„MustonenFest” pakkus isikupäraseid esitusi

Aleksandra Dolgopolova

Ma ei alusta tänavuse „Mustonen­Festi” (30. I – 8. II) ülevaadet krono­loogiliselt avakontserdist, vaid Suurbritannia vanamuusika ansambli La Serenissima 1. veebruari erakordselt heast etteastest, mis kujunes mu vaieldamatuks lemmikuks. Vivaldi loomingu ettekandmisele ja uurimisele keskendunud ansambel (kunstiline juht Adrian Chandler) esines kavaga „Armastus Elvira vastu” („L’ amore per Elvira”), mis ilmus nende kauamängival juba 2006. aastal. Kuigi ka plaat Vivaldi kolme sonaadi (RV 11, 37 ja 83) ja kantaaditriloogiaga (RV 654, 680 ja 799) on väga hea, ei anna seda võrreldagi La Serenissima kontserdiga. Nende värvikas esituses oli küllaga kergust ja sära, ent samal ajal pöörati ülimat tähelepanu detailidele ja värvidele. Viimased olid kahtlemata ansambli prioriteetide seas, sest viiuli, tšello, teorbi ja klavessiini koosmäng kujutas endast lausa vikerkaarelist värvidemängu, kus igal pillipartiil oli oma kordumatu ja isikupärane hääl. Kui salvestust kuulates tundus mulle, et soprani Mhairi Lawsoni hääl ei ole kogu oma väleduse ja väljendusrikkuse juures tämbri poolest just väga ilus, siis ka see eelarvamus lahtus kontserdil täielikult. Kõlanud Vivaldi kantaadid jäid kummitama mitmeks päevaks ning heitsid tahes-tahtmata oma varju „MustonenFesti” ülejäänud kontsertidele.

Samuti oli üks liigutavamaid hetki Henryk Górecki III sümfoonia ettekanne festivali avakontserdil 31. jaanuaril (ERSO, dir Andres Mustonen). Vaatamata sellele, et olin kunagi ammu selle teose pärast esmast vaimustumist läbi kuulanud sadakond korda, kutsus külalissolisti Mhairi Lawsoni äärmiselt ekspressiivne ja emotsionaalselt tihe esitus uuesti esile väga tugevad tunded, kohati tõusis klomp kurku ja hinge läbis värelus. See nn „Kurbade laulude sümfoonia” on tõepoolest traagilise elutundega, kaotusest ja meeleheitest pajatava teksti valulikkust tugevdasid (ehk mõneti manipuleerivalt) ka suurele ekraanile projitseeritud rusuvad ja sünged dokumentaalsed pildid Varssavi getost. ERSO madal ja sügav kõla sobis Lawsoni tugeva hääletämbriga suurepäraselt kokku. Staatiline faktuur, üliaeglaselt kulgevad kõlaväljad ja soprani õige tunnetus andsid koosmõjus väga emotsionaalse tulemuse.
Lisaks Górecki tunnipikkusele teosele kõlasid avakontserdil Franz Schuberti VIII sümfoonia h-moll („Lõpetamata”) ja Robert Schumanni tšellokontsert a-moll op. 129. „Lõpetamata” sümfoonia on ilmselt igale kontserdisaali külastajale tuttav teos, mis kutsub paratamatult esile võrdlusi varem kuuldud interpretatsiooniga. Mustoneni versioon oli väärikas, kuigi pearõhk oli pigem kontrastsete lõikude ja dünaamiliste plokkide vastandamisel kui sisemisel dramaturgial. Teades, kuivõrd Mustonen hindab esituse vabadust ja sundimatust, võib see ollagi nii, et arenguloogika oli antud juhul teisejärguline. Schumanni tšellokontserdis soleeris Itaalia tšellist Mario Brunello, 1986. aasta Tšaikovski konkursi võitja, väga intelligentse kõla ja tugeva vormitajuga, mis ei kammitsenud aga impulsiivset fantaasialendu.
Kontsert lõppes Brunello lisapalaks esitatud armeenia rahvalauluga, mille hingemattev ilu pani tundma juba ette rõõmu järgmisest, 2. veebruari kontserdist, mis tõotas Johann Sebastian Bachi süite soolotšellole ja maailmamuusikat Brunello ja Hortus Musicuse esituses. Viimati mainitud kontserdil nihkus tasakaal siiski tugevasti maailmamuusika (soolosüitidest kõlasid vaid nr 1 d-moll BWV 1008 ja nr 4 Es-duur BWV 1010) ning Hortus Musicuse tuttava esitusviisi poole. Näiteks kujunes ka kontserdi avateosena kõlanud Alessandro Stradella Sinfonia viiulile, tšellole ja basso continuo’le tegelikult sinfonia’ks tšellole ja Hortus Musicusele, kes mängis basso continuo partiid täie koosseisuga.
Üks publikurohkemaid oli briti helilooja John Taveneri (1944–2013) autorikontsert 4. veebruaril Nigulistes, sellest sai paraku mullu 12. novembril lahkunud helilooja mälestuskontsert. Esinesid Hortus Musicus Andres Mustoneni dirigeerimisel, kammerkoor Collegium Musicale Endrik Üksvärava juhatusel, tütarlastekoor Ellerhein ja keelpillikvartett Prezioso, soleeris Tõnis Kaumann. Mustoneni interpretatsiooni iseloomustas jällegi pigem dünaamiliste plokkide kõrvutamine kui läbiv arengujoon, mille tagajärjeks oli enamasti suhteliselt stagneerunud kõlapilt ja tunne, et teosel puudub nii algus- kui ka sihtpunkt. Kui teostes „Lambuke” („The Lamb”) ja „Ateena laul. Alleluia” („Song for Athene. Alleluia”) astus dirigendirolli Endrik Üksvärav, oli kontrast märgatav. „Lambuke”, mis on ilmselt Taveneri kõige tuntum teos, mängis uute värvidega ja läbiv pinge hoidis iseenesest suhteliselt monokroomset „Ateena laulu” väga hästi koos.
Festivali kaks järgmist kontserti olid täiesti vastandlikud nii repertuaari kui ka lähenemise poolest. Kui Art Jazz Quarteti kontserdil 5. veebruaril esitati džässivõtmes barokkmuusikat, siis Israel Camerata (dir Avner Biron) pakkus 6. veebruaril Eesti publikule läbinisti akadeemilist kava kolme klassitsistliku sümfoonia ja iisraeli helilooja Menachem Wiesenbergi (sünd 1950) kontsertiinoga klaverile ja üd’ile (1994). Israel Cameratal oli delikaatne kõla ja hea vormitunnetus, kuigi  fraseerimine polnud just leidlik ja artikulatsioon oli igavavõitu. Seetõttu kõlasid Boccherini, Haydni ja Mozarti sümfooniate aeglased osad suhteliselt üksluiselt ja kiiremad osad ehk liiga lennukalt, näiteks tehti täiesti tasaseks vürtsikad sünkoobid Haydni 52. sümfoonia c-moll finaali alguses.
Kõige eksootilisema muusikaelamuse pakkus koptide ehk Egiptuse põliskristlaste ansambel David Ensemble
7. veebruaril Jaani kirikus. Seda idamaiselt ornamenteeritud nasaalse esituslaadiga ja mikrointervallilist muusikalist traditsiooni ei julgekski vist kõla järgi paigutada kristliku liturgilise muusika alla. Ansambli kunstilise juhi George Kyrillose hümnide kommentaarid vaid süvendasid tunnet, et tegemist on täiesti teistsuguse muusikalise mõtlemisega: minu hästi tempereeritud kõrvale ei olnud meeleolunüansside ja rütmipildi vahetusel mingit semantilist tähendust ning praktiliselt võimatu oli aru saada, kas üks hümn väljendab muusikaliselt rõõmu või kahetsust.
Festivali lõppkontserdil 8. veebruaril esinesid Andres Mustoneni juhatusel Klaaspärlimäng Sinfonietta, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ning solistid Iisraelist ja Hispaaniast. Mahukas kavas kombineeriti Johann Sebastian Bachi, Galina Grigorjeva (sünd 1962) ja Betty Olivero (sünd 1954) teoseid, lisaks kõlas kolm iisraeli laulu metsosoprani Bracha Koli esituses. Grigorjeva keelpilliorkestrile kirjutatud „Tsaarinna Jevdokia nunnaks pühitsemise laulu” (2002) esitus oli ilus, Klaaspärlimäng Sinfonietta kõla diferentseeritud ja dünaamiliselt nüansirikas. Olivero „Jõed, jõed” („Neharót, neharót”, 1954) paistis silma hetero­geense ja kompleksse, peaaegu eklektilisusse laskuva muusikalise materjaliga, milles segunesid täiesti erinevate muusikaliste traditsioonide elemendid. Sellise vohava rikkuse juures oleksin orkestrilt ja dirigendilt soovinud terviklikumat kontseptsiooni, milleta oli raske jälgida Olivero väga tihedat faktuuri ja eri muusikaliste liinide kulgu. Eesti Filharmoonia Kammerkoori Bachi Missa F-duur BWV 233 esitus oli professionaalne ja „MustonenFesti” kontekstis üllatavalt akadeemiline. Küsimusi tekitas see, et aariaid ei esitanud mitte solistid, vaid häälerühmad. Tulemuseks oli liiga ühetaoline esitus, kus jäi vajaka solistide energiast ja eripärast.
Paraku ei saa mainimata jätta ka kontserdi ja ühtlasi kogu festivali kõige piinlikumat seika, milleks oli iisraeli pianisti Gil Shohati keskpäraselt ja asjatundmatult esitatud J. S. Bachi klahvpillikontsert d-moll BWV 1052. Kuulates mõni päev varem Art Jazz Quarteti kontserdil Shohati interpreteeritud Scarlatti sonaate, käis peast läbi mõte, et see esitus jääb meie Irina Zahharenkova kirjeldamatult ilusast ja isikupärasest Scarlatti-tõlgendusest ikka valgusaastate kaugusele. Kuid tema Bach oli veel hullem: paksu pedaaliga ja meloodiale keskenduv, täiesti ebaloogilise häältejuhtimise ja olematu polüfooniaga, lõpuks läks pianistil ka suurem lõik kolmandast osast Allegro’st meelest. 
Siiski ei tahaks siinset festivaliülevaadet lõpetada pessimistlikul noodil, sest „MustonenFest” on kogu oma kvaliteedilise mitmekesisuse ja kvantiteedilise rikkuse juures alati pakkunud põnevaid ja isikupäraseid muusikaelamusi. Loodetavasti jääb La Serenissima kontsert veel kauemaks kummitama ning ka teistest kontsertidest saadud muljed püsivad meeles. Kindlasti on oma portsu elamusi saanud ka arvukas publik, kes kippus sageli vaimustunult plaksutama ka sümfooniaosade vahel ning saatis iga kontserti kestva aplausiga.