4,6 protsenti Eesti elanikkonnast

Mõtteid ja kokkuvõtteid kooriaastast 2015

KAIE TANNER

Kooridega on kõik hästi, kui on, kes laulab, kus esineda, mida laulda ja kui on keegi, kes juhatab. Peale selle on vaja veel neid, kellele laulda, ja kedagi, kes toetab, kui koorilauljal või -dirigendil raha, nõu või jaks otsa saab. Homsel galakontserdil kell 15 Estonia kontserdisaalis annab Eesti Kooriühing üle koori- ja puhkpillimuusika aastapreemiad, millele kandideerib 12 kategoorias 81 nimetatut.

Kes laulab?

Läti võttis küll tunnuslauseks „Land that sings“, aga meie loeme ennast ikkagi laulurahvaks – laulavad kõik, või noh, peaaegu kõik. Kuid 2013. aasta Eurobaromeetri uuringu järgi, kus muu hulgas küsiti, kas inimene on viimase 12 kuu jooksul laulnud, oli Eestis selliseid inimesi 15 %, mis paigutab meid Euroopas keskmiste sekka. Sama palju oli lauljaid näiteks Slovakkias ning veidi rohkem Prantsusmaal ja Luksemburgis (16%) ning Šveitsis (15,7%). Liidriks osutus Taani, kus viimase aasta jooksul oli laulnud 38% rahvastikust, järgnesid Rootsi (28%) ja Soome (23%). Muidugi ei tea, kuidas need inimesed laulsid, kas duši all, baaris või kooris, siiski imestan, et Eesti protsent kõrgemaks ei osutunud. Tõsi, Läti jäi 14 protsendiga meist ja Leedu seitsmega omakorda neist maha. Üllatavalt on oma häälega kõige kokkuhoidlikumad itaallased, kellest vaid 4% on aasta jooksul laulnud.

2015. aastal lõppes ka esimene üle-euroopaline koorilaulu-uuring, millest selgus, et kokku on Euroopas u 37 miljonit koorilauljat, mis moodustab 4,5% rahvastikust. Koorilauljate osakaal varieerub riigiti väga suurelt ja Eesti on ka selles tabelis keskmiste seas: meil laulab kooris u 4,6% rahvastikust. Paljudes ELi riikides on lauljaid rohkem: Austrias 11, Hollandis 10,7, Sloveenias 8,3, Šveitsis 7,2 ja Saksamaal 6,3 protsenti rahvastikust. Õige natuke on meist ees Soome, Iirimaa, Itaalia, Läti, Leedu ja Norra (5%).

Seega ei saa laulurahva tiitlit ainuüksi eestlastele anda, küll aga võtab keskmine eestlane kooris laulmist tõsisemalt, kui see mitmel naabril tavaks. Koor tähendab meil enamasti vähemalt kord nädalas prooviskäimist, kontserte, laulupeokava õppimist ja ettelaulmist, sageli ka plaadi väljaandmist. Euroopas lisandub (ja mõnel puhul asendab) muusikalist külge hoopis sotsiaalne: kooris laulmine on koostegutsemise viis, mis toob proovi ja kontserdilavale juudid ja araablased (jah, ühes ruumis), moslemitüdrukud (keda konservatiivne usk üldiselt lavale ei luba), tänavalapsed, immigrandid, kodutud, puuetega inimesed jne.

Juhtusin möödunud aastal ühe Euroopa heaoluriigi kõrge linnaametniku vastuvõtule, kuhu oli kutsutud esinema kodulinna väga tunnustatud koor. Seal laulis koos „päriselanikega“ paljude rahvuste esindajaid ning seda hinnati kõrgelt kui sisserändajate suurepärast integreerumisprojekti. Pean ütlema, et muusikalisest elamusest sel puhul rääkida ei saanud – lauljate vaimustus ületas nende suutlikkuse mäekõrguselt –, aga muusikaline kvaliteet polnudki ju peamine. Iseasi, kas selline tendents on jätkusuutlik ja kas me selle Eestis levimist soovime.

Eesti kooriliikumisel on muu maailmaga võrreldes üks eripära: meie koorid ja koorilauljad on üsna noored. Kui mujal laulavad kooris enamasti üle keskea jõudnud inimesed, siis meil domineerivad laste- ja noortekoorid (u 65 %). Väga palju on koolikoore, kellel ka kõrgharidusega juhendaja. Seega on siinne koorilauljate taimelava küllalt suur.

Paraku on Eestis ka üks varsti punasesse raamatusse kandideeriv kooriliik – meeskoorid. Muidugi pole see ainult meie mure, meeslauljaid napib kõikjal. Kooriühingu mullusel arendus­stipendiumide konkursil sai toetust kaks ideed, millest üks oli üle Eesti uute meeskooride loomine eesmärgiga kaasata noori dirigente ja pakkuda ka aja­nappuses perepeadele laulupeol osalemise võimalus. Uued koorid alustavad nüüd, 2016. aasta alguses, ja astuvad kõik koos avalikkuse ette 2017. aasta noorte laulupeol. Loodetavasti annab see algatus meeskooriliikumisele uue hingamise.

Kus esineda?

Oma lasteaias, koolis, vallas või linnas esinevad kõik koorid. Väga paljud pürivad ka kaugemale, kas naabervalla kirikusse või kultuurikeskusse kontserti andma, suurte linnade lavadele, konkurssidele ja festivalidele. Võimalusi on palju.

Konkursistatistika näitab, et suurema osa auhindu toovad Eestisse laste- ja noortekoorid. Ka meie täiskasvanute koorid on igati konkurentsivõimelised, aga paljude heade kammerkooride seas on palju keerulisem silma paista, kui tunduvalt väiksema hulga heade lastekooride seas.

Eesti koorid suhtuvad konkurssidesse elutervelt. Kui näiteks Valgevene koorijuhil võib tulla pahandusi, kui ta rajataguselt võistulaulmiselt auhinda koju ei too, siis Eesti dirigent läheb konkursile enamasti ennast ja koori proovile panema ning kogemusi saama. Küll on kooridele olulised kohalikud konkursid ja festivalid, võimaldades laulda teistsugust repertuaari, töötada eri dirigentidega, panna end žürii ees proovile, saada neilt head nõu ning võrrelda ennast teiste kooridega. 2015. aasta festivalide ja võistulaulmiste kalender oli päris tihe: koolisegakooride konkurssfestival Kuressaares, segakooride võistulaulmine Tartus, nais- ja neidudekooride võistulaulmine Tallinnas, mudilaskooride festival „MudiFest“ Elvas, rahvusvaheline poistekooride festival „Estonia 2015“ Tartus ja pop-jazzkooride mõõduvõtmine Viimsi festivalil.

Kooriühing korraldas ka rahvusvahelise koorifestivali „Tallinn 2015“. Traditsioon on ammune, aastast 1972, kuid iga festival ometi erinäoline. Muusika-aastal paistis festival silma suure osavõtu, geograafilise haarde ja kõrge tasemega. Üle mitme aasta juhtus, et valdavalt osutus kategooria parimaks eesti koor: rahvusooperi Estonia noormeestekoor, segakoor Huik!, neidudekoor Kammerhääled, Musamari lastekoor, kammernaiskoor Sireen, Tallinna reaalkooli tütarlastekoor. Neist mitu on alles hiljuti tekkinud koorid – rõõmustame nende kõrge lennu üle.

Tallinna ja Pärnu rahvusvahelisele koorifestivalile on lisandunud veel üks rahvusvaheline koorisündmus – pop-jazzkooride festival „Lauluragin“, mida korraldab Valga kultuurikeskus. Mullusel teisel ragistamisel osales 10 koori Eestist, Soomest ja Lätist ning festival jätkab ka tulevikus. Hea põhjus sõita Valka. Millal te seal viimati käisitegi?

Kes toetab?

Eesti koor käib väliskonkursil või -festivalil siis, kui lauljad ja dirigent (lastekoori puhul ka lapsevanemad) seda soovivad ja raha jätkub. Nii sõltub meie muusika jõudmine rahvusvahelisele lavale, sealhulgas väga väärikatele ja mõjukatele areenidele, peamiselt lauljate omapanusest. Tõsi, koorilaulu peetakse hobiks, mis peakski olema harrastaja rahastada, aga kui n-ö profiklassi jõudnud harrastaja saab kutse tippfestivalile, kus eesti muusika peakski olema esindatud, siis tuleks teda ka toetada. Kultuuriministeeriumi „Eesti kultuur maailmas“ on tänuväärne ja ka kooridele avatud programm, aga kahjuks napib sellel vahendeid. Kunagi oli eraldi programm „Eesti noortekoor rahvusvahelisel areenil“, mis toetas just meie eripäraselt tugevat külge, laste- ja noortekooride esinemisi, aga see suleti rahapuudusel juba tükk aega tagasi. Eesti Muusikaekspordil on teised prioriteedid ning koorid saavad sealt tuge haruharva, ehkki koorimuusika võiks olla üks meie edukamaid ekspordiartikleid.

Õnneks toetab kultuurkapital ka kooride välisesinemisi ning kohalikud omavalitsused ja koolid panevad võimalusel omakandi muusikute tegemistele õla alla. Eestis on koole, kus koorilaul kuulub tunniplaani ja õpetaja saab kooritunni eest ka vastavat palka (mitte madalamat ringitunni tasu). Olen ihusilmaga näinud koolidirektoreid uhkusega ütlemas, et tal on koolis fantastiline koorijuht, kellele ta maksab vaat nii suurt palka!

Mida laulda?

Soomes saab SuLaSoli kirjastuse lettidel lapata sadu kohalike heliloojate koorinoote. Koorimuusikat luuakse väga palju, sest ka koore on palju (meenutan, Soomes laulab kooris 5% rahvastikust) ning neile kirjutamine annab kindla leiva ja väljundi. Kooriühing (KÜ) on viimastel aastatel algatanud uue koorimuusika kontsertide traditsiooni: tellime koorilaule heliloojatelt, kes seni on kooridele vähem kirjutanud, viime nad kokku esitajaga, korraldame uudisteoste kontserdi ja teeme sellest ka plaadi. Tellitud lugude kirjastamine on veel ees – loodetavasti jõuame selleni tänavu.

Eestis on umbes 1400 koori, seega hulk potentsiaalseid heliloomingu tellijaid, ostjaid ja esitajaid. Ometi napib meil pidevalt omamaist laululoomingut, põhjuseks nii kooride rahaline kitsikus kui ka uute koorilaulude kõrgele kippuv raskusaste. Ka teeb siinne laste- ja noortekooride suur arv olukorra keerulisemaks. Millisele kooriliigile luuakse enamik uusi teoseid? Segakoorile muidugi – selle võimalused ja diapasoon on kõige suuremad ja lasevad helilooja fantaasial lennata. Aga meil on lauljaid mudilaskooris 10 000 (laulavad kahehäälselt), lastekooris 8000 (laulavad üldjuhul kolmehäälselt), segakooris 12 000 (enamik neist laulab neljahäälselt ja dirigent tõstab12-häälse partituuri läbi mängimata kõrvale). Tuntud USA helilooja Eric Whitacre selgitas kunagi ühes intervjuus, et ta lihtsalt ei suuda ennast 3-4 häälega väljendada ja sestap on tema koorilood enamasti tunduvalt mitmehäälsemad. Paraku on just 2–4-häälse koorimuusika vajadus suurim, ka Eestis. Loodetavasti kirjutavad meie heliloojad just seda üha rohkem, on mu uusaastasoov.

Kes juhatab?

Sellega on Eestis justkui hästi: meie dirigeerimiskoolkond on igati heal tasemel. Väga paljudes riikides õpetab esimestes kooliklassides laulmist ja teeb ka koori (kui teeb) muusikahariduseta õpetaja, Eestis sellist praktikat üldiselt ei ole. Kui naabermaadel võid kohata koorijuhti, kes on üheksast viieni hambaarst, aga õppis huvist ühel suvekursusel dirigeerimist ja juhatab sestpeale hobi korras teisipäeviti koori, siis Eestis on koorijuht enamasti ikka päris töö. Palka napib ja enamik koorijuhte tegutseb ikka ka mõnel lähedasel erialal (muusikapedagoogika, kultuurikorraldus vms), aga tal on koorijuhtimise kõrgharidus. Ainult – koorijuhte on vähe. Muusika- ja teatriakadeemiast, Viljandi kultuuriakadeemiast ja Tallinna ülikoolist tuleb neid näpuotsaga. Juba otsitakse muusikaõpetajaid ja koorijuhte tikutulega mitte enam ääremaadel, vaid Tallinnaski.

Ometi on just viimastel aastatel tekkinud mitu väga head koori, eestvedajaks noor dirigent, kes paistab silma huvitavate ideede ja kõrge muusikalise tasemega. Mullu alustas KÜ kontserdisarja „Noored juured“, kus esinevad noored koorijuhid oma kooriga. Senisele kahele kontserdile oli päris raske valikut teha, sest alla 35aastasi põnevaid koorijuhte-interpreete on kümneid. Kontserdid Metodisti kirikus olid rahvarohked ja Klassikaraadio vahendusel kasvas kuulajaskond veelgi. Noored dirigendid olid kavva võtnud ka eakaaslastest heliloojate loomingut, mis on laiemale publikule veel tundmatu, ning seda huvitavam sai kontsert! Loodetavasti tekitab see sari teisteski muusikat õppivates noortes huvi keskenduda just koorijuhtimisele.

Koorijuht ei saa kunagi päris valmis, lõpetagu ta kui mitu kooli tahes. Õnneks on enesetäiendamise võimalusi rohkesti ja neid kasutatakse agaralt. 2015. aastal võeti KÜ suveseminarist osa keskmisest aktiivsemalt: Vigalasse kogunes 120 muusikaõpetajat ja koorijuhti. Ühingu rahvusvahelised õppereisid said alguse 2000. aastal, mil grupp koorijuhte sõitis Linzi festivalile „Europa Cantat“. Järgmise reisi tegime 2004. aastal Bremenisse kooriolümpiale (praegu maailma koorimängud) ning sestpeale on õppereisil käidud ühe- või paariaastase vahega, eelistades suursündmusi nagu Euroopa koorifestival ja maailma koorimuusika sümpoosion, kus on suurem valik õpitube ja saab kuulda parimaid koore, dirigente ja heliloojaid. Eelmisel suvel viis KÜ õppereis Pécsi festivalile „Europa Cantat“, kus osales üle 6000 koorimuusiku 56 maalt.

Kellele laulda?

Kolme aasta pärast avaneb meil võimalus tuua suur osa rahvusvahelisest koorimuusika aktiivist Tallinna, sest just Eestile on antud korraldada 2018. aasta Euroopa koorifestival „Europa Cantat“. Selle nimel mööduski suuresti KÜ eelmine aasta: kandideerimisele ja valimisele järgnes festivali visuaalia ja kontseptsiooni väljatöötamine, selle esitlemine Ungaris ja Saksamaal, kohtumised huvilistega ja nagu alati – raha otsimine, raha otsimine ja veel kord raha otsimine. Aga selge on, et Eesti nähtavusele koorimaana, meie dirigentide haridusele ja maailmanägemisele, kooride ja kuulajate elu põnevamaks tegemisele aitab see festival väga palju kaasa. 2018. aasta „Europa Cantat“ on ka üks suur kingitus Eesti vabariigi 100. sünnipäevaks.

Teine mullusel arendusstipendiumi konkursil toetuse saanud programm on „101 Eesti koorilaulu“. Selle raames salvestatakse just nii mitme loo videoklipp eri kooride esituses ning neid näeb ETV vahendusel kogu Eesti (valmib ka DVD). Loodame, et nii sünnib ehk lisaks headele emotsioonidele paljude inimeste peas mõte minna koori laulma, luua koor, hakata muusikat õppima või aidata lihtsalt mõne koori tegevusele kaasa. Koorilauljad ja dirigendid, see 4,6% Eesti elanikkonnast, on päris suur hulk ärksaid, ettevõtlikke ja loomingulisi inimesi, kes lisavad meie kultuuriruumi häält, värvi ja ideid.