300 aastat Bernardo Pasquini sünnist

Toomas Trass, kontserdinautija

„Eliitkontserdid”: Marju Riisikamp (orel), kavas Bernardo  Pasquini looming, 14. XI Tallinna Jaani kirikus.  14. novembril oli meil taas õnnistusküllane võimalus kuulata head varajast orelimuusikat heas esituses. Nimelt toimus vastrenoveeritud Jaani kirikus itaalia klassiku Bernardo Pasquini (1637–1710) 300. surma-aastapäevale pühendatud kontsert, interpreediks EM TA doktorant Marju Riisikamp.    Kontserdi üldiseloomustuseks võiks sedastada: äärmiselt kõrge kvaliteet, seda nii muusika enese, interpretatsiooni kui ka oreli (=kõla) osas. Riisikamp on ju Eesti vaieldamatult parim varajase orelimuusika spetsialist: tal on tihedad sidemed kõige  kuulsamate Euroopa varajase orelimuusika professionaalidega (C. Stembridge, G. Leonhardt jt), ta on osalenud paljudel tähtsamatel meistrikursustel, andnud lugematuid kontserte ajaloolistel Euroopa orelitel jne. Eriline armastus seob teda Itaaliaga, kus ta on pikemat aega elanud ja õppinud. Vallates vabalt itaalia keelt ning tundes peensusteni itaalia renessanss- ja barokkoreli hingeelu, pole talle arvatavasti Baltimaadelgi võrdset Itaalia ajaloolist orelikunsti puudutavate teadmiste ja oskuste osas. 

See kõik tuli ilmsiks kõnesoleval kontserdil, kus kõlas vaid itaalia barokiaegse geeniuse Pasquini orelilooming. Tegemist on äärmiselt tähtsa heliloojaga mitte ainult itaalia orelimuusika, vaid kogu Euroopa tolleaegse kiriku- ja ooperimuusika ajaloos  (15 oratooriumi ja kantaadi ning 14 ooperi autor). Siinkohal kontserdikorraldajatele ja interpreetide liidule sügav kummardus kaunilt kujundatud afiši, informatiivse kavalehe ja korraliku reklaami eest: kontserdil viibis palju asjahuvilist rahvast. Riisikampi mäng (NB ! kogu kava tuli esitusele altari lähedal paikneval barokkorelil, millest veel allpool) tõestas ja näitas teda kui sügavat professionaali varajase itaalia muusika tõlgitsemisel. Kristallselge artikulatsioon, väga maitsekas registratsioon, oreli kõlajõu nüansirikas ja tabavalt doseeritud kasutamine, kava koostamise, palade järjestuse jm paikapidavus. Kõik see tegi tunnise viibimise  ülihea akustikaga Jaani kirikus ja itaalia varabarokkmuusika seltsis ülimalt naudinguküllaseks. Organist tõestas, et ka nn monostiilne, ühele heliloojale pühendatud kontsert võib olla vapustavalt nauditav ja efektne. Muusika enese headuse ja tippinterpretatsiooni koostoimel ei tekkinud kontserdi jooksul ühtki tühja hetke. Ka visuaalne külg oli nauditav: Riisikamp esitas kogu muusika ilma assistendita (nagu see oli ilmselt ka Pasquini eluajal), oreli registritega manipuleerimine, tsesuurideaegsed vahetused, lehekeeramine jm käis diskreetselt, kiiresti, peaaegu märkamatult. Aitäh selle kauni kontserdielamuse eest! 

Pasquini stiili iseloomustab minu meelest teatud kahevahel olek: konservatiivne-renessanslik, peaaegu hispaanialikult tientolik vokaalpolüfoonia (Fantasia in e) vaheldub kõrgbarokse, virtuoosse tulevärgiga (Varazioni sopra Follia). Mõlemat stiili (õigupoolest esimese järkjärgulist üleminekut teiseks) võis kuulda pikas, ligi 20minutilises teoses „Ricercar con la fuga in piu modi”.       

Mõni sõna ka orelist. Sisuliselt on Jaani kirikus kolm orelit: suur romantiline August Terkmanni kirikuorel (asub traditsiooniliselt  nn kooripealsel), altari taga on nn altariorel, mida mängitakse suure oreli 4. manuaalilt, ning viimaks kontserdil kõlanud Saksa kaasaegse orelimeistri Martin ter Haseborgi barokne stiiliorel. Viis aastat tagasi valminud Põhja-Saksa XVII sajandi stiilis väljapeetud barokkorel on dispositsioonilt küllaltki sarnane muusikaakadeemia orelisaalis paikneva oreliga (samuti ter Haseborgi töö), kuid võrreldamatult paremas akustilises keskkonnas. Pill on häälestatud modifitseeritud kesktoon-häälestusse, mis on Bachi-eelse repertuaari tõetruuks esitamiseks hädavajalik. Kirikus paiknevaist oreleist on niisiis selle instrumendi näol tegemist peaaegu  ainukese oreliga (siiski, Hollandi stiilis barokkorel asub Nõmme Lunastaja kirikus, kahjuks küll siiani poolikult, nimelt puudub sel neli registrit), millel ideaalilähedaselt vanemat orelirepertuaari esitada. Tõsi küll, tegemist on Põhja-Saksa stiiliga, millest Itaalia renessanss- ja barokkorel olulisel määral erineb (sama lugu on ka Prantsuse ja Hispaania barokk- ja renessanssorelitega), kuid üldjoontes on XVI-XVII sajandi orelitel ka palju ühist. Ter Haseborgi oreleid iseloomustab geniaalne intonatsioon, erakordne kõlakvaliteet – olgem õnnelikud, et selline meister meil on (minu teada elab ta vähemalt osa aastast Eestis).  Järgmisi stiilseid stiilikontserte headel stiiliorelitel ootama jäädes     

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming