Juured, energia ja kaasav õpetamine

Marje Ingel

Uue orkestri eestvedaja Tuulikki Bartosik kutsub asju laiemalt nägema.

Estonian Folk Orchestra (EFO) esines Eesti Vabariigi 96. aastapäeva pidulikul kontserdil Pärnu kontserdimajas. Küllap sooviti EFO kaasamisega rõhutada, et pärimusmuusika on eesti kultuuri üks alustalasid. Kuidas näed sina pärimusmuusika rolli praeguses ajas?
Tuulikki Bartosik: Minu meelest tuleks selle üle pisut mõelda. Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest saadik on pärimusmuusikaga tegelemine võrdunud meie endisaegse kultuuri taastamisega. Aga kahe vabariigi vahel on maailmas ja Eestis palju muutunud. Nüüd võiks küsida: kas pärimusmuusika on talupojamuusika või on see mõeldud kõigile? Vanasti oli see ju ikkagi n-ö alamklassi tarbemuusika ja kui selle samasugusena taastame, siis kellele? Sellele muusikale kanalite leidmine on tänapäeval üks tõsine probleem.
Pärimusmuusikat õpitakse koolides matkimise abil: õpid kellegi lindistuste järgi mängima ja justkui kehastudki teiseks inimeseks. Pärast õppeprotsessi läbimist peaks sellest pagasist hakkama kooruma sinu enda muusika. Aga kui jäädki jäljendama seda vana meest või naist ja mõtled, et olen ikka superhea jäljendaja – kus on siis see publik ja need kriitikud, kes kiidavad taevani? Neid ei tule.
Teine konflikt tekib kontserte korraldades. Kohe küsitakse, et äkki oleks parem vabas õhus? Ma ei arva, et tuleks tingimata minna Estonia kontserdisaali lavale polkat mängima. August Pulstil õnnestus see küll paar korda, aga sellest ei saanud traditsiooni. Praegune publik pole ammugi harjunud seda muusikat kontserdisaaliga seostama ja nii ei saa publikult ka oodatud tagasisidet. Minu meelest peaks tulema oma kapslist välja ja laskma muusikal igal pool kõlada. Kunagi ei tea, mis sellest siis välja võib tulla. Sa ei tea, kes istub saalis, võib-olla mõni teine kunstnik, kes võib näha selles midagi muud ja viib sinu idee omakorda edasi. Nii see toodabki hoopis pärimusele toetuvat uut muusikat – see ei ole enam see tarbemuusika.
Asjad ei ole enam samasugused nagu enne Teist maailmasõda. Ja paratamatult taastaksime ainult ühe osa oma kultuurist, sest vene aja tulekuga ei kadunud pärimusmuusikat mänginud inimesed ju kuhugi. Neil lihtsal ei lubatud endisel moel oma rahvuslikku identiteeti väljendada, sellele tehti uued raamid. EFOga seoses tuli mulle meelde, et nõukogude ajal tekkisid suured rahvapilliorkestrid. Ilmselt Venemaa eeskujul, kus need võimsad orkestrid tegutsevad siiamaani ja on väga professionaalsed.

Nägin selliseid telerist, kui näidati nn vennasrahvaste galakontserte, aga nende õhkkond oli pseudorahvuslik.
Jah, kultuuri kasutati ära poliitilise propaganda teenistuses.

Aga mis muusikat seal esitati? Inimestel polnud ju ilmselt luba mängida ehtsat pärimusmuusikat.
See oli komponeeritud muusika. EFO mängib samuti kirjutatud muusikat. Isegi orkestri kontseptsioon on täpselt sama: kutsume kokku inimesed, keda huvitab pärimus- või rahvamuusika, paneme nad koos mängima, kirjutame-arranžeerime neile lood ja esitame. Aga kuna nõukogude ajal oli tähtis mass, mängisid orkestrandid pillirühmade kaupa samu partiisid. Kui üks instrument ära jäi, ei märganud seda keegi. Alluti dirigendi korraldusele ja üksikliige poleks ilmselt teadnud, mida ja kuidas mängida, sest see muusika, olgugi oli sisult rahvuslik, ei tulnud mängija enese peast ja südamest.
Nüüd on suhtumine taas normaalne: üks inimene on tähtis. EFOs samuti ja see annab meile teistsuguse energia: meil rikastab iga üksik üldist pilti, need üksikud on erinevad ja erilised, mitte mingi ühe mudeli järgi vorbitud koopiad. Ehk teisisõnu: kui mõni EFO liige lahkub või lisandub, muutub kohe ka orkestri kõlapilt, sest me ei püüa ühe instrumendi partiid mehaaniliselt samasugusega asendada.

EFO on moodustatud pärimusmuusika tudengitest. Mis toob noore tänapäeval pärimusmuusika juurde?
Pärimusmuusika on väga nišiasi. Mõned noored on välja kasvanud etnolaagritest ja teadlikud sellest, mida nad õppima tulevad. Etnolaagri asutasime 1997. aastal koos Krista Sildojaga ja see on olnud fantastiline kasvulava. Aga ülejäänute puhul … Selleks, et noore inimesena vaimustuda pärimusmuusikast ja tõesti tahta seda õppida, pead sa olema natuke kummaline. See ei ole sirge ja loogiline arengujoon nagu alustada klassikalise viiuli õpinguid lastemuusikakoolis ning jätkata muusikakeskkoolis ja -akadeemias sihiga saada elukutseliseks viiuldajaks. Pärimusmuusikat tullakse sageli õppima teadmata, kelleks saada. Aga viimasel ajal on tekkinud identiteedihuvi: inimesed tulevad sisseastumiseksamitele ja ütlevad, et tahan oma juuri üles otsida – kas on näiteks midagi lindis sellest kohast, kust ma pärit olen? Mõnele ongi ainult see tähtis.
Noortele piisab sageli mõnest eredast isiksusest, kes on eeskujuks. Omal ajal oli näiteks Torupilli Juss, kellest August Pulst on kirjutanud, hiljuti tekkis Torupilli-Jussi trio tänastest pärimusmuusikutest, kes on tema arhiivilindistustest inspiratsiooni ammutanud.
Või siis näide minu kaheksa-aastasest pojast Leost, kellest on saanud innukas viiuliharjutaja tänu sellele, et avastas Viljandi festivalilt ansambli Violons Barbares. Sügisel õnnestus tal ka bändi liikmetega tutvuda. Pärast kontserti kohtusime mongoollasega (Dandarvaanchig Enkhjargal), kes mängib hobusepeaga tšello ja viiuli vahepealset kahe keelega pilli morin (k)huur ja laulab kõrilaulu, nad tegid koos pilti ja poiss esitas bändile oma lood viiulil. See elamus oli nii kustumatu, et nüüdsest on tema bändimees, viiuli harjutamine pole mingi probleem. Pojad teevad kahekesi meile kodus kontserte. Mängivad trummi, siis lähevad klaveri taha, mängivad flööti või kannelt. Instrumentide puudust meie kodus pole.
Asja tuum on kaasav õpetamine. Ma olen alati lapsed kaasa võtnud jämmima, et mängi kas või ühe keele peal. Või kui mul on esinemine ja lapsed, mida ma siis teen, kas jätan ära, kuna keegi ei hoia lapsi? Minu lapsed istuvad saalis.
Tulen EFO juurde tagasi: kui võtad positsiooni, et sina oled üleval ja kõik õpilased on all, siis mingil hetkel tekib hirm ja nad ei julge, sest vaatavad, et see tase on liiga kõrgel. Piir peab olema loomulik, mitte nii, et vaat mina olen siin õpetaja, aga teie könnid. Arvan, et see hoiak on nõukogude ajast. Ja see ei ole kunagi andnud tulemust. Ei Soomes, Rootsis ega Eestis õpetades ei ole mitte kunagi tulnud tulemust, kui mul on peas olnud kas või mõttepoegki sellest, et ma olen kõrgemal inimesest, keda õpetan; kui ma ei ole end samale tasemele asetanud. Arvan, et see ongi põhjus, miks EFO projekt hakkas edukalt tööle. Orkestri liikmed olid nii üllatunud, et selline asi on võimalik, et saabki koos teha ja kõik ongi võrdsed – esimene kursus ei ole kehvem kui viimane. Nad hakkasid üksteist positiivselt mõjutama ja kõik sujus.

Kuidas sattusid EFOsse tänapäevased instrumendid? Te ei mängi ju ainult stiilipuhast pärimusmuusikat ega isegi mitte rahvapille.
Just nimelt. EFOs on mitte-pärimuspillid enamuses: mandoliin, kitarr, saksofon, löökriistad, basskitarr, akordion. Akordion kuulus Otsa koolis rahvapillide osakonda, kui mina seal õppisin. Veljo Tormis küsib siiani minu käest, et mis rahvapill see akordion on? See küll eesti rahvapill ei ole. Akordion on ju hakanud alles 1900ndate algul laiemalt levima. Siit tekibki küsimus, kas me peaksime siis need välja arvama. Üks asi on see, kuidas vanasti oli, aga me ei saa ju sellesse kinni jääda.
Üks eriline pill meie orkestris on sokusarv, mida mängib Leanne Barbo. Ta on Eesti ainuke sokusarvemängijast naine, tegelikult üldse ainuke Eestis, kes mängib ehtsat soku küljest võetud sarve. EV aastapäevakontserdil mängis ta sokusarve koos flöötide ja saksofoniga.
Kujutlegem, et me nüüd otsustame, et pärimusmuusikas ainult sokusarve tohibki puhuda. Mis siis oleks? Kui ma olen ainult sokusarves kinni, siis jääb see sokusarve asi pigem hoopis soiku, sest: 1) seda on äärmiselt keeruline hästi mängida, 2) sellele ei ole komponeeritud arvukalt teoseid, 3) sokusarvega ei olda iga kell kuhugi kontserdile esinema teretulnud – selle peale mõni võib-olla ainult naeraks, 4) neid sarvi ei ole lihtne saada, 5) seda õpetab Eestis heal juhul ainult üks inimene, kes ise täpselt sama pilli ei mängi (Juhan Suits mängib puusarve). Ongi ainult üks-kaks sokusarve spetsialisti ja sinna see jääbki.
Aga mis juhtub siis, kui saksofon hakkab matkima seda, mida sokusarv teeb? Siis jõuamegi ju tänapäeva, sest nüüd mängitakse saksofoni rohkem kui sokusarve. Ja saksofoniste on palju rohkem. Sama asi on torupilliga. Kui lähed ja ütled, et mängid eesti torupilli, siis kes sind kohe kahel käel vastu võtab? Aga saksofoniga lähed Estonia kontserdisaali, jazziklubisse, Pärimusmuusika aita – lähed igale poole! Ja siis võtad torupilli ka kotist välja, mängid paar lugu ja lõpuks võib-olla mängidki ainult torupilli, sest see on nii omapärane ja huvitav, ainult inimesed ei teadnud varem torupilli võimalustest midagi. Minu meelest peavad need asjad käima käsikäes ja me olemegi nii teinud, õpiolukorras on saksofoni ja torupilli mõlemat mängitud. Ja samamoodi eesti lõõts, millega sind veel vähem oodatakse kontserdisaali. Selle instrumendi potentsiaal on täiesti avastamata, sest kõik panevad lõõtsa ühte konteksti ja sinna ta jääb – tõmba seal oma lõõtsa! Sellepärast ei saa uusi pille välja jätta.
Ma lugesin just August Pulsti mälestusi, temal olid samad probleemid. Estonia teatri kunstinõukogust öeldi talle: kes siis torupilli tuleb kuulama, kui tood ühe torupillimängija kuskilt maalt siia lavale?! Tegelikult oli saal täiesti välja müüdud, nad pidid lisakontserte tegema. Ringreisid olid ka kogu aeg rahaliselt enam-vähem plussis, tuldi kuulama, sest see meeldis rahvale. Ainult teatri kunstinõukogu see ei kõnetanud. Ja Pulst pidi kogu aeg tõestama ja lõpuks jäigi see tal rahapuuduse tõttu ikkagi soiku.
Kui ma seda lugesin, tabas mind äratundmine … August Pulst sündis ju päris ammu, 125 aastat tagasi. Kuidas ei ole olnud siis mingit progressi, mitte midagi pole muutunud!?
Kui jalutasin nüüd vabariigi aastapäeva paiku Pärnus, siis tajusin, et seal tänavatel on säilinud see esimese Eesti Vabariigi aegne hõng. Ja hakkasin mõtlema, et kust me siis võiksime jätkata – ikka sealt, kus nemad pooleli jäid. Meil lihtsalt ei ole võrdluseks teist identiteeti, see oli meie ainukene iseseisvunud vabariik. Aga kui võtta arvesse infotehnoloogiat ja seda, kui palju inimkond vahepeal on arenenud, siis võiks ju nüüd edasi minna ja näha neid asju laiemalt!