Uut koorimuusikat nagu küllusesarvest

Igor Garšnek

Eesti Kooriühingu uue Eesti koorimuusika kontsert: kammerkoor Collegium Musicale, Eesti Koorijuhtide Naiskoor, Tallinna Tehnikaülikooli akadeemiline meeskoor, segakoor K.O.O.R, Raadio Laulustuudio lastekoor, Vanalinna Muusikamaja mudilaskoor jpt 23. IV Tallinna Metodisti kirikus.

Usutavasti kipuvad nii mõnedki tavakuulajad meie koorimuusikat pidama (kui muidugi paar tippkoori välja arvata) harrastuslauljate nišižanriks. Nende repertuaaripõhimiku moodustavad  aga Miina Härma, Konstantin Türnpu jt kooriklassikute enam kui sajanditagused rahvusromantilised lood ja laulud. Mõne maakonna koori puhul võibki pilt selliseks osutuda.
Sellest, et see pole mingil juhul tervikpilt, andis tunnistust juba teist aastat järjest toimunud Eesti uue koorimuusika jüripäeva kontsert, mille korraldas Eesti Kooriühing koostöös Eesti Heliloojate Liiduga (kunstilised juhid Ardo Ran Varres ja Janne Fridolin). Selleks kontserdiks telliti meie heliloojatelt hulganisti uusi kooriteoseid (ka instrumentaalsaatega, mitte ainult a cappella laule).
Kui rääkida tolle õhtu „skoorist” arvude keeles, siis sai rohkem kui kaks tundi kestnud vaheajata kontserdil kuulda 16 helitööd 15 heliloojalt, kusjuures 13 koorilugu kõlas esiettekandes. Publiku ette astus kaheksa koorikollektiivi, dirigente võis kokku lugeda 12 ning esindatud olid kõik olulised koosseisud sega- ja kammerkooridest kuni nais- ja mudilaskoorideni.
Uudisteoste autoritena jäid silma meie noorema põlve heliloojad Liisa Hirsch, Maria Kõrvits, Evelin Seppar, Pärt Uusberg ja Riho Esko Maimets, aga ka keskmise põlve (koori)komponistid Tõnu Kõrvits, Tauno Aints, Urmas Lattikas, Piret Rips-Laul ja Mirjam Tally. Vanameistritest kõlas üks seni avaldamata koorilugu Veljo Tormiselt, koorimuusika esiettekandeliseks „üllatusheliloojaks” osutus aga teatri- ja Propelleri-mees Peeter Volkonski (kes on heliloojate liidu liige aastast 1998).
Arvestades heliloojate, dirigentide ja kõlanud kooriteoste nii suurt arvu, ei saa siinkohal neil kõigil üksikasjaliselt ja detailselt peatuda. Kuigi kuuldu põhjal võib öelda, et kõik kahtlemata seda vääriksid. Kuid kõikides parameetrites avanenud väga hea võrdlus­moment annab ka võimaluse vaagida nii esituslikke kui uuemaid loomingulisi suundumusi ja trende pisut üldisemas plaanis.
Alustuseks kooridest, kusjuures minu valik võib olla pisut subjektiivne. Kõlaliselt küpseim ja vokaalselt viimistletuim oli kindlasti Endrik Üksvärava dirigeeritud kammerkoor Collegium Musicale, kes lõpetas kõnealuse kontserdi. See koor paelus kohe esituse tundliku ja nüansirohke dünaamikaga. Ka TTÜ akadeemiline meeskoor pälvis Siim Selise juhatusel Mari Vihmandi „Tule, uni, uksesta” esiettekandega kahtlemata plusspunkte. Ja veel – kaasahaarava liikumise ja esinemismaneeriga üllatas Raadio Laulustuudio lastekoor (dirigendid Kadri Hunt ja Kaie Tanner), kes esitas Veljo Tormise „Seitse leelot lastekoorile”.
Kui nüüd rääkida uute kooriteoste põhjal, millised trendid näivad praeguses koorimuusikas valitsevat, siis võib välja tuua kaks suuremat tendentsi. Ühte neist võiks nimetada n-ö alalhoidlikuks või koorikäsitluse mõttes isegi konservatiiveks käekirjaks, teist aga otsinguliseks mitmesuguste kõlavärvide vallas ja seega eksperimenteerivamaks.
Huvitaval kombel tundub, et n-ö alalhoidlik koorikäekiri (see pole hinnanguline määratlus) paelub eeskätt noorema põlve komponiste nagu näiteks Maria Kõrvits (1987), kelle „Kuldkollane on” Henrik Visnapuu tekstile kõlas Collegium Musicalelt. Ka Mariliis Valkonen (1981) näib koorimuusikas eelistavat konservatiivsemat kirjaviisi („Sõida tasa üle silla” ja TTÜ akadeemiline meeskoor).
Võib-olla on siin aimatav Tõnu Kõrvitsa (1969) varasem ja kaudne eeskuju (näiteks „Kreegi vihiku” näol), kuigi Kõrvitsa enda nüüdsel kontserdil esmaesitatud „Üks pisuke lind” (Eesti Koorijuhtide Naiskoor) pakkus väga rikkalikku harmooniapaletti ja leidlikkust minimalistliku põhikujundi vokaalsel käsitlemisel.
Eksperimenteerivamast suunast jäid kindlasti meelde Mart Siimeri (1967) rütmierksa instrumentaalsaatega „Jalg­rataste talveuni” Jaan Kaplinski sõnadele (Vanalinna Muusikamaja mudilaskoor), samuti Urmas Lattikase (1960) kaks a cappella lastelaulu „Miks?” ja „Nagu niuhti” (Musamari Koorikooli lastekoor). Tähelepanu äratas ka Mirjam Tally (1976) poeetilise sõnumiga „Vihmalaul” (Eesti Koorijuhtide Naiskoor).
Need autorid-esitajad, kelle lugudest siinkohal juttu polnud, ei peaks kindlasti arvama, et nemad tähelepanu ei äratanud. Praegu kujunes linnulennult just selline pilt: koorikollektiive seinast seina ja uusi laule nagu küllusesarvest.