Eesti-Norra jõulukava Nigulistes

Saale Fischer

Euroraadio jõulukontsert„Ecce”: Schola Sanctae Sunnivae (Norra, dirigent Anne Kleivset), Vox Clamantis (dirigent Jaan-Eik Tulve) ja Henning Sommerro (Norra, oreliimprovisatsioonid, akordion, vokaal) 15. XII Nigulistes.

Ansambel Vox Clamantis läbis aastal 2013 pika tee: käis risti-rästi läbi Maarjamaa kirikute-kontserdisaalide ning ringiga ümber maailma. Peale mitme Euroopa riigi sai Jaan-Eik Tulve juhitavat ansamblit läinud aastal kuulata Jaapanis, Colombias ja Iisraelis, eriilmelised olid kavad ja muusikalised partnerid. Gregoriaani laulu, varase polüfoonia ja nüüdismuusika kõrval paistsid clamantislased möödunud aastal eriliselt silma Liszti „Via crucis’e” tõlgendusega. Selle teose plaadistus, kus koos Vox Clamantisega musitseerib prantsuse pianist Jean-Claude Pennetier, pälvis mullu juulis ühe Euroopa klassikalise muusika kvaliteedimärkidest, Prantsuse muusikaajakirja Diapason auhinna Diapason d’Or.
Vox Clamantise aastale pani väärika punkti ühiskontsert „Ecce” koos samuti peamiselt gregoriaani laulu viljeleva Norra naisansambliga Schola Sanctae Sunnivae (kunstiline juht ja dirigent Anne Kleivset) ning Norra ühe omapärasema ja mitmekülgsema muusiku Henning Sommerroga. Muusikaõhtu Nigulistes oli üks osa Euroradio jõulumuusika päevast, mille raames jõudis 22. detsembril 20 riigi raadiokuulajateni kontserdiülekandeid ja -salvestisi rohkem kui kümnest EBU liikmesriigist. Eesti osaleb ettevõtmises igal teisel aastal ja siinsed kontserdid vahendab EBU liikmetele Klassikaraadio.
Naisansamblit Schola Sanctae Sunnivae, mis on nime saanud Norra esimese naispühaku Sunniva järgi, peetakse maailmas gregoriaani koraali suurepäraseks asjatundjaks ja ainulaadseks esitajaks. Trondheimi katedraali palverändurite keskuse juurde kuuluva ansambli autentsus seisneb vähemalt osaliselt asjaolus, et nad on Kopenhaageni kuningliku raamatukogu arhiivides säilinud keskaegsetest käsikirjadest ellu äratanud suure osa sellest muusikalisest pärandist, mis on oma sünniajal kõlanud nende kodukirikus, Püha Olavi hauda peitvas Trondheimi katedraalis.
Põhja-Euroopa suurima kirikuga linn, keskaegse nimega Nidaros, oli oma tekkeajal üks palverändajate meelissihtpunkte. Praegu on Trondheimist aga kujunenud üks Skandinaavia kultuurikeskustest – igal suvel peetakse seal suurt festivali, Olafsfestdagene’t. Viimase raames toimub ka üks Euroopa pikaealisemaid vanamuusika-alaseid suvekursusi, kuhu nimekate õpetajate juurde kogu maailmast kokku tullakse. Olavilinna ajalugu ja vaimsust arvestades pole Sunniva ansambli võrsumine just Trondheimi-sugusest, Euroopa vaatevinklist pisut perifeersest linnast sugugi ootamatu.
Eksperimendialdis koor on nagu Vox Clamantis kuulajateni toonud stiiliüleseid kavu, põiminud keskaega nüüdismuusika ja džässiga. Eestisse toodud ühiskavas kõlasid peale gre­goriaani hümnide ka norra vaimulikud rahvalaulud ning Henning Sommerro improvisatsioonilised hääle-, akordioni- ja orelirepliigid. Sommerro leelotav aus vanamehehääl koos igatsevate toonidega akordionil – kord kõlamas koori(de) juures laval, kord kaikumas kusagilt kaugelt – ning orelil nüüdisaegses helikeeles improviseeritud sissejuhatused gregooriuse koraalidele toimisid omamoodi sulatuskatlana. Stilistiliselt kirjuks kiskuvast kavast, kus erudeeritud ladinakeelse laulu ning rahvalikult õõtsuvate norra viiside kõrval kõlasid ka Perotinuse „Viderunt omnes” ja Sommerro enda koorilaul „Ioannes”, sai tänu norraka ekstsentrilisele kulgemisele kirikus ja pillidel ka kuulaja kõrvale loomulik ja nauditav teekond.
Kontsert algas Matteuse evangeeliumi avasõnadega „Liber generationis” Schola Sanctae Sunnivaelt. Kirikutäie sumiseva publiku tähelepanu haarati kohe erilise kõlaefektiga: üksinda laval alustanud eeslauljaga ühinesid teised koori liikmed tihke mitmeteisthäälse kaanonina publiku selja taga. Tulemuseks täitis kiriku vaikselt pulseeriv helivaip, mille saatel koor peaaegu märkamatult lavale kõndis. Imeilus! Eriliselt sööbis mällu ka sunnivalaste tõlgendus norra rahavalaulust „Mariavise”, mille hallipäine solist täitis oma uskumatult noore hääle ja südamliku esitusega nii helge kui sügava tundega.
Kontserdi viienda numbri, gregoriaani hümni „Ave maris stella” ehk „Ole tervitatud, mere täht” ajal liitus lavalolijatega Vox Clamantis, kes tõi oma koosseisus samuti kaasa kaks naisliiget. Hästi instseneeritult ja sujuvalt kulges kahe koori koos- ja eraldilaulmine, mida siin-seal täiendasid-toetasid Sommerro improvisatsioonid.
Vox Clamantis vapustab ikka ja jälle oma imelise (koos)kõlaga, olgu koosseis kui suur tahes. Teiseks tuleb kiita nende loomulikult kulgevat, sõna- ja lause­rõhkudest lähtuvat kõnelevat fraasi. Kui kogu kontserdi lõikes tundusid rohkem esiplaanil olevat norrakad, siis Perotinuse kuulus neljahäälne organum „Viderunt omnes” ehk „Kogu ilmamaa saab näha …”
Vox Clamatise esituses pühkis selle mulje kõrvale. Notre Dame’i kate­draa­lis tegutsenud meistri suurteosest kujunes kindlasti üks kontserdi kõrghetki.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming