Väga erilised ja põnevad kontserdid

Toomas Velmet

III Pühalepa muusikafestival 15. – 17. III Suuremõisas.

Nii nagu pealkirjas öeldud, on Hiiumaa Pühalepa vallavanem Ants Orav iseloomustanud III Pühalepa muusikafestivali kontserte bukleti eessõnas. See ennustus kehtib kontsertide kohta 100% ning neid anti kolme päeva jooksul täpselt viis.
Pühalepa kirik Hiiumaal Suuremõisas on väike, aga see-eest vanim saare kirikutest ja haruldaselt hea akustikaga nii kammerlikele vokaal- kui ka instrumentaalkoosseisudele. Kirik ei ole suurepärases korras, näha on krohvi­varinguid laes, kuid tundub, et MTÜ Kerema Kultuurikoda on seadnud endale eesmärgi teha kirik korda ja muretseda sinna ka orel. Kultuurikoja juhatuse liikme Tõnu Peikeli sõnavõttudest kostis igal juhul kirglik soov need ettevõtmised teostada.  Peale Tõnu Peikeli korraldavad Pühalepa muusikafestivali kunstiline juht Endrik Üksvärav ning veel Kristel Üksvärav ja Tiiu Tulvik.
Idee teha Hiiu saarel kõrgkultuurilist muusikafestivali, mille teljeks on vana- ja nüüdismuusika, viimasest eelkõige sealt pärit maailmamehe Erkki-Sven Tüüri looming, on kindlasti tänuväärt, kuid mitte sugugi lihtne teostada. Minu kuulatud tänavune III festival pühkis igal juhul kõik kahtlused ja kõhklused ning teatan avalikult, et olen selle festivali fänn. Pühalepa festival ei ole eesmärgiks seadnud suurejoonelisust ega osavõtjate-kuulajate rekordeid, vaid on kavandatud täpselt nii väikeselt-suurelt, kui esinemiskoht (Pühalepa kirik) ja sinna mahtuv publik vastu võtavad. Selline koha, ettekantavate teoste ja kuulajate ideaalne korrelatsioon ei sünni iga päev ega igas keskkonnas. Niisiis kolme päeva jooksul viis kontserti, kusjuures teisel päeval kohe kolm järjest. See ehk oligi ainus nõrk koht organisatsioonis, kuid arvan teadvat, et nädalavahetusel Hiiu saarele saamise logistika paikapanemine pole kergete killast.
Avakontsert seadis lati kohe kõrgele, sest ega siis palju ei ole neid kõrgelt hinnatud rahvusvahelisi festivale, kes võivad avakontserdiks  kohale kutsuda Grammy laureaadi, nagu seda on Eesti Filharmoonia Kammerkoor.  EFK kava kandis pealkirja „Laulud Hiiumaalt”. Neli laulu Rudolf Tobiaselt, üheksa Cyrillus Kreegi Hiiumaalt (Pühalepa, Reigi) pärit vaimulikku rahvalaulu, mis olid muide esitatud katoliku kiriku traditsioonis antifoonina, ning meeskoorina „Vaikne meri, tasa liigud” tsüklist „Kuus laulu Hiiumaalt”; veel viis kooriteost Erkki-Sven Tüürilt. Juhatas Heli Jürgenson ja Kreegi teostes teist koori kiriku kooripealsel Kaido Janke. Kontsert oli suurepärane, kuigi esimene Kreegi teos, mis kostis kooripealselt, kõlas pisut hõredalt,  aga tõelised profid kohanevad ülikiiresti.
Tüüri  plokk algas tema laulupeolauluga „Taandujad”. Peep Ilmeti teksti tasub süveneda ka pärast laulupidu – ja ei jää ühtegi rida, mida panna kahtluse alla. See on suurepärane ja sügavamõtteline heliteos, mille kuulamisel peaks tekst olema käepärast. Ei ole kellelegi uudis, et teksti andmine ja tajumine kooriteoses on elementaarne. Seetõttu on siiski ka obligatoorne, et helilooja nime kõrval samaväärsena seisaks teksti autori oma. Ei maksa arvata, et kõik teavad peast, kes on Tobiase „Noorte seppade” (G. Suits) või „Teel” (G. E. Luiga
I. Turgenevi järgi) inspireerijad, aga veel enam, kes on Tüüri laulu „Väike eestimaine laul” (L. Tungal) või „Kui vaikivad päevased tuuled” (A. Paul) kaasautor. Ka vajaks pisut selgitust Tüüri teose „Triglosson Trishagion” keeruline pealkiri (ortodoksi palveraamatust) või mida tähendab Tüüri „Ärkamise” järel märkus CD-esituselt, kui on teada, et tema sellenimeline teos segakoorile ja orkestrile kestab 40 minutit. Kontsert oli ikkagi väga kõrgel tasemel ja millegipärast Tobiase ja Tüüri teosed jäid enam meelde kui raamistiku moodustanud Kreegi laulud.
Laupäevast maratoni alustasid  meie klassikatähed Katariina Maria Kits ja Marcel Johannes Kits, kes olid kokku pannud suurepärase ja põneva kava duodest viiulile ja tšellole, autoriteks Vivaldi, Cirri, Haydn  ja Šostakovitš, ning lõpuks telesaates meil kuulsaks mängitud Händeli-Halvorseni „Passacaglia”. Sel tasemel keelpillimängu pole saarel kindlasti kuuldud, aga hämmastav on noorte interpreetide lavaline artistlikkus ja virtuooslik vorm suve lõpus. Tuleb tänada Eesti Kontserti ja rahvusringhäälingut, kes noortele talentidele aura lõid. Kindlasti poleks neil lihtsalt muusikakeskkooli tänavuste lõpetajatena olnud  oodata sellist publikumenu, mille nad on 100% ära teeninud.
Teine kontsert laupäeval oli ansambel Floridante kava „Parim enne 1789”. Pealkiri andis teada, et barokkansambli repertuaari kuulusid sel kontserdil teosed, mis loodud enne 1789. aastat. Kuna ajalugu tunneb seda kui Suure Prantsuse revolutsiooni ehk siis liberté, égalité, fraternité aastat, võivad need üllad sõnad kehtida ka Floridante koosseisu ja esituse kohta. Ansambli liikmed väärivad alati märkimist, kuna tegu on meie selle ala meistritega. Ele Raik (barokkoboe), Meelis Orgse (barokkviiul), Saale Fischer (klavessiin) ja Tõnu Jõesaar (barokk­tšello) on muidugi nimed, keda kõik barokisõbrad teavad, aga vaevalt on nad Hiiumaal igapäevased külalised.
Laupäeva lõpetas festivali finaalkontsert, kus kaks teost sai esmaesituse Eestis ja kaks kõlas esmakordselt Hiiumaal. Kontserdil oli esiettekandel Roxanna Panufniku (sünd 1968, UK) kolmeosaline teos „Generation of Love” (2009) tenorile, metsasarvele ja klaverile, tekstiks Shakespeare’i sonetid nr 18, 130 ja 97. Korraldajad pidid teadma, et Pühalepa kirikus kõlab klaver suurepäraselt, mis pole sugugi ootuspärane. Panufniku  hästi kuulatav ja arusaadav looming teeb praegu võidukäiku maailmas, nüüd ka Hiiumaal. Suurepärased esitajad  Endrik Üksvärav (tenor) ning professorid Kalervo Kulmala (metsasarv) ja Peep Lassmann (klaver) andsid teose ettekande õnnestumiseks oma parima. Eriti tõstan esile Endrik Üksvärava esitust, mis tuletas meelde lausa Peter Pearsi Britteni teoste esitajana. Teoses endas leidsin kammerlikku vaimsust, mida kohtab Schuberti loomingus. Keeruline esituslikult,  kuid tänuväärt loominguline teos, mida on tänapäeva uuemas muusikas harva leida.
Järgnevale üleminekuks tõi Peep Lassmann ettekandele Olivier Messiaeni  tsüklist „Lindude kataloog”  linnu nimega „Nõmmelõoke” ja tsüklist „20 pilku Jeesuslapsele” pilgu „Inglite pilk”. Korralikul kontsertklaveril esitatud suurekõlalised Messiaeni teosed mõjusid Panufniku ja Tüüri teoste vahel Lassmanni meisterlikus ettekandes päris sümfoonilisena –
vaevalt et needki Hiiumaal varem on kõlanud. Kontserdi  lõpetas Erkki-Sven Tüüri värske heliteos „Missa brevis” a cappella koorile Collegium Musicale esituses Endrik Üksvärava juhatusel. Sama teosega esinetakse oktoobris Karuizawa rahvusvahelisel koorifestivalil Jaapanis. Tüüri koori helikeel ei ole lihtne omandada, kuid Collegium Musicale oli sellest üle ning esitas teose nauditava vabaduse ja süvenemisega. Usun, et autor oli rahul, aga tean, et publik oli väga vaimustuses, nende hulgas ka mina.
Pühalepa muusikafestival on hästi tabanud saare kammerlikku  ja õdusat meeleolu ning sel moel naturaalselt paigutunud Hiiumaa kultuurisündmuste tippu. Lõpetamise au oli antud aga Hiiumaa ja eriti Pühalepa kirikuga eriliselt seotud esinejatele: pühapäeval esines ansambel Ulmus Domini, kes on sisuliselt pereansambel ja väga oluline kiriku taassünni juures. Ansamblis mängivad Anne Jalakas (flööt), Hanna Jalakas (viiul), Ott Jalakas (tšello), Samuel Jalakas (trompet) ja Ingrid Jalakas (viiul), lisandus Anu Pärn. Kuigi perekond Jalakas elab nüüd Kuusalus, on lapsed Hiiumaalt pärit ja Anne Jalaka abikaasa, laste isa Jaanus Jalakas on see mees, kes oli kirikuõpetajana Pühalepa kiriku  taastamise eestvedaja juba 1985. aastast peale –  kirik pühitseti taas aastal 1992. Festivali hea tava, et igal aastal on esinejate seas ka kohaliku taustaga esinejad, väärib sügavat austust.