Kuidas vaadata põlevat naist?

Evi Arujärv

Tõnu Kõrvitsa muusika Budapestis   17. novembril kõlas Budapesti Rahvusteatris Tõnu Kõrvitsa muusika Taani režissööri Carl Theodor Dreyeri Prantsusmaal valminud tummfilmile „La Passion selon Jeanne d’Arc” – „Jeanne d’Arci kannatused” (1928). Esitajaks oli nooruslik Óbudai Danubia orkester erksa ja tundliku muusikatajuga dirigendi Gergely Dubóczky juhatusel. Orkestriproovis ja kontserdil viibis ka helilooja. Et Eestis pole selle teose avalikku ettekannet olnudki, siis oli mul põnev kohal olla ja kuulata-vaadata. Rahvusooperi saal oli peaaegu täis, ümbritseva keelekõla järgi otsustades valdavalt ungarlastest publik, ilmselt nii filmi- kui ka muusikahuvilised.

Dreyeri „La Passion selon Jeanne d’Arc” seisab eri aegadel kokku pandud väärtfilmide nimekirjades enamasti esikümne hulgas. Kuigi režissöör nägi ette filmi vaatamist täisvaikuses, on sellele saatemuusikat loodud varemgi. Esimese tänapäevase partituuri – sümfooniaorkestrile – kirjutas hollandlane Jon van den Booren (1988). Helitaustu on loodud ka näiteks soolokitarrile, keelpillikvartetile, elektroonikale ja laululoomingu vormis, kirjutatud on nii akadeemilis-modernistlikus kui ka näiteks indie-roki stiilis. Heliloojate esireas on ameeriklased ja britid, aga leidub ka hollandlane, norralane ja leedulane Bronius Kutavičius. Tõnu Kõrvitsa saatemuusika on valminud 2009. aastal ja selle esiettekande tegi Ensemble de Basse-Normandie, kes mängis seda hooajal 2009/2010 kolmel korral. Nüüdne esitus Budapesti Rahvusteatris oli üldises reas juba viies.

Jeanne d’Arci lugu on prantsuse kultuuri üks tüvitekste. Selle kangelanna on kuulutatud 1920. aastast katoliku kiriku pühakuks. Lugu on üldteada. Lihtne talutüdruk Jeanne näeb korduvalt ilmutusi, et ta on määratud päästma Prantsusmaa trooni seda ihkavate inglaste käest. Inglismaa ja Prantsusmaa vahelises Saja-aastases sõjas juhtiski Jeanne Prantsuse väeosi. Filmis „Jeanne d’Arci kannatused” mängib peaosa omaaegne teatristaar Renée Jeanne Falconetti ja selles rullub lahti traagilise loo lõppvaatus – inkvisitsiooni kohtumõistmine ja Jeanne’i ketseriks kuulutamine. Kogu ülekuulamine on meheliku (?) autoritaarsuse ja naiseliku (?) intuitsiooni, Seaduse ja Ilmutuse duell. Film näitab vaimse allutamise protsessi. Selle käigus kasutatakse nii piinakambrihirmu kui ka kuninga libakirja – nii füüsilise kui ka vaimse autoriteedi tööriistu. Jeanne alistub hetkeks ja allkirjastab paberi, milles tunnistab oma eksimust ja ühendust saatanlike jõududega. Järgneb tulesurm – kannatuse pühitsemine …

Filmi pildikeel on ekspressionistlik. Suures plaanis, ilustamata, karedad ja grotesksed, meikimata näod. Kannatuse, kaastunde ja julmuse grimassid. Pisarad – väga palju pisaraid. Ühtpidi ehedad, kuid samas tugevasti stiliseeritud ja maneerlikud kannatuse, julmuse ja kaastunde ilmed. Väga maneerlikud, kui mõelda nüüdisaja disainitud nägudele, milles peegeldub psühhogurude õpetatud optimism ja tundeelu ratsionaliseerimine – ja vaid harva vilksatab põrgu ja paradiisi hõõgumisi, mis ju tegelikult on kogu aeg siinsamas, inimhinges, igavesest ajast igavesti. Ainult et me teame, et kannatus on luuserite osa … Vaadakem mõne poliitiku nägu – sellest on saanud mask. Või mõnda lootuse kaotanud inimese nägu – neid tuleb tänavalgi vastu – seda tühjust …

Filmis on Jeanne meheriietes, näojoontes talutüdruku tahumatus, pilgus vaheldumas kannatus ja ilmutus, hirm ja meelekindlus. Sümboolne juuste pügamine – klassikaline alanduse märk. Vaimulike ja kohtumõistjate grotesksed kujud, lähiplaanis ja täisvalguses filmitud detailne inetus. Täpne, kokkusurutud dialoog: küsimused ja vastused, läbistavad oma lühiduses.

Kõrvitsa muusika on sama minimalistlik, täpne ja detailne, sekund-sekundilt kaadrit ja sündmustikku järgiv. Esitajalt ehk orkestrilt ja dirigendilt nõuab see eksimatut sünkroonsust. Heliloojale olid pildi ja muusika sünkroniseerimisel abiks kordusi, hajumist või vaikust sisaldavad ühenduskohad. Esitus oli suurepärane nii tehnilises mõttes kui ka kujundite ja atmosfääri loojana. Kui filmi alguses kõlas publikust (ilmselt suures plaanis grotesksete nägude, aga ehk ka ekspressionistlike tundepalangute tõttu) ka vaikseid naeruturtsatusi, siis üsna pea asendus see pingelise tähelepanuga. Filmikontserdi lõpuks jäi alles sügav vaikus. Õhus oli teatavat vapustust. Plaksutadagi tundus natukene kohatu (kuigi ungari eripärane „kiirendustega” aplaus tuli ka). Päris kindlasti oli selle tähendusrikka vaikuse sünnis väga suur roll filmi saatemuusikal.

Kõrvitsa muusika on filmis väga „kohal” ja ühtaegu ka rohkem või vähem „eemal”… Kohalolek tähendab, et muusika annab tegelaskujudele ja dialoogidele hääle ning kujundab sageli ka üsna lihtsate vahenditega – mõni pillitämber, mõni karakteerne motiiv, rütmifiguur, üldine kõlafoon – tegevuse või olukorra atmosfääri. „Eemal” selles mõttes, et autor ei võimenda ekspressionistlikku pildikeelt, vaid mahendab ja inimlikustab seda nii sooje värve kui ka muusikalist koomikat kasutades. Või jälgib toimuvat delikaatselt otsekui distantsilt, taandudes eriti märgatavalt filmi lõpus, mille keskmeks on leekides tardunud tume inimfiguur ja selle ümber viskleb hirmu ja ängistuse vangis rahvamass. Kõrvits on looja, kelle muusikaline pilk vaatlebki ilma ja inimesi enamasti otsekui kusagilt teispoolsest vaimuruumist, milles puudub elureaalsuse karedus ja banaalsus. Tema loomingust naljalt ei leia emotsionaalset ekshibitsionismi või draama raskust. Ka Jeanne d’Arci märtrisurma vaatab ta otsekui eemalt: muusika muutub üha delikaatsemaks, vaiksemaks ja läbipaistvamaks … Aga selles taandumises ei ole tundekülmust. Pigem vaikne lohutus ja lunastuse leebe rahu. Sest kuigi tuli veel lõõmab, on hing juba lahkunud – ja see tähendab vabadust …

Žanrinimetus muusika tummfilmile „Jeanne d’Arci kannatused” kõlab üsna sekundaarselt – nagu oleks tegu mingi illustratiivse tarbemuusikaga … See on üsna ekslik. Tegemist on tugeva ja märgilise sümbiootilise teosega, milles peegeldub toosama tugev ja inspireeriv seos poetiseeritud visuaalse kujundimaailmaga, mis vaatab vastu helilooja lavateostest ja kas või teoste pealkirjadestki.

„Jeanne d’Arc” pani mõtlema ka selle üle, kui tähtis on, et elav pilt leiaks oma muusika ja et lavamuusika leiaks oma õige pildi ehk lavastuse. Ja pani ootama Kõrvitsa uusi lavateoseid või juba kirjutatud teoste senisest tundlikumaid ja täpsemaid lavastusi – selliseid, kus visuaalne külg ei oleks liiga alasti, mõttelises täisvalguses, vaid pigem hämarusega looritatud …
Muuseas, filmikontserdi publiku hulgas, ilusa juhusena otse minu kõrval, istus Eesti Instituudi toimekas esindaja, eesti kultuuri saadik Ungaris Mónika Segesdi. Temalt sain teada, et parasjagu tunneb Ungaris üsna suurt huvi eesti nüüdismuusika vastu erakapitalil põhinev organisatsioon – Budapesti Muusika Infokeskus, kellel on ka orkester. Loodetavasti kõlab eesti nüüdismuusikat Budapestis edaspidigi …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming