Aastad, otsingud, peegeldused

Tiiu Levald

Pille Lille juubelikontsert: Margarete Haverinen-Brandt, Marina Morozova, Olga Zaitseva, Geraldine Casanova, Maire Haava, Jassi Zahharov, Mati Kõrts, Aare Saal ning klaveril Ralf Taal ja Collin Hansen. 14. IV Estonia kontserdisaalis. Aeg ei peatu kellegi jaoks. See on kas karmi tõe tunnistamine või teema lennukateks optimistlikeks mõttearendusteks. Jutt tuleb poolsajanda verstapostini(!) jõudnud lauljannast, omanimelise fondi käivitajast ja juhist ning minu arusaamist mööda põneva mõttelennuga visionäärist ja lausa misjonärist, kui soovite, kelle nimeks Pille Lill. Kuulanud paar päeva enne juubelikontserti helisalvestusi aastatest 1995 (Tobiase „Joonase lähetamine”, dirigent Neeme Järvi),1997 (Tubina laulud Liivi, Underi ja Lepiku luulele, klaveril Vardo Rumessen) ja 2003 (Tubina ja Saare laule, klaveril Marje Lohuaru), taaselustusid varasemad muljed ja emotsioonid. Oli õnnetulva täis tajumine, et meie laulumaailmas on laulja-muusik, kel puuduvad kammitsevad piirid nii vokaaltehnilises kui muusikaliste kujundite maailmas. Lüürilis-dramaatilise soprani kõla kirkus, kõrghelide suveräänsus „Joonase lähetamise” II osa Arietta’s „Jumal vaatab taevast ...” ning III osa duetis „Mis on inimene ...” (partneriks metsosopran Urve Tauts). Erakordse süvenemise ja sisseelamisega esitatud maailmaklassika Lied’i-repertuaariga võrdväärsetes Eduard Tubina ja Mart Saare lauludes, kus iga autori soov, tekstinüanss reljeefselt välja voolitud ning koostöö klaveripartneritega sugestiivne ja terviku teenistuses. Galakontserdil laulis juubilar ise vaid kava murdosa, põhiosa kandsid noored, kes praegu tema lauluklassis, ja mõned kolleegid ooperilavalt: Aare Saal, Mati Kõrts ja Jassi Zahharov. Õhtut juhtis ajakirjanik ning raadiohääl Vikerraadiost Margit Kilumets.

Kava koostamisel oli lähtutud õigest aspektist: kuna juubilar oli üle-eelmisel õhtu laulnud Tšaikovski „Padaemanda” dramatismi tulvil Liisa rolli, mis kindlasti nõudis üle aastate suurt energiaannust, andis ta nüüd võimaluse noortel end suurel laval ja rohke auditooriumi ees proovile panna.

Kuna lauljatar on rääkinud (portreesaade Klassikaraadios 15. IV), kui rohkearvuline on olnud tema õpetajate nimekiri, siis koosneb ka tema praegune õpilaskond kirevast seltskonnast: siin on Elleri ja Otsa koolis alustanud ning EMTA s õpinguid jätkanuid trajektooril Pariis – London – Tallinn, Lõuna-Korea – Genua – USA, alustajaid Lätist, Venemaalt, Ukrainast. Pilt on kirev, lootusi ärgitav ning rikas kauni häälematerjali poolest. See, kuhu keegi õppureist ükskord jõuab, sõltub juba nende töökusest ja kahtlemata õnnest.

Ja mis on õnn? Kindlasti järjepidevus oma õpingutes ja oskus endas alles hoida see „miski”, mis igale ainuomane. Juubeliõhtust jäi hinge üks ülioluline nähtus – elujaatus ja optimism, mida Pille Lill ilmselgelt jagab ohtralt teda ümbritsevatele jüngritele.

Vaieldamatult on hindamatu väärtusega PLMFi tegevus: selle organisatsiooni kaudu on saanud tööd ja leiba tohutu arv Eesti muusikuid. Eriti oluline on see praegu, kui meie väikeses ühiskonnas on maad võtnud äärmine pragmaatilisus ja raha loetakse piinliku hoolega, kui asi puudutab kauneid kunste, ning laristatakse igat laadi „rämpstoidu” peale, mis ei risusta mitte ainult seedimist, vaid just mõtlemist ja kunstimeelt. Hirmuäratav on ka valitsev tendents lausa „loopida” meie endi seast kasvanud tublisid talente ukse taha, vaevumata probleemidesse süvenema.

Võib tuua mitmeid kummalisi näiteid, kui on angažeeritud väljastpoolt soliste küll ooperisse, küll suurvormidesse, makstes neile honorariks ilmselt tunduvalt suuremaid summasid kui meie muusikutele. Seejuures on kvaliteet nii mõnigi kord olnud lausa jahmatavalt kesine. Probleemi lahendaks kindel tegutsemissuund: meie dirigendid ja produtsendid peaksid suuremat huvi tundma oma seinte vahel kasvanute vastu, kes ju kõik juba ka end täiendanud kas laiast maailmast koju kätte toodud meistrikursustel või lausa väliskoolides.

Lõpetuseks üks soov: loodan, et Pille Lillel, kellele loodus andnud nii heldelt inimhingi puudutavaid omadusi – hääl, musikaalsus, peadpööritav annus energiat –, saabuks veel õigel ajal muudest tegemistest vabanemise aeg, süvenemise aeg iseenda tegemistesse, et olla interpreet, looja, laulja. Administraatori ja mänedžeri töö tuleb jätta neile, kel see anne, kuid eelloetletud omadusi pole kingitud! Me elame vaid kord, vähemasti selles füüsilises kestas, nagu Pille Lill ise end väljendas portreesaates, toonitades pidevalt ka inimarmastuse teemat. Temasuguse suurim kohustus suure looduse ees on jagada seda armastust läbi oma laulu, sest me võime ka 80-90selt olla hingelt noored, kuid mitte enam häälelt!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming