeprotsessi palju profaansemaks. Teisalt aga aitas see kiibimuusika välja tuua videomängude piiratud kontekstist. Algeliste helikiipide kõlast inspireeritud muusikat hakati paigutama piraatprogrammide algustiitritesse, kus see toimis omamoodi digitaalse grafitina. Seda võis kuulda arvutustehnika võimalusi ja loomingulisust demonstreerivate audiovisuaalsete presentatsioonide ehk demode taustal (nn demoscene). Ning mõistagi jõudis see ka puhtalt kuulamiseks mõeldud helikandjatele.

Tänapäeval on kiibimuusika retrokõla muutunud (tänu sajandivahetuse electro-clash’ile) lihtsalt üheks elektroonilise rütmimuusika väljendusvahendiks, kus see funktsioneerib tihtilugu vaid ideologeemina, viidates videomängukultuurile laiemalt või meenutades nostalgiliselt küberpungi kuldaegu. Kuid nähtuse elujõulisusel on olnud ka muusikalisi põhjuseid. Esiteks tingib piiratud arv monofoonilisi helikanaleid vajaduse asendada akordid arpedžodega ja mõelda iga arranžeering põhjalikult läbi – selles mõttes on kiibimuusikateos nagu muusikaline haiku. Kusjuures nendes piirangutes loodud muusikalist sisu on hiljem andnud esitada ka rokkbändide ja sümfooniaorkestrite koosseisudes.

Teiseks ilmneb aga, et videomängude taustal pinisev helind tekitab hoopis teistsuguse helimulje ja emotsiooni, kui seda võimendada kontserdi tarbeks, forsseerides eeskätt bassisagedusi. Tulemus on umbes sama jõhker ja „süsteemiväline” nagu toore kõlaga garaažirokkbändi paigutamine punk-kontserdi lavale, kus see üleelusuuruseks monstrumiks võimendatakse. Kiibimuusikal on toores ja vahetu ning just seetõttu kummalisel moel „elus” heli, mida võib veelgi elusamaks muuta n-ö vooluahelate väänamise (circuit bending) kaudu.

Seda võtet annab tegelikult rakendada mitte ainult videomängukonsooli, vaid mis iganes elektroonilise helitekitaja puhul. Üks näide sellest oli 2011. aastal Kumu auditooriumis esitatud Antoine Schmitti ja Jean-Jacques Birgé „Nabaz’mob” ehk „ooper” sajale mehhatroonilisele nutijänesele, millel oli väga läbimõeldud lahendus. Enamasti aga on circuit bending „teadmistepõhiselt” disainitud vooluringi omaalgatuslik ümberkujundamine käepäraste vahenditega, kusjuures asjatundlikust modifikatsioonist (mod) eristab seda asjaarmastajalik katsetamine, mis võib viia ootamatute tulemusteni. Just see ennustamatus muudabki asja põnevaks. Kunstilises ja esituslikus plaanis võib huviäratav olla isegi see, kui mõni toimiv vooluring huvitavate kriuksatuste saatel lühistub ja sädemeid pildudes otsad annab. See võiks aga olla ka üks näide kunsti virtuaalsusest elu suhtes, sest vaid kunsti piiratud raamistikus võib nihilistlik hävitamine ja väärtusliku funktsiooni lõhkumine anda positiivse laengu.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming