Galina Grigorjeva: „Minul aitab kunst mõtestada end inimesena.”

Tiina Mattisen

Rahvusmeeskoori Euroradio kontsert „In paradisum” palmipuudepühal Estonia kontserdisaalis. Pühapäevane RAMi kontsert on ühtaegu nii pidulik pühadekontsert, mis jõuab Klassikaraadio vahendusel EBU liikmeteni, kui ka teie esimese autori-plaadi esitlus. Kumb aspekt tundub teile kui autorile praegu olulisem?Galina Grigorjeva: Ma ei saa üht teisele eelistada – mõlemad on ühtviisi olulised. Muidugi on see väga vastutusrikas ja vaimustav, kui saad ülestõusmispüha eel esitleda oma loomingut Euroopa kuulajale. Mulle oli niisugune ettepanek suur ootamatus. Aga temaatiliselt kõlab see aeg üllatavalt hästi kokku valikuga, mille olin teinud selleks autorikontserdiks, ja see ettekavatsemata sisuline sobivus (aga juhuseid ei ole!) teeb muidugi erilist rõõmu.Kui kõnelda plaadiesitluse vaatevinklist, siis see on mu esimene autoriplaat ja salvestamise initsiatiiv tuli ringhäälingult ja Rahvusmeeskoorilt. See oli omamoodi väljakutse, kuna minu loomingust on üsna raske leida autoriplaadi jagu teoseid meeskoorile. Seetõttu võttis mõtte elluviimine mitu aastat, sest pidin sellele kollektiivile kirjutama uusi teoseid vaheldumisi teiste tellimustöödega. Aga kui materjal koos, tundub tervik dramaturgia ja teoste valiku poolest päris huvitav. Pean lisama, et uue peadirigendi Mikk Üleoja tulekuga on koor täiesti muutunud: koosseis uuenenud, esitustase tuntavalt tõusnud ja selge suunitlus kavadeski nähtav. Väga andekas ja professionaalne dirigent, kes teab täpselt, mida soovib saavutada, ja hindab oma võimalusi reaalselt. Kuna sain salvestuse ajal viibida ka proovides, siis nägin, et koori ja dirigendi vahel valitseb ka imeline mõistmine, mistõttu mul on selle koori tuleviku suhtes suured lootused. Enamgi veel, näitasin „salaja” plaadimaterjali oma koorijuhtidest sõpradele Moskvas ja kuuldud salvestuskillud äratasid neiski imestust ja vaimustust. Pean seda kollektiivi unikaalseks: kuigi kooris on nii palju, üle poolesaja laulja, kõlab see nagu ansambel. Mikk Üleoja taotlus ühendada nimelt kammerlik peenus suure koori väljenduslike võimalustega on väga huvitav ja paljutõotav.

 
Kas suur meeskoor on piisavalt paindlik ja tundlik, et adekvaatselt edasi anda teie teoste läbipaistvat kõlapilti, teie tähelepanelikkust üksikintervalli ja kõlavärvi vastu, nagu iseloomustab Evi Arujärv plaadibukletis?
See oligi üks keerukamaid interpretatsioonilisi ülesandeid. Mäletan, kuidas tegime üht viimast, „Diptühhoni” salvestust: see teos kulgeb peaaegu tervenisti piano’s, isegi pianissimo’s ja salvestuse ajal püsis nii pingestatud vaikus, et kui lõpunoot oli ära kõlanud, kostis koori pingest vabastav hingetõmme valjemalt kui teos ise. See oli nii õige seisund: inimene ületab iseend ja oma võimalused – lauldi justkui hingamata. Seda kogesin meie meeskooriga esmakordselt.

Heliloojad suhtuvad oma teoste esitustesse mitmeti: kes juhendab täpselt, kes annab interpreedi vabaks. Teie olete ikka interpretatsiooni sünni juures?
Esimestesse proovidesse dirigent mind tavaliselt ei luba, sest reageerin alati väga emotsionaalselt, nii-öelda pettun endas, tegelikku probleemi mõistmata. Teise-kolmandasse proovi siiski lähen, sest pean õigeks dirigendile soovitusi anda – püüan küll teda mitte segada. Ma ei ole loomingus diktaator ega võta oma teost kui midagi üksnes endale kuuluvat. Mulle on väga oluline helilooja ja esitaja tandem ning kuulaja – nii et isegi omamoodi kolmainus. Olen samuti ideede vahendaja: annan selle kuskilt minuni jõudnud informatsiooni enda kaudu edasi ja sama teeb interpreet. Seepärast ei söandagi ma kunagi välja pakkuda midagi „ainuõiget” – andekal interpreedil on loomulikult oma vaatenurk ja fookus, mis võib teose avada ka rakursist, mida ma kirjutades ei osanud ette näha. Peame koos töötama ühise tulemuse, teose mõjujõu nimel, sest teeme seda kokkuvõttes kuulaja jaoks. Ning energia, mis lähtub kuulaja vastuvõtust, tema emotsioonid, toidab omakorda meid. Olemegi loodud üksteist täiendama, mitte oma ettekujutust peale suruma.

Tänast Sirpi läbib looja eetika teema. Teie olete seda aspekti ikka toonitanud, muu hulgas muretsenud, et väga lihtne on teelt eksida, minna mitte valguse, vaid varju poole, ja et praegu läheb kõik aina madalamaks … Hoiatate, et ei tohi võtta suunda, kust kostab aplaus.
Minu suhtumine praegu toimuvasse on tõepoolest üsna kriitiline. Mu hea sõber Riiast, suurepärane helilooja Georgs Pelēcis on väljendunud väga tabavalt, öeldes, et meie päevil on kunst langenud taevast maa peale. Mind kui kunstnikku see ei rahulda, sest püsin kindlalt positsioonil, et kunsti ülesanne on inimest ülendada, tõsta ta argipäevast kõrgemale. Kardan, et kunsti muutmine mingiks argi-performance’iks pole üksnes kasutu, vaid kustutab kiiresti ka publiku huvi. Maailmas toimivad praegu nagunii kaunis keerulised vibratsioonid ja kui kunstile läheneda nagu tsirkusenumbritele, siis see, otsesõnu farsiks muudetud kunst, leevendust ei too. Püüdes kunsti vahenditega neid keerukaid protsesse mõtestada, enamgi veel – kunsti abil lihvida oma hingeseisundeid, ei kaota me oma teed, seda eesmärki, mida vajab iga inimene mitte muusiku või interpreedina, vaid laiemalt – isiksusena. Minul aitab kunst mõtestada end inimesena. Paraku ei toeta meie argielu ei riiklikul ega ka perekondlikul tasandil selle sihi saavutamist: inimene on teelt justkui eksitatud ja peab „välja vedama”, ellu jääma, mitte elama millegi kõrgema nimel.

Kas kuulaja mõistab teid, suudab teiega kaasa tulla?
Ma ei püstita seda ülesannet kuulajale ega ignoreeri kunagi kuulaja vaatenurka. Vastupidi, mõtlen luues end publiku rolli ja püüan aru saada, kuidas ta seda vastu võtaks. Mulle on psühholoogiline pool väga oluline. Seetõttu armastan väga teatrit ja sümfoonilist muusikat, sest mulle on ülitähtis dramaturgia – tegevus, protsess. Mitte mingite tükkide kompileerimine või „huvitavad leiud”, vaid raudne põhjuse-tagajärje seos, selgelt eesmärgistatud areng. Seetõttu olen sageli kogenud, et ka ettevalmistamata, isegi juhuslikult minu muusika kontserdile sattunud inimene laseb end sellest protsessist kaasa kanda, satub minu mõttemaailma, hakkab selle arengut jälgima ja saab nii-öelda kaasosaliseks. Ütlesin juba, et mulle on väga oluline nii interpreedi kui kuulaja kaasosalus: siis räägime ühest ja samast, mõistame üksteist ja saame ka erinevatest tõekspidamistest hoolimata liikuda ühes suunas.

Ütlesite, et teid vaimustab teater ja sümfonism, aga kus on teie teosed teatrile ja sümfooniaorkestrile?
Imelikul kombel eikuskil. Sel aastal ootab mind küll esmakogemus filmimuusikaga. Sain väga andekalt eesti režissöörilt Sulev Keeduselt huvitava pakkumise kirjutada muusika täispikale mängufilmile. Olen tema filme näinud, mind  köidab tema sügavus, tema filmikeele mitmeplaanilisus. Usun, et meil kujuneb põnev tandem ja huvitav mõttevahetus. Aga mis puudutab  sümfooniaorkestrit, siis kuidagi on kujunenud, et kirjutan rohkem kammer- ja vokaalmuusikat. Kuid tunnistan ausalt, et pole kunagi pidanud oma teoseid kammerlikeks miniatuurideks, sest olen igas teoses seadnud endale sümfonisti ülesande. Küsimus pole niivõrd esituskoosseisus kui mõttelaadis ja ma võin julgelt öelda, et mõtlen sümfooniliselt.

Rahvusooper kuulutas äsja välja ooperi ideekavandi konkursi – kas see ei inspireeri?
Tegelikult olen ooperiteatritelt saanud rohkem kui ühe pakkumise, kunagi ka Estonialt. Kuid selleks on vaja hulk aega, aga mina olen mitmeks aastaks ette koormatud tellimustega ega saa kohe vastu võtta ka huvitavaid ettepanekuid. See nõuaks oma elu planeerimist vähemalt viieks aastaks, mis mind pisut hirmutab: oleme kõik surelikud ja pole normaalne oma elu nii pika aja peale ette kavandada.
Olen siiski omal ajal mõelnud ooperi kirjutamisest, aga selleks on mul vaja väga tugevat süžeed. Kuna ma pole väga romantiline natuur, aga ooperižanr siiski eeldab teatud määral kas suuri sündmusi või tundeid, peaksin leidma mingi huvitava aspekti, kas muinasjutulise või ajaloolise. Mind köidavad eeskätt globaalsed probleemid. Suurepärane dirigent Mravinski on öelnud, et muusika ei pea kõrvu hellitama, vaid vapustama. Kui leiaksin mingi üsna keeruka ja mitte üksi helilooja, vaid ka publiku vaimu raputava teema, siis võib-olla riskiksin ka ooperi ette võtta. 

Loodame, et see juhtub. Tekstiga töötamine on teie seniseski loomingus üsna kesksel kohal. Kas luule abil on lihtsam teha kuulajast kaasosaline, millest kõnelesite?
On kaks põhjust, miks sageli teksti kasutan. Üks on pragmaatiline: saan sellistelt koosseisudelt palju tellimusi. Teine põhjus on see, et minu arvates on tänapäeval kadumas hea poeesia tundmine ja mõistmine. Ma ei väida, nagu oleks meie päevil häid poeete vähe, neid on. Paraku tajun, et tänapäeva interneti-inimesele piisab „telegramm-stiilist” ja infokatketest. Aga kõrgpoeesia – pöördun sageli kanooniliste tekstide poole – on eeskätt sõna ja mõte, mis sunnib inimest tähelepanu koondama: ta ei ratsuta enam süžeed mööda, vaid jääb mõttesse globaalsete tõdede üle. Muidugi, võrreldes abstraktsema instrumentaalmuusikaga on kuulajal tekstiga teoses lihtsam mõtet tabada ja selles mõttes võib heliloojalgi kergem olla. Aga sama hästi ka raskem, sest kanooniline tekst on juba iseenesest täiuslik ega vaja midagi enda kõrvale. Niisugusele tekstile adekvaatse muusikalise lahenduse leidmine on kolossaalselt raske ülesanne.

Ütlesite intervjuus Jaan-Eik Tulvele, et tunnete õhus katastroofi … Ma ei saa küsimata jätta, kuidas tajute kõike seda, mis toimub praegu teie sünnipaigas Krimmis?
Ütlen ausalt, et mul pole sellest ühest arusaamist. Ma ei ela Ukrainas ega Krimmis, vaid Eestis ja siinses infoväljas, mistõttu mul on raske toimuvale hinnangut anda. Tundub, et on toimunud murrang: elame sellest hetkest täiesti teises maailmas ja peame paljud väga tõsised küsimused ümber hindama. Iseasi, kas oleme selleks seesmiselt valmis ning jääme kindlaks oma vaimsetele ja kõlbelistele tõekspidamistele? Või tuleb meil minna kompromissidele ja leppida. Mina mõistan iga ajaloosündmust vaimuelu kontekstis. On selge, et kõik see pole sündinud põhjuseta ja minu seisukoht on, et neis geopoliitilistes kriisides oleme süüdi me kõik. Kõik on süüdi, sest me elame, eirates maailmas läbi aegade valitsenud eetilisi tõekspidamisi.
Kuigi olen õigeusklik inimene, tahan tuua siinkohal ära ühe suurepärase fraasi, mille allikana nimetatakse Buddhat: see, kes on mõistnud elu, enam ei kiirusta. Tunnistan ausalt, et mina olen selle piiri ületanud ega kiirusta enam. Olen enesele mingid põhilised asjad selgeks saanud ja adun üha selgemini – võib-olla on see kellegi silmis halb –, et olen muutunud pigem vaatlejaks kui sündmuste osaliseks. Ma ei saa muuta endas kujunenud tempo-rütmi ega tahagi seda. Nüüd on minu kui kunstniku kohus jõuda ellu viia need ülesanded, mis minule on ette kirjutatud. Aga sündmuskeerisesse tormamine jäägu noortele ja andekatele …

Pühapäeval, 13. IV kell 18 toob Eesti Rahvusmeeskoor Mikk Üleoja juhatusel Estonia kontserdisaalis publiku ette Galina Grigorjeva tsükli „Elu öö” („Nox vitae”, 2006/2008), uudisteose „Jumal on Issand” („Бог Господь” meeskoorile ja tšellole, 2014) ning kooriteosed „Diptühhon” (2011), „In paradisum” (2012) ja „Palve” (seade meeskoorile ja tšellole 2013), kaastegev on  Allar Kaasik (tšello).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht