250aastane kaasaja raamides

Toomas Velmet

Kontserdisarjas “Akadeemiline kammermuusika”: TALLINNA KEELPILLIKVARTETT Kadrioru lossis 5. III.  

Tallinna Keelpillikvartett pakkus kuulamiseks Mozarti muusikat, ääristades seda Yoichi Usami (1953) ja Flemming Christian Hanseni (1968) loominguga. Välja oli pakutud küll kava, kus autoriteks Eller ja Bartók, kuid ju siis oli kaalukaid põhjusi kava muutmiseks. Minule oleks põnevam olnud esialgne autorite paar, sest olen juba aegu oodanud, et meie keelpillikvartett võtaks ette raskelt tänuväärse töö nende meistritega, aga hea seegi, et vihje on tehtud ning ootused ongi konkretiseerunud.

Niisiis alustas Tallinna Keelpillikvartett koosseisus Urmas Vulp, Kristjan Hallik, Toomas Nestor ja Margus Uus kava Yoichi Usami teosega “Der brennende Einbaum im Winter”. Seekord oli Einbaum tõlgitud “vene” ning see on arvatavasti õigem kui “lootsik”, nagu oli kavas kaks päeva varem Rakveres, sest “vene” on eesti keeles tõepoolest seletatud kui ühest puust õõnestatud paat. Miks on jaapani helilooja teose originaalpealkiri saksakeelne, on seletatav Usami kui eurütmia spetsialisti haridusega, mis pärit Stuttgardi Eurythmeumist. Yoichi Usami koos Yuki Matsuyamaga on sealt pärit teadmistega asutanud eurütmia stuudio Lula oma kodumaal Yokohamas ning on oodatud külalisõppejõud ka Spring Valleys.

Usami teos “Põlev vene talvel” on üsna konkreetselt pealkirjas kirjeldatu assotsiatiivne helipilt. Vinduvatest praksumistest vaheldumisi lauslahvatustega kujuneb tõepoolest tõene ja pisut külmavärinaid tekitav illusioon ning filosoofilise tausta võib iga kuulaja endale ise kujustada. Esitus oli hasartne ning niiviisi ka nauditav. Yoichi Usami on õppinud ja aastaid töötanud merebioloog, kuid nüüdseks juba mitmete autorikontsertidega esinenud helilooja, kelle teoste ettekannete vastu on igatahes huvi tekitatud.

Wolfgang Amadeus Mozarti keelpillikvartetid on tänavu üsna kohustuslikud nii meil kui mujal ja see on ju kena. Enne, kui esitamisele tuli Kvartett F-duur KV 590, oli kavas kolm J. S. Bachi fuugat KV 405, mille on kvartetile seatud Mozart. Köcheli kataloogis selle numbri all on neid viis ning mina küll ei mäleta, et oleks nende esitust kunagi kuulnud. Fuugad on pärit Bachi HTK II-st ja Mozarti valik on üsna ühelaadselt aeglase liikumise ja karakteriga teosed, mis sobivad loomulikult ja hästi keelpillidel esitamiseks. Põnev kuulamine igatahes, sissejuhatusena kontserdi kulminatsioonile Mozarti F-duur Kvarteti näol.

Mozarti teostega üldse, aga kvartettidega eriti kaasneb üks paradoksaalne nähtus. Näiteks pedagoogilises praktikas on tavaks, et kvartetiklassi algkursusel alustatakse Mozarti kvartettidega, mille põhjuseks on nende näiline lihtsus. Pean seda valeks lähenemiseks, sest nende teoste esitamise eelduseks on väljakujunenud ansambel ja ka siis ei ole tulemus garanteeritud. Tallinna Keelpillikvarteti esitatud F-duurne tekitas mõnevõrra heitlikke mõtteid. Üldiselt ladusalt voolavast ja pretensioonitust ettekandest hakkas siiski kõrva strihhilist ebaühtlust ja mõnevõrra isegi kõlalist ebakindlust, mis kippus Allegro’des lausa häirima.

Vahemärkusena kõlbaks siin parandada, et teose teine osa peaks olema Andante, mitte Allegretto, nagu seisis kavas. Võib-olla ma teen vale järelduse, kuid mulle tundus, et kvarteti liikmed, juuniorid Hallik ja Uus, ei ole veel päris sulanud sellesse sulamisse, kus Vulp ja Nestor seenioridena ennast hästi tunnevad.

Kontserdi lõpetuseks kostis taani helilooja Flemming Christian Hanseni heakõlaline Kvartett nr 1 “Juunimuusika”. Kui tegemist on organisti ja kooriheliloojaga, siis kostab see ka tema kammermuusikast läbi. Kalendrikuud paistavad ka inspiratsiooniallikas olevat, sest autori teoste nimekirjast leiab veel sarnaseid, nagu näiteks “Novembrimuusika” klarnetile, vibrafonile ja vioolale või “Veebruarimuusika” orelile. 1991. aastal aga esindas Taanit heliloojate rostrumil Hanseni teos saksofonide kvartetile “A la memoire de Dali”. Tallinna Keelpillikvarteti kontserdilt jäi Hanseni suvesooja ennustav üheksaminutiline teos meeldivaks tutvuseks autoriga ja heatasemeliseks lõpunumbriks kogu kontserdile, mis sest, et raam tundus olulisemana pildist endast.