Eesti muusika ootab „väljakaevamisi”

Hele-Maria Taimla

Intervjuu Martti Raidega.

Kodumaise muusika entusiast, pianist ja klaveripedagoog Martti Raide leiab, et maailm võidab sellest, kui jääb alles rahvuslik eripära. Peavooluga kaasa­minek on ka õige ja vajalik, ent võib luua McDonald’si efekti: lähed uude linna ja vastu vaatab järjekordne McDonald’s. Kohaliku alternatiivi proovimine on riski väärt. Sama printsiip toimib muusikas. Mis teeb eesti muusika eriliseks ja milleks üldse muusikaga tegelda, küsisin Raidelt pärast konkurssi „Eesti kõla”, mida ta teist aastat on Eesti klaveriõpilastele korraldanud.

Klaverikonkursse on Eestis palju. Mis teeb „Eesti kõla” eriliseks või oluliseks?
Martti Raide: Eestimaal korraldatakse konkursse küll, aga valdavalt on need kas paikkondlikud või siis nii tõsise rahvusvahelise haardega, et Eesti lastel on raske sinna pääseda (nt Chopini konkurss Narvas ja „Noor muusik” Tallinnas). „Eesti kõla” on midagi vahepealset, pealegi toimub see talve hakul, kui muud pole. Oluline on ka eesti muusika mängimine. Eks see ettevõtmine ole osalt missioonitundest kantud – et eesti klaverimuusikat päevakorras hoida.
Tänavuse võistluse tore nüanss oli see, et väikesed koolid olid kohal. Oli eraldi kategooria koolidele, mille klaveriosakonnas on alla 50 õpilase. Neil olid natuke väiksemad nõuded kava mahu osas, muidu nad ei pääsegi löögile. See tõi meile mängijaid Orissaarest, Antslast ja teistest kohtadest, kust varem pole osalejaid olnud. Muidu on konkurssidel ikka mingi piiratud ringkond, nüüd oli toredaid avastusi.
Võib alati kritiseerida, kas võistlemine on hea või mitte. Argumente on küll: mõnele ei sobi närvipinge ja võistlusmoment, siiski on väga hea oma reservid välja tuua ja end proovile panna.

Muusikuamet ju nõuabki pidevat konkureerimist.
Jah, vähemasti iseendaga.

„Eesti kõla” oli seekord pühendatud pärast Eesti iseseisvuse taastamist kirjutatud klaverimuusikale. Mida mängiti?
Lugesin kokku 23 Eesti heliloojat! Kõige populaarsemad olid Urmas Sisask ja Riine Pajusaar. Veel Helena Tulve, Alo Põldmäe, Timo Steiner, René Eespere, Mari Vihmand, Age Veeroos, Ester Mägi –
terve suur plejaad autoreid. Vähesed lood kordusid.

Kuidas te ise muusikas seda „eesti kõla” mõtestate? Rahvuslikkus on ju konstrueeritud mõiste.
Ega seda lõpuni defineerida ei saa, kuigi märksõnu ikka on: sissepoole vaatav mõtlikkus näiteks. Rahvuslik omapära seisneb me looduse ja hingelaadi peegeldustes. Eestlased on pigem kinnised, meie eneseväljenduses on meditatiivsust, kätega vehkima ei kipu. Mõjutavad ka looduslikud vormid, koloriidi ja valguse otsimine. Keegi on öelnud, et põhjamaises muusikas on palju valguse igatsust.
Üldse on küsimus meie kaasajal, kas peaksime omapära hoidmise ja arendamise peale mõtlema või tuleks häälestada end pigem peavoolu suundumustele. Ega mul midagi valitsevate trendide vastu ole, neid tuleb kindlasti tundma õppida ja väärtuslik üle võtta, aga see on igavalt turvaline: lähed uude linna ja seal on järjekordne McDonald’s. Kohaliku toidu proovimisel on väike risk, aga elu on selle jagu kirevam. Kokkuvõttes maailm võidab, kui omapära säilib.

Teie igapäevatöö kulgeb kooliseinte vahel. Pilliõpetaja produktiivsust mõõdetakse selle järgi, kui suurest osast tema õpilastest saavad professionaalid. Kas hindate oma tööd laias laastus sama mõõdupuuga?
Minu õpingute ajal öeldi otse, et kui keegi läks koolist ära, oli see pedagoogiline praak. Tänapäeval on liikumist väga palju, klaveriõpilaste seas keskmisest enamgi. Pianistil pole teab mis lihtne, võrreldes orkestripillidega on väljundeid vähem: ka päris tipus pianistidel on põhitööks siiski õpetamine. Väärikat pedagoogilist tööd on aga suuremates keskusteski raske leida, rääkimata tasust. Kui inimene on mitmel alal andekas, siis miks ta peakski panustama –
teistel aladel võib olla oma kohta leida lihtsam. Aga kui on kutsumus, siis ei nii mõtle, teed seda, mille poole süda kisub.
Õpetaja tulemuslikkuse mõõtmine õpilaste põhjal on võimalik elutöö mõõtkavas. See, mis õpilastest on saanud 30-40 aasta jooksul, juba midagi näitab. Seda enam, et pedagoogiks võib sündida, ent selleks peab ka elu jooksul saama. Pedagoogide parim aeg algab kusagil keskeas. Kogemustega hakkavad kõrvad justkui paremini kuulma või midagi eristama. Kui tuleb õpilane tundi ja mängib, siis näed seal umbes 117 muret, mis vajavad lahendamist, aga aega pole nii palju. Õpetaja tarkus seisneb lahendamist vajavate ülesannete filtreerimises: mõnega tuleb tegelda kohe, teine loksub ise paika. Suuremate teoste puhul on tähtis, et tehniline ja sisuline töö toimiksid paralleelselt.

Tehnika ja sisu teemal meenub Toivo Nahkuri mõte ühest detsembrikuu Sirbist: tema hinnangul on tänapäeva esituskunstis tehniline perfektsus lükanud sisulised väärtused tagaplaanile. Teil kontserdiarvustajana ja inimesena, kelle doktoritöö keskmes on esituskunsti problemaatika, on kindlasti siin oma arvamus.
On küll, jah. Tänapäeva eripära võib tõesti olla selles, et on palju kõrgetasemelise tehnikaga mängijaid, kellel pole midagi isikupärast öelda. Tehniline perfektsionism on möödapääsmatu, selle nimel nähakse väga palju vaeva. Möödaläinud noote ei saa endale lubada, publik on niimoodi harjunud.
Kogu Teise maailmasõja järgset aega interpretatsioonis iseloomustab orienteerumine valitsevale maitsele. See on seotud õppeasutustes kujundatud eelistuste, plaaditööstuse leviku ja osalt mingi vaikiva kokkuleppega. Kui toimub nihe tõlgitsuskunstis, siis kuidagi sujuvalt ja kõikjal korraga. Mässajaid, kes suudavad maailmapilti kõigutada, on olnud ainult üksikuid, kõige eredamalt meenub Glenn Gould.
Sajanditagune õpetamine käis valdavalt nii, et õpetaja näitas ette, tuli vaid järele teha, mängutehnilist analüüsi ei olnud. Praegu suudame täiesti teadlikult teatud omadusi kultiveerida ja arendada. Tänu sellele mängitakse keskeltläbi paremini, ent tõeliselt sisukate inimeste protsent on ikka sama. Proportsioon on teiseks läinud.

Sirbi arvustustes, muide, on teie tehnika ja väljendusrikkuse tasakaalu kiidetud. Kui tihti te üldse erialast tunnustust pälvite?
Mis tehnika ja sisu vahekorda puudutab, siis on selge, et püüd tehnilise täiuse poole ei ole ainult praeguse kontserdipraktika standardite küsimus. Tehniliselt lihvitud esitus annab muusikule rohkem tööriistu sisuliste plaanide elluviimiseks.
Tunnustuse tihedust pole ma mõõtnud. Raske öelda. Mu õpilased on end viimasel ajal väga heast küljest näidanud ja osa nende kiitusest paistab minu peale ka. Eks kiitus ole alati meeldiv. Olen tähele pannud, et eesti muusikaarvustajad ei kipugi halvasti ütlema.

Maailm on nii väike, Eesti ammugi – kõik läheb ruttu isiklikuks.
Jah. Olen suhelnud kujutava kunsti ja kirjandusinimestega ja neil näib olevat suu puhtaksrääkimist rohkem. Muusikaski võiks seda sorti kirglikkust rohkem olla, kuigi on tore ka, kui saad aru, et kriitikule siiralt meeldis ja ta hästi ütleb. Veelgi parem on näha kontserdi järel, et inimestele meeldis. Kriitik on muidugi ka inimene, aga kõige südamlikumad hetked on siis, kui näed, et „lihtne publik” on liigutatud. Need, kes pole muusikaspetsialistid.

Nii et mittemuusikud on kõige parem lakmuspaber?
Jah, sest professionaal laseb ka kogu oma tagasiside läbi filtrite. Lisaks, nagu sai mainitud, on Eesti väike, me ei taha suhteid rikkuda ja nii edasi. Aga kui lähed näiteks kuskile väiksesse kohta esinema ja pärast tullakse ütlema, et meeldis, on väga südamlik moment. Tunned, et inimestele läheb muusika korda.

Kas see innustab ka edasi tegema?
Mille pärast üldse tehakse? Kas enda, publiku või mingi kõrgema idee pärast? Või kõik see kokku? Põhjus on tavaliselt iseendas olemas, positiivne vastukaja tiivustab lihtsalt. Vaja on ka äratundmist, et peab tegema, et kui jääks tegemata, oleks olemine vaesem.

Te püstitasite nüüd ise väga huvitava küsimuse: mille või kelle nimel üldse vaeva näha?
Muusika on hea võimalus vaimse kasvamise teel midagi saavutada. Muusikas on väga palju elulisi paralleele. Muusika haarab inimest tervikuna, see on isegi neuroloogias kindlaks tehtud. Eelteadmised muusikast küll süvendavad seda kogemust ja annavad tahke juurde, aga põhimõtteliselt pole isegi teadmisi vaja, sest muusika tungib kõige sügavamate kihtideni.
Oma vaimsetel rännakutel võib muusikaga jõuda väga tõsiste teemadeni. Ka pühalike või ülendavate hetkedeni, millel on seos religioosse maailmaga. Põhjus muusikaga tegelda võiks olla kontaktiotsing tõega või püüd sellest maailmast aru saada.

Nii et muusika nõuab eksistentsiaalsete küsimuste lahendamist?
Need küsimused paratamatult jõuavad meieni. Mõned heliloojad toovad need väga selgelt välja, teiste puhul on need varjatumad, ent taustal ikka olemas. Miks me siin üldse oleme? Miks me nii tunneme teatud asjade osas ja kuidas oma tundmustega hakkama saada? Mis on õigus või lahendus?

Kui kaugele olete ise nende küsimustega jõudnud? Millesse või kellesse usute?
Ma usun, et inimese mõtted ja teod jõuavad temani ringiga tagasi. See võib olla pikk ring, aga elu vaadates on näha, et nii läheb. Kui oskad seda seaduspärasust tähele panna, langevad mitmed mured ära. Tuleb kultiveerida head ja loovaid mõtteid-tegusid – see annab kõigile midagi juurde.

Legendaarne muusikateadlane ja pedagoog Tiia Järg ütles hiljutises intervjuus, et olite juba magistriõppe aegu „Mart Saare usku ära pööratud” (TMK 2013, nr 10). Saare loomingu laiema tuntuse nimel olete tõepoolest innukalt tegutsenud. Teie sõnutsi on Saare looming „väga kõrge kullaprooviga” ning kõlab „ka tänapäeval uskumatult värskelt” (Muusika 2012, nr 11). Mis või kes teid Saare unikaalsusse uskuma pani?
Keegi ei ole mind värvanud Saare teemaga tegelema, äratundmine on sisemiselt küpsenud. Leian, et Saare looming on meie muusikaline emakeel. Küsimus pole rahvaviisi või selle intonatsioonide kasutamises. Mingil seletamatul moel on Saar helidesse valanud tundeseisundeid, mis tabavad meid kokkupuutel eestimaiste looduspiltide ja hingemaastikega. Vokaalmuusikas on Saar meie suurim klassik, kusjuures tal on praegugi tundmata loomingut päris palju. 100. sünniaastapäeva aegu oli suur trüki- ja plaadistamisaktsioon: laule anti välja neli kogumikku, kuigi plaanis oli seitse. Palju käsikirju vedeleb muuseumis, osa omaaegsete esitajate käes. Kunstmuusika on olemas, rahvaviisiseaded enamjaolt käsikirjades, aga kõik on kättesaadav: mine ja võta ainult.
See aga, et minust on Saare eestkõneleja kujunenud … Ei tohiks tekkida selline inetu mulje, justkui käiks mingi territooriumide jagamine-hõivamine: küsimus on pigem teiste passiivsuses. Kui üks inimene on mingi autori süvendatult ette võtnud, ei tähenda see veel, et meil on nüüd spetsialist olemas ja keegi teine parem ärgu torkigu. See ei peaks nii olema. Mida rohkem entusiaste, seda parem.

On üsna ilmne, et kellegi pärandi esiletoomine on muusikutele kättevõtmise asi. Näiteks Pollid tõid tolmu alt välja Helmut Rosenvaldi loomingu.
Kultuurikihid tulevad peale, aeg-ajalt tuleb teha väljakaevamisi, avastamaks, et kunagi ammu tehti kõrgel tasemel kunsti, aga see on nii-öelda liiva alla mattunud.

Teie soovitate niisiis eesti muusikat pidevalt „välja kaevata”?
Ma soovitan olla avatud meelega. Igas kavas peaks leiduma ka avastamisrõõmu ning ühtegi autorit ei tohiks kõrvale jätta ta eluperioodi pärast. Heal kunstil avaneb igal ajal uus tahk, see kõnetab inimest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming