Oleme rändurid tuulte teel

Ene Pilliroog

Arved Paul, Tuulte teel. Eesti autorite helitöid Arved Pauli luulele. Koostanud ja toimetanud Aivi Otsnik, noodigraafika Mattias Aabmets, Toomas Pauli saatesõna, kujundanud Maarja Vannas. EELK Kirikumuusika Liit, 2013. 192 lk. Me kõik oleme rändurid tuulte teel. Koguni rännusiht võib olla ühine – ikka silmapiiri poole. Kuid igaühele meist on seejuures antud kanda oma koorem, mida ei saa tõsta teiste õlule. Lugedes paljude eelmise sajandi algupoolel Eesti aegu ja varem sündinud inimeste elulugusid, on minus üha kasvanud sügav austus nende vastu, kes heitlikke olusid trotsides suutsid jääda vaimselt murdumatuks, tehes head seal, kus see on olnud võimalik ja nii kaua kui võimalik. Üks selliseid oli vaimulik, luuletaja ja kunstnik Arved Paul (1913–1960). Tema 100. sünniaastapäeva puhul andis emeriitvaimulik dr Toomas Paul koostöös EELK Kirikumuusika Liiduga oma isa mälestuseks välja noodikogumiku „Tuulte teel”. „Vaimuliku (päris)töö on ses suhtes sarnane interpreedi omaga, et looming on olemas vaid konkreetses hetkes. Jutlused ning kõnelused inimestega jäävad tollesse tundi ning haihtuvad sealsamas, nagu muusikahelid. Parimal juhul jääb midagi kuulajate südamesse, kuid pikapeale kaob seegi koos mäletajatega,” kirjutab eessõnas Toomas Paul. Nii see on. Helid elavad ainult niikaua, kui need helisevad, küll aga võivad nende eluiga pikendada kirjapandud noodiread, mis jäävad ootama uut elustamist ehk interpreeti. Uues noodikogumikus on poolsada Arved Pauli luuletust, mille on helidesse voolinud 18 eesti heliloojat.

Tuulte teel

Arved Pauli elusaatus sarnaneb paljude Eesti vaimuinimeste omaga. Kaotanud varakult isa, omandas ta siiski hariduse Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Võetud 1943. aastal sundmobilisatsiooniga Saksa sõjaväkke, leidis ta puhkusele tulles põhimõttelise patsifistina võimaluse end varjata Pärnumaa metsades. Metsast väljatuleku järel pani nõukogude võim ta loomulikult vangi, kust 1946. aasta sügisel vabanenuna hakkas ta jutlustajaks Kursi koguduses ja seejärel, 1950. aasta suvest Rõuge koguduses. Arreteeritud vaid päev enne Stalini surma, saadeti jutlustaja 25 aastaks paranduslikele töödele Siberisse. Kukkunud 1955. aastal Ivdeli elektrijaama ehitusel niivõrd õnnetult, et põlveviga jäi ravimatuks, tunnistati ta invaliidiks. Viimased eluaastad teenis ta Ridala kogudust, kus suur osa jaksust kulus laguneva kirikuhoone päästmiseks. Kuigi ta pere neli last – Toomas (1939), Maarja (1942), Peeter (1948) ja Agnes (1950) – kasvasid äärmiselt kitsais majandusoludes ja said tunda kõiki neid ahastushetki, mida tõi kaasa isa sunnitud äraolek, suutsid nad ometigi säilitada usaldava meele ja lootuse. Nii nagu nende isa ja emagi. Võiks ju eeldada, et Arved Pauli hing oli vahel elust tüdinud justkui Iiobil, kes vaevaigi otsis tarkuse asupaika ja kurtis oma viletsusepäevade pärast, sest oodates head, tuli õnnetus ja igatsedes valgust, saabus pimedus. Just lootusrikkus ja sisemine rahu ning veendumus, et otsides järjekindlalt seda miskit, mis kogu aeg justkui eest ära läheb ja millest me ikka ja jälle vaid pooliti teada saame, kasvame sisemiselt rikkamaks.

Arved Pauli luulet on avaldatud alles Eesti iseseisvuse taastamise järel Loomingus (1989), bülletäänis Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (1990), „Kiriku laulu- ja palveraamatus” (1991), ajakirjas Risti Vägi (1999, 2001–2006) ning kogus „Ja nutan tuuldetallatavaid karjamaid” (1993). Kõige intensiivsem loomisaeg oli tal aastatel 1950–1952 Rõuges teenides, mil valmisid luulekogud „Otsija, leidja, tänaja”, „Võidetud varjud”, „Sügavusi ja kõrgusi” ning „Mitmeid radu”, mis olid pühendatud pereliikmetele ja levisid masinakirjas paljundatuna. Siberi ja Ridala perioodi luuletustest koostas postuumselt kogumiku Jaak Salumäe.

Ta luuletusi läbivad sümbolitena tuul, kõrkjas ja lootusekiir – kõik kolm sõltumatud. Me ju ei tunne tuule teed ega tea ta kodu. Elav kõrkjas võib olla vee ligi surutud ja rudjutud, kuid ei murdu. Lootus ei sure iial. Ja teadmine, et kõik läheb mööda ehk Koguja sõnul – igale asjale on antud oma aeg, suunab meid keskenduma hetkele ja vaatama teele, et vältida komistusi. Lootus on ja jääb. 1954. aastal lõpetas ta luuletuse „Lõhutud kodu” salmiga: „Ja kui meil tuulised rajad nüüd käia – tuuleski kummardub valulik hing. Ühte võib veelgi meid Looja taas viia, iial ei murdu me lootustering.”

Nii ongi ta luuletused tulvil tuuli, võib koguni öelda, et tuul(ed) on peaaegu igas ta luuletuses. Talle omane vaimusitkus (paralleel murdumatu kõrkjaga!) varjub luule ja umbes paarikümne õlimaali ja akvarelli värvidemaailma. Varjub selleks, et kaitsta end välismaailmast ründava vaimutühja toore jõu eest, et kord väärikana tõusta taas, kui selleks on antud aeg. Väljenduselt täpsed ja napisõnalised, on ta luuletused olnud inspiratsiooniallikaks eri põlvkonna heliloojatele.

Sõnad helides

Kogumikus „Tuulte teel” on 50 laulu. Need on loodud eri kooriliikidele, mõeldud laulmiseks soolo või duetina, kuid siin on ka kaks koraali ja üks lastelaul. Eesti vaimuliku muusikaklassika juba tunnustatud autorite nagu Hugo Lepnurme, Marje Singi ja Leo Semleki kõrval on kogumikus Jaanus-Ferdinand Romandi, Raivo Kõrgemäe, Anne-Mai Salumäe, Jaak Salumäe, Erkki-Sven Tüüri, Andres Uibo, Mart Jaansoni, Harri Kõrvitsa ja noorte heliloojate loomingut (Katrin Aller, Tuuliki Jürjo, Marelle Siitas, Sirje Kaasik, Kersti Petermann, Aare Kruusimäe, Sirli Karro). Seda, kuidas üks või teine tekst on heliloojat kõnetanud, näitab samale tekstile loodud laulude rohkus. Näiteks „Kõrkjas” (Kõrgemägi, Siitas, Aller), „Üle lumise välja” (Kõrgemägi, Aller, A.-M. Salumäe, Kruusimäe), „Jumala tempel” (Kõrgemägi, J. Salumäe, Romandi), „Õpeta mind palvetama” (Aller, Kõrgemägi, Kõrvits, Semlek), „Ärkamas” (Jürjo, Kaasik), „Tormidest aetud” (Siitas, Aller), „Kui vaikivad tuuled” (Tüür, Siitas, Aller).

Kõige rohkem (16) on Arved Pauli tekstidele laule loonud Katrin Aller. Need on justkui ühe hingetõmbega valminud muusikalised jutustused tundlikult liikuvas ja muutlikus tempojoonises. Või siis jälle siiras palvelisuses mediteerivalt nagu „Õpeta mind palvetama” soolohäälele oreli saatel. Arendatud ja liigendatud faktuuriga on Marelle Siitase laulud, mille seast tahan tõsta esile ulatusliku orelipartiiga meeskoorilaulu „Tormidest aetud” ja õhtuses tunderahus mõtiskleva soololaulu „Kui vaikivad tuuled”, mille keskosas vallandub poeedile nii iseloomulikus mõttekäigus kulminatsioon: „Mu elu kui tuuline rada ja päev nagu võitluste tee …”. Selle kogumiku üks arendatum duett on Tuuliki Jürjo „Ärkamas”, mille orelipartii hoiab pingelisust ja rõhutab teksti üleskutsuvat otsustavust vabaneda vaimumeele loidusest, ärgata unest, jätta seljataha madalad öised mõtted ja maha tühjad teed.

Uurisin rahvusringhäälingu fonoteegist, kui palju neil on laule Arved Pauli tekstile. Pigem vähe, sain vastuse mõne minuti jooksul. Fonoteegis on Aare Kruusimäe „Jõulukantaat” op. 18, mille üks osa on tema sõnadele loodud „Üle lumise välja”, esitajaiks Tallinna Saksofonikvartett ja Tallinna Tehnikaülikooli meeskoor Jüri Rendi juhatusel (sama laulu teine redaktsioon samalt koorilt Peeter Perensi juhatusel). Kruusimäe laulu „Vaid Isa laps” on helisalve toonud RAM Ants Sootsi juhatusel. Fonoteegis on veel Jaak Salumäe „Jumala tempel”, esitajaks Laudate Dominum Anne-Mai Salumäe juhatusel.

Jääb südamest soovida, et äsja ilmunud noodikogumik teeb võimalikuks nii meie helisalve kui ka kontserdielu rikastamise. Ka trükise koostaja ja toimetaja Aivi Otsniku soov on, et kogumik leiaks kiiresti tee solistide ja koorijuhtideni. Uskumatu, aga tõsi, et keegi võib ka praegusajal teha niivõrd kaunist ja olulist tööd, nagu on see ilmunud noodikogumik, armastustööna. Olgu tänatud Toomas Paul, Aivi Otsnik, Mattias Aabmets, Maarja Vannas, Marelle Siitas, Tuuliki Jürjo ja Paul Kokla!  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming