Igaühe oma pidu

Kaie Tanner

Märksõnu ja mõtisklusi laulupeost Eestis ja naabrite juures. Laulupeoga kipub olema nagu pimedatega, kes vanas mõistuloos elevanti kirjeldavad. Kes katsus elevandi jalga, see ütles, et elevant on nagu puu; kes katsus elevandi külge, ütles, et nagu müür. Laulupeol on eri tahke palju rohkem kui elevandil, nii et sellest kirjutama või rääkima asudes kerkib enamasti küsimus, kust alustada. Ja kui rääkijaid on rohkem kui üks, võib selguda, et jutt käib ühe ja sama asja eri külgedest.

Kindlasti on laulupidu paljudele eelkõige emotsioon – perekondlik traditsioon, lapsepõlvemälestus, sõpradega koosolemise koht, muusikaline elamus, oma rahvaga üksolemise tunnetamise võimalus … See teebki tihtipeale ühese arusaamise laulupeost keeruliseks.

Laulupidu on protsess, mitte üritus. Iga muud kontserti, konkurssi või festivali hakatakse enamasti mingil ajahetkel ette valmistama, siis astutakse sellega üles ning tehakse aruanded-kokkuvõtted, misjärel korraldaja võib järgmise projektini puhata. Laulupidu niimoodi teha ei saa – seda hakati Eestis korraldama aastal 1869 ja nüüd korraldame edasi. Peol on oma keel, mõisted, sümbolid ja tegevus, mida osalejad selgitamata mõistavad. See on osa eestlase genoomist.

Mina käisin lasteaia viimase rühma mudilasena esimest korda tantsupeol. Ma ei mäleta pikkade päikese käes praetud või vihmas ligunetud treeningupäevade jooksul kordagi tekkimas küsimust, et miks me seda tegema peame. Jooksime ühte ja siis teise kohta – ega kuueaastane mingist tantsumustrist aru ei saa –, aga kõhklusi polnud. Kõik harjutasid ühtmoodi, kõigi sõbrad ja vanemad tulid väljakule vaatama. Pidu on pidu.

Laulupeoga on samamoodi. Kujutage ette festivali, kuhu minekuks ei piisa pileti ostmisest, vaid sa õpid ja harjutad enne aasta jagu. Ostad noodi, muretsed vajalikud riided, käid tunde kestvates eelproovides, lõpuks laulad ette ja saad hinde. Kui peole pääsed, sõidad juuli alguses, madrats kaasas, Tallinna, et ööbida mitu päeva koolimaja põrandal. Teed uuesti päevi ja tunde kestvaid proove, saad vihmas märjaks ja praed päikeses punaseks. Enne pidu marsid rongkäigus viis kilomeetrit, mille kohta ameeriklased ütlevad „impossible”, aga käivad ikka, kui on juba laulupeole saanud. Trügid puupüsti täis ühissõidukis või käid üldse jala, kui bussi ei mahu või liiklus üldse mõneks ajaks seisma pannakse. Ja siis tuleb kontsert, mis kestab viis-kuus tundi ja mille nimel kogu see töö käis.

Mugavust ei mingisugust. Aga ma pole kunagi kuulnud kedagi küsimas, miks me seda teeme. See on lihtsalt laulupidu.

Laulupidu on üks Eesti kultuuri tüvitekste. Loomulikult oleme rõõmsad, et meie traditsioon kuulub ühes Läti ja Leedu pidudega UNESCO maailmapärandi nimekirja, aga ega see osasaajatele peo tähtsust muuda ega suurenda. See on meie oma pidu nagunii. Nii et vahel olen kuulnud isegi üllatunud märkusi, et laulupidu polegi maailmas unikaalne, et lätlased ja leedulastel on sama traditsioon ning ka umbes sama pikka aega.

Täpselt ühesugused meie, Läti ja Leedu pidu muidugi pole. Läti laululava on väiksem ning meie mõistes laulupeokontserdil laulavad ainult kontsertsegakoorid. See on väga heade lauljate ja väga komplitseeritud repertuaariga kontsert, mille vältel publik oma nummerdatud kohtadel kenasti tundide kaupa paigal istub. Korraldajad jälgivad ridade vahel, et rahvas laulude ajal ringi ei kõnniks ega šašlõkki ostma läheks. Kui kõht on tühi või tahad vetsu, siis ootad aplausini ja lippad. Suurem osa peorepertuaarist on saateta ehk a cappella ning raskusaste selline, et Läti koorid käivad laulupeolauludega kõrgetasemelistel rahvusvahelistel koorikonkurssidel auhindu võitmas. Laste-, nais-, mees- ja seeniorkooridel ning puhk­pilliorkestritel on laulupeopäevade jooksul oma kontserdid linnaväljakutel ja parkides. Mis küll Eestis saaks, kui püüaksime vanemaealised lauljad või lapsed laulukaare alt ära tõsta?

Leedu laulupidu on üsna vastassuunas liikunud. Koorid ei kanna enamasti rahvariideid, vaid pigem pidulikke kostüüme, dirigendidki on õhtukleitides ja -ülikondades. Repertuaarist on suur osa saatega ning raskusastmelt palju lihtsam kui Eestis või Lätis. Leedu koorijuhtide sõnul on see ahelreaktsioon: püüti teha peorepertuaar rahvalikumaks ja lihtsamaks, et oleks kõigile kooridele jõukohane, aga selle tagajärjel paremad koorid enam peole ei tulnud. Seega langes keskmine tase mõnevõrra ja järgmisel aastal tuli kava veel lihtsamaks teha, et kõik lauljad toime tuleksid. Veel rohkem tugevaid koore jättis tulemata. Nii aasta-aastalt edasi ja praeguseks teeb olukord paljudele leedu dirigentidele tõsist muret.

Baltimaade laulupeo unikaalsus maailmas ei seisne siiski üksnes massilisuses. Kui me uhkelt ütleme, et meie laulupeol esineb maailma suurim ühendkoor, siis on see tõsi küll (ikkagi 25000 lauljat), aga ega maailma koorimängud oma paariteist tuhande pealiste kooslaulmistega enam palju maha jäägi. Hiinas pannakse suurel staadionil krappidest saatemuusika möirgama ja kümned tuhanded laulavad kaasa – milles küsimus? Aga Baltimaade laulupidude UNESCO nimekirja pääsemise üks põhjus oli, et meie laulupeokoor laulab ilma saateta ning nelja kuni kaheksahäälselt. Kui laulupeost peaks saama ühis­karaoke, jääb selle käivitav ja arendav roll ära. Nii et lõputud vaidlused, kas laulupeolaulud peaksid olema lihtsamad, rahvalikumad ja igale koorile jõukohased, kestavad ilmselt edasi, aga Leedu näide manitseb pigem ettevaatusele.

Kas laulupidu on või peaks olema elitaarne? Kas pingutama sundiv repertuaar arendab või masendab koore ning viib kokkuvõttes laulupeo rahvast eemale? Selleteemalisi arutelusid paistab meedias viimastel aastatel üsna tihedalt. Ühismeedia annab kõigile võimaluse oma arvamust levitada ning anonüümsus lisab ka võimaluse teha seda otsesõnu ja ilustamata.

Üks tore eesti naine küsis minult hiljuti, miks lehed kirjutavad sellest, et koorid peavad palju harjutama ja kõik ei saa peole. See polevat mingi uudis: tema käinud laulupeol esmakordselt 1960. aastal, kõik harjutasid hoolega ja kõik koorid peole ei pääsenud.

Nii ongi. Midagi pole parata – laulu­lava pole kummist. See on ehitatud 18 000 lauljale, peol laulab meid laval 25 000. Rohkem tõesti ei mahu ning füüsilised piirid on lisaks lavale ka lauluväljakul ja kogu Tallinna linnal. Lõpmatult ei mahu juurde ei kuulajaid ega esinejaid, millest järeldub et peole pürgijate seast tuleb millegi põhjal teha valik. Kvaliteet tundub selleks kõige õiglasem vahend. Ja kui peo kunstilisele toimkonnale heidetakse ette, miks ikkagi kõik lauljad peole ei saa, on see võrreldav küsimusega, miks ei saa kümme inimest korraga sõita Volks­wagen-põrnikas.

Lätis korraldatakse laulupidude eel traditsiooniliselt „laululahingud”, mis tähendab sisuliselt seda, et iga laulupeo ettelaulmine on koorikonkurss, kus osalevad kõik koorid. Hindavad žüriid, lisaks hinnetele antakse välja ka kohad. Edetabel on loomulikult avalik. Kui läks üks kord kehvasti, siis järgmine kord pingutatakse rohkem.

Riia koorid laulavad ette igal aastal. Selle ettelaulmise tulemusel saab koor kategooria ja kategooriale vastavalt palgaraha. Kõrgeima kategooria koorid saavad palga neljale inimesele, näiteks kahele dirigendile, hääleseadjale, kontsertmeistrile. Madalamad vastavalt järjest vähematele, kuni jääb ainult dirigendi palk. Kui koor laulab alla lati, siis ei saa ka dirigent palka. Nii igal aastal.

Muide, lätlased valivad ka laulupeodirigente hääletuse teel. Hääletavad nii koorilauljad kui dirigendid. Nagu ütles üks kauaaegseid laulupeodirigente Romāns Vanags, annab selline süsteem talle kui laulupeodirigendile kindlustunde, et tal on taskus mandaat neilt tuhandetelt, keda ta juhatab. Kas see ei tekita populismiohtu ja dirigendi püüdu lauljatega võimalikult ladnalt läbi saada või ettelaulmistel salaja erandeid lubada, seda me ei tea.

Vaevalt et laulupidudele kunagi euronõudeid kehtestatakse või püütakse Baltimaade pidudele sarnast nägu anda. Iga rahvas teeb ikka oma peo oma parema äratundmise järgi, oma südametunnistuse kohaselt. Ja laulupidu näib esile toovat inimese parema mina: selle, kes tahab õppida, harjutada, paremaks saada, oma isekuse unustada, teistega koos tegutseda, kes elab, mitte ei võta lihtsalt ruumi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht