Aare-Paul Lattikuga harmooniumit avastamas

Ivalo Randalu

Pühapäeval, 17. X kell 18 ootab Aare-Paul Lattik, koolituselt prantsuse lihviga organist, kuulajaid Kadrioru lossi tunnistama harmooniumi kui kontsertpilli. Meil Eestis on see pretsedenditu sündmus, kuigi instrumenti tunti siinmail pea sajand tagasi. Ega harmoonium isegi ole palju vanem, selle hiilgeaeg jääb XIX ja XX sajandi vahetusse.

Esmakordselt on harmooniumi kui instrumenti mainitud aastal 1842, mil prantslane Alexandre Debain esitas patenditaotluse kolmele pillile: need olid akordion, harmoonium ja harmoonika (suupill). Vaid viimasel suunatakse heli tekitav ?tuu  aavutasid peagi suure populaarsuse, kuna hind oli taskukohane paljudele; harmoonium vaesematele kirikukogudustele, samuti salongidele ning loomulikult ka seetõttu, et harmooniumi oli kerge ühest kohast teise paigutada.

Huvitav, kuhu salongides jäi klaver, peeti seda veel liiga kalliks?

Aare-Paul Lattik: Klaver polnud mitte niivõrd kallis, vaid oli sajandi teisel poolel üsna vilets pill: puuraamiga, läks pidevalt häälest ära, heli väljutamine polnud päris välja töötatud. Harmoonium seevastu paistis silma stabiilsusega ja veel aastal 1900 leidus salongides harmooniume rohkem kui klavereid. Prantsusmaa arhiivides ekskurseerides tabasin üllatusega teateid, et siin-seal salonge külastav Liszt mängib ? mida? Mitte klaverit, vaid harmooniumi!

Populaarsusel oli veel teinegi põhjus, nimelt allutus harmoonium kõige peenematele dünaamilistele nüanssidele, rohkem kui klaver või orel, kuna õhuvool tekitati jalgadega töötades ja survet sai ise reguleerida, mängijal oli pilliga emotsionaalne side. Eeliseks oli seegi, et klaviatuuri sai jaotada, saadet võis mängida vaiksemalt, meloodiat esile tuues, ja suurematel pillidel oli kaks manuaali. XIX-XX sajandi vahetuse, saksa meistri ehitatul, kuid tüüpilisel prantsuse stiilis kahemanuaalsel harmooniumil mängin nüüd minagi, kuulub see Pühavaimu kogudusele ja on muinsuskaitse all.

Ajamata segi positiive (vilede, mitte keeltega koduorelid) ja harmooniume, leidub viimaseid Eestis vist saksa firmade töödena?

Minu teada jah, sest instrument levis peagi Saksamaale. Kuid mitte kontsertpillina, puudus vastav tõhusam repertuaargi. Saksamaal kasutati neid rohkem kabelites ja koolides koraali saateks, nõnda meilgi.

Kuidas ja millal tekitati repertuaar?

Teadagi transkribeeriti palju, osa oreli repertuaarist oli (on) üks ühele üle kantav, kuid üsna kohe hakati kirjutama ka spetsiaalselt harmooniumile. Suurest nõudlusest räägib juba ehitajate rohkus, võimsad orelifirmad eesotsas kuulsa Aristide Cavaillé-Colliga lõid kaasa. Olgu siin mainitud ka Mutin, Merklin ja Alexandré, kusjuures hakati välja andma nn pakette: pilli juurde kuulus vastav noodikogumik. Sealjuures kutsus firma Alexandré heliloojaid lausa üles kirjutama harmooniumile! Sellest ajast pärinebki Berliozi, Adami, Francki, Fessy ja paljude teiste heliloojate looming.

Harmooniumi repertuaari võime jaotada kolmeks. Esiteks transkriptsioonid populaarseist sobilikest orelilugudest, ooperinumbritest, klaveri- ja orkestrimuusikast. Teiseks nimelt orelile või harmooniumile loodu; intensiivsuselt olid need orelile kirjutatutest suhteliselt hõredamad, võiks öelda, et lüürilisemad või nostalgilisemad, sest harmoonium ongi küllalt nostalgilise kõlaga. Kolmandaks siis lood, mis mõeldud ainult harmooniumi tarbeks (näiteks Francki ?Viis pala?). Loomulikult võib neid mängida samuti orelil või klaveril, aga paremini kõlavad intiimseina ikkagi just harmooniumil.

Ja mida me Kadriorus pühapäeval kuuleme ? ilmselt prantslasi?

Otse loomulikult. Alustan Francki ?Nelja palaga harmooniumile?, seejärel esitan Vierne?i ?Kuus pala orelile või harmooniumile? ning lõpetan Guilmant?i ?Kahe palaga orelile või harmooniumile?.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht