30aastane festival on elujõulisem kui kunagi varem

Maret Tomson

27. Viljandi vanamuusikafestival 10. – 15. VII, kunstiline juht Neeme Punder. Kõigist kontsertidest kujunesid nauditavad muusikasündmused, mis vääriksid omaette arvustust, mida piiratud leheruum ei võimalda. Piirdun ülevaatega ja meenutan mõnd meeldejäävamat hetke. Vanamuusika sümpoosion Schola Cantorum Basiliensise õppejõud Conrad Steinmann tõi esile vasturääkivuse Šveitsi kultuuripoliitikas: Baselis asub maailma üks tuntumaid vanamuusika õppeasutusi, kuid sel on Šveitsi ühiskonnas vähe kõlapinda. Varajase muusika festivale toimub suhteliselt vähe, eriti võrreldes Saksamaaga. Baseli õppeasutuses on paarsada üliõpilast, neist kolmandik väljastpoolt Euroopat. Püütakse hoida loomulikku tasakaalu muusikaturu ja -hariduse vahel. Vabakutselise elu pole kerge: peab võitlema ja ennast tõestama, et jõuda väärikatele festivalidele. Muusikute tase on väga kõrge. Tšaikovski-nimelise Moskva konservatooriumi flöödiprofessor ning ajaloolise ja kaasaegse muusika interpretatsiooni fakulteedi dekaan Oleg Hudjakov kõneles meie üllatuseks sellest, et nende osakonnas on aluseks kaasaegse pillimängu tehnika omandamine. Alles seejärel õpitakse varajase muusika stiile. Seisukoht on, et vanamuusika ei tohiks saada nišiks neile, kes ei oska pilli mängida. Hudjakov iseloomustas varajasele muusikale pühendunud vene ansambleid, kellest mitmed on esinenud ka Viljandi festivalidel, nimekaim ehk Pratum Integrum.

Minu ettekandes teemal „Vanamuusika Eestis aastatel 1930–2012” tekitasid elevust mõned vähe tuntud faktid kokkupuudetest varajase muusikaga sõjaeelses Eestis.

Lilian Langsepp rõhutas, et vanamuusika ei ole enam eraldiseisev haru, vaid sellest on saanud muusikaelu loomulik osa. Neil, kes on õppinud vanamuusikat, on palju avaram silmaring ka muude kultuuriliste ilmingute osas.

Raho Langsepp rääkis ida ja lääne muusika seostest. Ta rõhutas, et Aasiast peaksime eelkõige õppima improviseerimist ja helide mõtestamise oskust, mis on nendes kultuurides selgelt ja metoodiliselt välja arendatud.

Sümpoosioni lõppedes esitasid Lilian ja Raho Langsepp väikese võluva hiina muusika kava vastavatel instrumentidel.

Seejärel tuli publiku ette Viljandi Linnakapell, kes tähistas möödunud sügisel 40. tegevusaastat. Mängiti Michael Praetoriuse tantse, Giovanni Gabrieli ja Giuseppe Guami kantsoone ja muud renessansiaja muusikat. Kontserti elavdasid koos kapelliga esinenud Viljandi muusikakooli õpilased.

Kontsert kui maitseainete riiul

Nii iseloomustas Conrad Steinmanni sooloõhtut üks mu hea kolleeg: „Igast toosist tuli midagi vürtsikat ja eksootilist, aga kartulit ja sousti ei pakutud”. Tõepoolest – kontsert koosnes põhiliselt efektsetest lühipaladest, kuid puudus tavapärane mitmeosaline sonaat. Solist kasutas erinevaid plokkflööte, flageolett’i ja lisapalades ka salamuri’t ja aulost. Huvi äratasid kõikvõimalikud ja võimatud mänguvõtted. Solisti mängumaneer on vaoshoitud, keha peaaegu liikumatu, silmad suunatud noodipuldile, ometi suudab ta publikut niivõrd köita, et kõik justkui hüpnotiseeritult kuulama jäävad. Kuulama peab aga täie tähelepanu ja terava kõrvaga, sest mõned helid on vaiksemast veel vaiksemad. John Dowlandi ja Jacob van Eycki lugude kõrval mängis Steinmann šveitsi, kreeka, bulgaaria ja süüria rahvalaule ning oma fantaasiaküllast loomingut. Kõigele lisaks või just eeskätt on ta osav karakterite looja, eriti hästi õnnestusid nutvad kujundid bulgaaria rahvalaulus „Plači, plači”. Rohkearvuline publik näitas, et Steinmannist on saanud viljandlaste lemmik – ta oli festivalil juba kolmandat korda, mullu esines ta siin koos oma ansambliga Diferencias.

Suured õpilased suurte õpetajatega

Sellist pealkirja kandis moskvalaste Oleg Hudjakovi ja Jelena Katšalova kava Haydni, Moschelese ja Beethoveni sonaatidest. Solist mängis XIX sajandi teise poolel firmas J. M. Burger & C. Rinkelnacht valmistatud flöödil, mis kõlaliselt sobis hästi haamerklaveriga Haydni sonaadis. Beethoveni teoses viiulile ja klaverile c-moll op. 30 nr 2 (Drouet’ seade flöödile ja klaverile) kasutati tänapäevast kontsertklaverit ning flöödi kõlajõud jäi nõrgaks. Huvitav oli tutvuda Ignats Moschelese loominguga: tema kontsertsonaat A-duur op. 44 oli salonglikult elegantne, kuid võrreldes oma õpetaja Beethoveni looduga vähem sisukas. Hudjakovi mängust õhkus erilist rahu ja enesekindlust, seejuures oli see väga tundlik ja ergas. Erakordselt hea oli pianist Jelena Katšalova, koos moodustasid nad suurepäraselt toimiva ansambli.

Festivali tipphetk

Eric Ericsoni Kammerkoori esinemine Fredrik Malmbergi dirigeerimisel pakkus kuluaarides mitmeks päevaks kõneainet – nii eredad olid sealt saadud muljed. Kava raamisid Bachi motetid, keskel hispaania renessansslaulud ja rootsi helilooja Sven-Erik Bäcki (1919–1994) teosed. Viimastes oli tunda helilooja iidoli ja nimekaimu Bachi mõjutusi XX sajandi isikupärases helikeeles. Kõige enam vaimustasid Bachi motetid. Koor (õigupoolest 16-liikmeline solistide ansambel, nagu barokile kohane) esitas ilmekalt kõiki tekstist lähtuvaid kujundeid. See oli tõeline muusikaline jutustus, kus ei puudunud pingelised dramaatilised hetked ega õrn lüürika. Koori värvipalett ja dünaamiline diapasoon on väga lai, nende kõla tüsedam ja sügavam kui Eesti Filharmoonia Kammerkooril. Pärast kahte lisapala oli kirikutäis kuulajaid täiesti lummatud, rootsi suvepsalm tõi mõnelegi pisara silma ning süvendas rahu ja õnnetunnet.

Eripalgelised kollektiivid

Järgmistesse päevadesse mahtus veel küllaga elamusi: habras, peen, intellektuaalne ja sensuaalne ansambel Una Corda, Klaaspärlimäng Sinfonietta populaarne kava, folkloor nii talupoeglikus kuues (Ungari Riiklik Folkansambel) kui džässilikus võtmes (Sofia Rubina).

Festival lõppes traditsioonikohaselt noorte vanamuusikute etendusega, milleks oli „Muusade lood”. Üle kuuekümne noore pillimehe koos oma õpetajatega moodustasid uhke orkestri (kontsertmeister Eva Punder), kes Neeme Punderi juhatusel mängis Michael Praetoriuse tantse kogumikust „Terpsichore”. Jutustatavaid müüte illustreerisid stuudio Face tantsijad, silmailu pakkusid Imre Annuse videod. Kokkuvõttes oli see lastepärane rõõmus etendus, mille tähtsus oli eeskätt selle loomisprotsessis. Nii kasvatatakse vanamuusikutele järelpõlve.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming