Aardeid meilt ja kaugemalt

Ivo Heinloo

Uuenenud „Tudengijazz” 16. – 19. II Viljandis, Tartus, Tallinnas ja Narvas        Kaheksa bändi kahel laval ligikaudu kuue tunni jooksul – just nii tiheda programmi pakkus „Tudengijazz” 18. veebruaril Tallinnas Von Krahli all- ja ülakorrusel. Eesti üks vanemaid järjepidevaid festivale on lühikesest varjusurmast  ärganud ja meelitas kohale meeldivalt palju publikut. Kes tahab ühe õhtuga teada saada, mis siis ikkagi toimub Eesti ning ülejäänud Läänemere regiooni kasvulaval, sellele annab „Tudengijazz” ammendava vastuse, olgugi et hingetõmbepausideta jazzrock’ist hardbop’i, hardbop’ist vokaalakrobaatikasse ja vabaimprovisatsiooni hüpata võib osutuda omaette katsumuseks.       

„Selle sündmuse puhul on kõige tähtsam, et tudengid saaksid festivalil esinemise  professionaalse kogemuse,” selgitas saksofonist Kristjan Mazurtchak, kes on üks kahest „Tudengijazzi” pealikust. Tema seljatagust kindlustab Viljandi kultuuriakadeemia kultuurikorralduse taustaga Rein Kutsar. Festivali tulevikku näeb Mazurtchak helgena. Stagnaaega ulatuva ajalooga „Tudengijazzil” on oma nišš, mis teeb sellest Euroopa kontekstis võrdlemisi unikaalse sündmuse.       

Festivali korraldaja Mazurtchaki kinnitusel  oligi sel aastal ka välisõppeasutuste huvi festivali vastu üsna suur. Lisaks lähinaabrite koolide kaasamisele vaatavad korraldajad geograafiliselt kaugemalegi. Eksootilisemad külalised saabusid seekord Itaaliast ja üllatusi lubatakse ka edaspidi.       

Kui nähtu-kuuldu põhjal midagi üldistavat  öelda, siis seda, et üldistusi teha ei saa. Erivärvilistest kildudest moodustub põnev mosaiik, domineerivat peavoolu kusagilt paistmas ei ole, igaüks seisab iseseisvalt oma mõttemaailma tipus ja arendab oma saundi.       

Eesti bändidest tasub esile tõsta ansamblit Sigmund, kes viljeleb eriliselt lüürilist ja õhulist stiili, võlgnedes oma näo ning loomujooned pianist Kirke Karjale, festivalil Otsa kooli esindanud pianistile, kelle klassikaline taust  on rajanud kindla põhja, millele toetudes on hea edasi minna. Karja bänd oli tõeline kuulamisnauding, mille järel tuleb vaid tuliselt kahetseda, et kasutuses olnud klaver polnud just parimas konditsioonis. Kordi, kus publik ühe noorte jazzansambli säärase soojuse, osavõtlikkuse ning kaasamõtlemisega ümbritseb, sealjuures veel kategooriliselt lisaloo välja nõuab, ei mäletagi. Lisalood olid nii tiheda ajakavaga festivali puhul muidugi pigem vastunäidustatud.  Göteborgi akadeemia bändi tegi eriliseks asjaolu, et rootslased tulid Tallinna kahe kontrabassimängija ja koguni kolme trummariga. Kuigi muusikute ideid polnud algusest lõpuni sugugi kerge jälgida, sattus sekka siiski ka äratundmishetki, kohati meenutas Planet Xenia nime kandnud ansambli kõlapilt nimelt kuulsat Rootsi pianisti Esbjörn Svenssonit. Vokalist Xenia Kriisini kriisked, sosinad ja huilged olid antipoodiks soomlanna Nina Höynälä tunduvalt  ettearvatavamale ja tuhmimale etteastele. Omanäoline, küll mitte originaalne, oli TÜVKA bändi Painter’s Job kontseptsioon – lisaks muusikutele oli laval kunstnik. IH M Trio Elleri koolist esitas aga energilist jazzrokki John Scofieldi, Robben Fordi ja Jimi Hendrixi võtmes. Radikaalselt erines teistest Peterburi akadeemia bänd, kes keeras ajarattal nii mõnegi pöörde tagasi ja kandis „akadeemilise korrektsusega” ette palu XX sajandi keskpaigale  omastes stiilides. Asjaolu, et bluenote’ilikele traditsioonidele truuks jäänud idanaabrid kujutasid endast üldpildis pigem erandit, räägib enda eest.   

DJ-de plaadikeerutused ja jämm ülakorrusel viisid „Tudengijazzi” uude päeva. Selliseid ekstreemseid kontserdikuulamise maratonkogemusi sooviks veel ja veel. On kaljukindel,  et „Tudengijazz” tuleb jälle. Järgmisel aastal saab 30 aastat festivali sünnist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming