Ameeriklastele näib, et eesti muusika tipp pole kunagi olnud nii kõrgel kui praegu

Immo Mihkelson

Tunnustus, vastu- ja järelkajad on igasuguse loometegevuse katalüsaator. Soovi korral võib auhindu ja preemiaid vaadelda ka kui üht kommunikatsiooni­vormi, kus alt üles ja ülalt alla antakse „teid on märgatud” laadi märke. Ja mida laiem on selle tegevuse kõlapind, seda suuremast tähelepanust on jutt. Nädalavahetusel toimub Los Angeleses järjekordne uhke Grammy-tseremoonia. Need on Ameerika muusika­auhinnad, kuid räägib neist terve maailm. Meie kaasa arvatud, sest sedapuhku on eestlasi kulla ja karra pretendentideks tõstetud rohkem kui eales varem. Arvo Pärt, Tõnu Kaljuste ja Neeme Järvi on viie peapretendendi sekka nimetatud viiel korral. Teoreetiliselt on muusikamaailma absoluutsest tipust sel korral võimalik Eestisse tuua tervelt neli kuldset grammofoni – Grammyt.

Miks nendest muusikaauhindadest nii palju räägitakse ja miks neid nii tähtsaks peetakse, on pikem jutt ja läheb üha segasemaks, mida pikemalt seda heietada. Siin on kaks peamist aspekti: esiteks on Ameerika Ühendriigid maailmas mõjukaim muusikaturg, kus liigub väga palju raha; teiseks on aastakümnete vältel korduvalt tõestunud, et Grammy kui loominguline tunnustus märgib väärikat sisu. Just viimane on teinud selle muusikaauhinna nii suureks ja tähtsaks. Rohkem kui mastaap, müügiedu ja raha vägevus.
Just mastaabist rääkides peaks olema selge, miks isegi viie Grammy nominendi sekka jõudmine on muusikule märksa suurem tunnustus kui näiteks Hollandi, Austria või Rootsi plaadiauhinna võitmine. Sellele lisandub veel tunnustamise usaldusväärsus, mida on küll keeruline mõõta, kuid mille peale terve maailm näib pead noogutavat.

Kes Grammysid annab?
Grammysid annab välja Ameerika salvestuskunstide akadeemia, mille asutas 1957. aastal käputäis entusiaste. Algne idee oli tunnustada hästi tehtud salvestusi ja inimesi, kes nende valmimisel osalesid, nii muusikuid kui ka produtsente, insenere ja teisi tegelasi.
Selleks ajaks oli plahvatuslikult suurenenud heliplaaditurust saanud muusikaäri keskpunkt. Ja mitte ainult äri, ka muusikakunsti kese nihkus selles suunas. Helide talletamine oli XX sajandil suuresti muutnud muusika vastuvõttu. Seda nii heas kui halvas. Hea salvestus võib niigi võimsa muusikaelamuse mitmekordistada. Teiselt poolt on tehnoloogia tõttu igasugune muusika „odavam”, seda on piserdatud kõikjale ja see on liiga kergesti kättesaadav.
On seletamatagi selge, miks salvestatud kujul muusika pälvib nii suurt tähelepanu ja miks on selle tähelepanu üks vorme ka kvaliteedile osutavad loendamatud plaadiauhinnad.
Grammydega kuulsaks saanud salvestuskunstide akadeemia ametlik nimi on National Academy of Recording Arts and Sciences of the United States, mille puhul lühendina kasutatakse ka tähekombinatsiooni NARAS. Aastakümnetega on organisatsiooni tegevus laienenud ning praegu on see aastaringne, hõlmates lisaks plaadiauhinnale ka muusikaelu üldisemat edendamist.
Päris alguses oli plaadiauhinna nimetus Gramophone Award, hiljem see suupärastati Grammyks. Esimene auhind anti välja 1959. aastal. Aasta-aastalt kasvas auhinnatavate kategooriate arv ja ühtlasi auhindade hulk. Kokku on enam kui 50 aastaga välja antud umbes 8000 Grammyt.
Kõige tähtsam on aasta albumi auhind. Ükski klassikaplaat pole seda tiitlit kunagi saanud. Kõige lähemal on ehk nominentide sekka valitud kolme tenori Pavarotti-Domingo-Carrerase staadionikontsert (1995) ning 1960. ja 1959. aastal nomineeriti sel ajal suurt populaarsust nautinud pianisti Van Cliburni plaadid. 1961. aastal pretendeeris aasta plaadi nimetusele ka Svjatoslav Richter.
Võitjate ja soosikute nimed on siiski kõigest õied, kasvamise kõrvalprodukt. Veebilehel Grammy.com saab igaüks tutvuda laiema konteksti, eesmärkide ning toimemehhanismidega, mis hoiavad Grammy auhindu käigus. Peamine siht on valdkonna väärikuse tõstmine, kusjuures ei hõlmata mitte ainult muusika loomet ja esitamist, vaid kõike, mis on seotud salvestustega. Eesmärk on anda positiivne impulss muusikutele ja kõigile, kes nendega koos töötavad. Ideaalis peaks lõpuks saama positiivseid signaale kogu ühiskond.
Organisatsiooni juhtkond ei ole palgaline, palju tööd teevad ära vabatahtlikud. Liikmeskond koosneb muusikavaldkonna professionaalidest (kes reaalselt sellel alal töötavad) ja muusikutest. Liitumiseks on vaja vähemalt kuue staažika liikme soovitust ning tasuda aastas liikmemaksu sada dollarit. Kokku kuulub salvestuskunstide akadeemiasse praegu 21 000 inimest, neist üle poolel
(u 12 000) on auhindade valimisel hääleõigus. Arvude erinevus tuleneb sellest, et akadeemiasse saavad astuda ka tudengid ning eksisteerib näiteks assotsieerunud liikme staatus. Tasandeid on üldse seitse ning püramiidi tipus on tuumik ehk hääleõiguslikud profid.
Aasta ringi käib aktiivne sisesuhtlus ja mõttevahetus foorumilaadse Grammy365 kaudu. Korraldatakse haridusprogramme ning püütakse mitmel moel toita meedia huvi auhindade vastu. Kõik see kokku moodustab hästi toimiva süsteemi.

Kuidas valitakse?
Grammy hääletamisprotseduur on kolmeastmeline. Kõigepealt esitatakse heliplaadid kandideerimiseks. Enamasti on siin aktsioonis plaadifirmad, kuid reglemendi kohaselt saavad initsiatiivi näidata ka üksikisikud. On vaja vaid täita paberid ja saata õigesse kohta plaat. Näiteks tänavu on Grammy-kõlbulikud need plaadid, mis on Ameerikas välja antud ajavahemikus 1. X 2012 – 30. IX 2013.
Seejärel asuvad tööle eksperdid, kes peavad tagama plaatide õige jaotamise kategooriatesse. Neid asjatundjaid on 150 ringis. Kategooriate arv aga vaheldub. Veel mõni aasta tagasi oli neid üle saja, siis aga otsustati panna paisumisele piir ning kärbiti neid umbes viiendiku võrra, millega kaasnes mõistagi pretendentide äge pahameeletorm. Tänavu on Grammy kategooriaid 82, millest kümmekond kuulub nn klassikalisele muusikale.
Teine etapp on esimene hääletusvoor. Hääletajad saavad plaate veebis kuulata kõigis oma digiaparaatides, milleks on loodud vastavad rakendused. Kõik ei saa siiski anda hääli kõigile. Hääletuslehel on umbes 30 sektsiooni ja iga hääletaja saab lisaks üldjaotusele (aasta plaat ja veel mõned) valida parimaid ainult üheksas lõigus. Üldine soovitus on teha otsuseid oma kvalifikatsioonist lähtudes.
Igas kategoorias kuulutatakse viis enim hääli saanud plaati nominentideks. Kolmandas etapis saadetakse laiali uued hääletuslehed, kus on kirjas ainult valitud nimed, ja kõik kordub.
Akadeemia liikmeid kutsutakse üles hindama üksnes sisulisi ja tehnilisi kvaliteete ning mitte arvestama plaatide müügiedu ja reklaame. Keelatud on igasugune soosingu ülesostmine ja kingitused plaadifirmadelt. Taunitud on enda poolt hääletamine ja sõprade eelistamine. Ja et oleks välistatud sobitegemine, loeb hääletamise tulemuse kokku sõltumatu raamatupidamisfirma.
26. jaanuaril saabub lõpuks hetk, kui Los Angeleses käivituvad telekaamerad ning algab glamuurne tele-show auhindade väljakuulutamise ja üleandmise tseremoonialt. Ekraanile laia vaatajaskonna ette jõuab 10–12 kõige tähtsamat auhinda, mille hulka klassikaline muusika paraku ei küündi. Selleni jõuab järjekord alles pärast teleülekande lõppu.
Vaatajaskond on võrreldav Oscari galaõhtu omaga, mida jälgib Ameerikas pisut üle 30 miljoni silmapaari. Grammy-paraad on viimastel aastatel kogunud 25–30 miljonit jälgijat. Tulemusi kajastab meedia paljudes keeltes üle maailma ning praktiliselt iga võitja pälvib mingit tähelepanu. Ja väga-väga-väga vähesed võitjad jätavad selle saavutuse oma biograafias hiljem mainimata.

Kes võidab?
Grammy-üritus on staaride paraad ja seda ka klassikakategooriates. Näiteks kandideerivad parima soolovokaali auhinnale sellised tähed nagu Joyce DiDonato, Jonas Kaufmann, Dawn
Upshaw, Cecilia Bartoli ja Christoph Prégardien. Isegi nemad peavad auhinnale nomineerimist saavutuseks, mida muusikud toovad uhkusega esile veel aastakümneid.
Norra plaadifirma 2L, mille Klei­bergi salvestusega kandideerib Tõnu Kaljuste parima ooperisalvestise tiitlile, märgib oma veebilehel, et neil on kogunenud vähem kui kümne aastaga juba 14 Grammy nominatsiooni. Tegemist on nišiplaadifirmaga, mis pakub ülikõrge helikvaliteediga salvestisi, alates SACD-formaadist ja lõpetades 192 kHz sämplimissagedusega DTS-formaadiga ja surround-heliga Blue-Ray plaatidel.
Tõnu Kaljuste juhatab plaadil Trondheimi orkestrit ning salvestatud on 55aastase norralase Ståle Kleibergi ooper-oratoorium „Taavet ja Patseeba” („David and Bathsheba”).
Kaljuste teine Grammy nominatsioon on parima kooriesituse kategoorias, kus ta konkureerib tiitlile Neeme Järviga. Kaljuste on ära märgitud oma töö eest Arvo Pärdi muusikaga heliplaadil „Aadama itk” („Adam’s Lament”), Järvi aga Charles Hubert H. Parry (1848–1918) teostega, mis pärit helilooja elu lõpuperioodist. Plaadil on ka Parry üks populaarsemaid teoseid „Jeruusalemm”, mida Inglismaal esitatakse väga sageli.
Meie meeste konkurendid siin on Colin Davis Berliozi-salvestusega, ansambli The Sixteen juht Harry Christopher Palestrina-tõlgendusega ja ameeriklane James Jordan, kes Naxose märgi all ilmunud plaadil juhatab James Whitbourne’i pika ja kauni kooriteose  „Annelies” (põhineb Anne Franki päevikutel) kammerversiooni.
Üllatus küll, kuid Neeme Järvile on tänavused kaks Grammy nominatsiooni pika karjääri esimesed, ehkki ta on salvestanud üle 400 heliplaadi. Üks põhjusi võib olla tõigas, et suurema osa tema plaatidest on välja andnud Euroopa plaadifirmad, mis pole Ameerikas jalga piisavalt hästi ukse vahele saanud. Nüüd on Järvi uhkesti esindatud ka parima orkestrisalvestise kategoorias, kus temaga võistlejateks on nii nimekad mehed nagu Esa-Pekka-Salonen (Los Angelese Filharmoonikutega), Simon Rattle (Berliini Filharmoonikutega), Claudio Abbado (Orchestra Mozart) ja Osmo Vänskä, kes on Ameerikas teinud väga head tööd Minnesota orkestriga. Neeme Järvi juhatab plaadifirma Chandos albumil Göteborgi orkestrit, mis esitab rootslase Kurt Attenbergi (1887–1974) orkestriteoseid.
Arvo Pärt on kandidaat parima nüüdismuusikateose kategoorias. Talle on see juba kaheksas Grammy nominatsioon. Pärt on siin „Aadama itkuga” („Adam’s Lament”), mille 2012. sügisel andis samanimelisel plaadil välja ECM. Esitajateks on siin Grammy nimekirjades märgitud lisaks Tõnu Kaljustele veel Vox Clamantis, Läti Raadio koor ja Sinfonietta Rīga.
Arvo Pärdi nii-öelda konkurendid on soomlased Magnus Lindberg ja Esa Pekka Salonen, kelle tänapäevane helikeel erilist selgitamist siinkohal ei vaja, küll aga tuleks peatuda jazzitaustaga Maria Schneideril ja Ameerika uuel heliloomingutähel Caroline Shaw’l, kes sai hiljuti maineka Pulitzeri preemia.
Schneideri (sünd 1960) „Winter Morning Walks” kogus tänavu kolm Grammy-nominatsiooni ning seda võib pidada ka crossover-teoseks. Staarsopran Dawn Upshaw laulab seal orkestri ja jazzmuusikute saatel. Mõne aasta eest viskasid Grammy korraldajad crossover-kategooria üle parda, põhjendades seda väitega, et niikuinii on see ebamääraste piirjoontega mõiste juba eraldamatult sulandunud üldisesse muusikapilti. Sama teed läks ka inglaste Classic BRITS Awards, kus Pärdi „Aadama itk” oli mullu paigutatud pjedestaalile kõrvuti tõupuhaste crossover-meeste Ludovico Einaudi ja Hans Zimmeriga.
31aastane ameeriklanna Caroline Shaw on aga omapärane kuju, sest ta ise peab ennast pigem viiuldajaks ning talle meeldib koorides laulda. Sestap on tema muusikas oluline koht häälel. Kui võrrelda, siis on Shaw’ muusika veidi keerukama koega kui näiteks Eric Whittacre’i oma. Seal on mänguline erksalt sillerdav pealispind, palju väliseid efekte ja selget ameerikalikkust.
Kui vaadata Grammyle kandideerijate nimekirju distantsilt ja üritada nii silmata uusi trende klassikavallas, jääb midagi silma küll. Pärast suurte plaadifirmade kriisijärgset taandumist on siin veidi rohkem ruumi väiksematele tegijatele ja uutele ärimudelitele. Isegi see, et sellise väikerahvuse nagu eestlased esindajaid on pildile mahtunud nii palju, võib olla osa mingist hoovusest. Kolm inimest Grammydele kandideerimas on tänavu võrreldav ainult soomlaste saavutustega, kui väga suured ja pika kultuuritraditsiooniga riigid kõrvale jätta.
Seda, et orkestri või koori enda tehtud plaat kandideerib Grammyle, on juhtunud varemgi. Laienev trend aga on see, et esile kerkivad plaadid, mille finantseerimiseks on küsitud ja saadud abi muusikasõpradelt. Nii näiteks on Maria Schneideri album tehtud Artist Share’i vahendusel, nii et fännid kaasatakse plaadi tegemise protsessi ja pakutakse neile osalust. Kümmekond aastat tegutsenud Artist Share on kogunud selle aja jooksul kuus Grammyt.
Kickstarteri ehk siinse Hooandja tüüpi toetamissüsteemi abiga tehtud plaadid trügivad samuti üha enam esile. Eriti on sealt saadud abiga seotud pisiplaadifirma New Amsterdam Records kerkimine. Lisaks Caroline Shaw’ salvestustele leiame Grammy nimekirjadest sama plaadimärgiga ka Brad Wellsi eksperimentaalse (Karl Jenkinsi projektide moodi kõlaga) vokaalokteti Roomful of Teeth, mis tahab hõlmata kogu maailma vokaaltehnikaid.
Ja veel: Põhjamaade plaadifirmadest on klassika-Grammydele kandideerijate seas esindatud taanlaste DaCapo, soomlaste Ondine, norralaste 2L ja rootslaste BIS. Kas siia loetellu võiksid hakata mahtuma ka ettevõtlikud ja nutikad eestlased?
Meil on Grammy-protsessi kaudu juba tõendid, et väärt muusikuid siin leidub. Aga kas on piisavad ka oskused neid toetada?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming