Aeg ja Muusika on lepitajad

Tiiu Levald

  Kontserdisarjas “Vocalissimo”: TATJANA ROMANOVA (sopran) ja SIIM SELIS (klaver) Tallinna raekojas 16. IX.

 

Samal ajal, kui Estonia teater pidas oma 100. sünnipäeva, esitas kaks noort inimest – Tatjana Romanova (sopran) ja Siim Selis (klaver) Tallinna raekoja iidsete võlvide all Reinhold Glieri, Sergei Prokofjevi ja Dmitri Šostakovitši vokaalloomingut. Nende heliloojate muusika on olemuselt äärmiselt erineva sisu ja vormiga ning kirja pandud Venemaale raskes ajaloolises miljöös, ajavahemikus 1916 – 1960, rääkimata loojate kui natuuride erinevusest ja isegi vastandumisest. Ei hakka siinkohal lahkama sügavaid muusikalise maitse, poliitilisi ja veendumuslikke vastasseise, mistõttu Šostakovitš ja Prokofjev ühte tuppa piltlikult öeldes ära ei mahtunud. Kuid kuulajana aastal 2006 kontserdil mõistad, kuivõrd põhjaliku töö teeb aeg: selekteerib väärtusliku ka näiliselt pealiskaudsest ja sunnib meid mõtisklema püsiväärtuste üle.

Ja mis loojale ülioluline – kes on su teose esmaesitaja, millise “kaaskirja” ta teosele annab ja kuidas seda kõike edastavad järgmine ning nüüd juba ülejärgmine põlvkond.

Kava esimene teos oli Glieri Kontsert häälele ja orkestrile. See 1943. aastal kirjutatud ja raadio kaudu omas ajas meeletult populaarseks lauldud lugu on loodud 1930. aastate lääne filmide (“Suur valss”), Dunajevski laulude ja Rahmaninovi vokaliisi ilmsete mõjutustega ning peab tõele au andma – väga hea vokaalitundmisega. Silmas pidades aega ja seda, et Glier oli NSVL Heliloojate Liidu orgkomitee esimees, siis kumab muidugi läbi tellimuse peateema: sisendada inimestesse usku võitu ja helgesse tulevikku! Aga olgu sellega, kuidas on, ent Tatjana Romanovale, kes on laval tõestanud end kui siiras, emotsionaalne ja väga kaunitämbrilise häälega laulja, sobib selline üliromantiline, voogavate fraaside ja säravate kõrguste hingestatud kulminatsiooni viimine. Kontserdi II osa keerukus ja orkestripillidega põimumine oleks kõrvale loomulikum vastu võtta koostöös orkestriga, kuid Siim Selis valdab suurepäraselt klaveril orkestraalsuse imiteerimist – seega ei jäänud üldmulje selle taha kinni. Oli hea fraasitunnetus ja äärmiselt selgekõlaline intoneerimine nii forte’s kui piano’s ning, mis laulja juures eriti imponeeris, väga ühtlane ning ümar toon igas registris.

Viis laulu Anna Ahmatova luulele kirjutas 25aastane Prokofjev 1916. aastal. Samal aastal kirjutas Rahmaninov oma viimased romansid op. 38, kus nagu kulmineeruks kogu vene romansiloomingu traditsioon ja mis loodud talle omases rikkas pianistlikus koosluses. Põnev on võrrelda neid kahte ühes ajas sündinud ja nii diametraalselt erinevat mõtlemist helides. Prokofjev on liikunud kuskile tulevikku, modernsesse, läbipaistvamasse ja siin veel kindlasti väga paljutõotavasse helikeelde. Ahmatova sügava alltekstiga ja varjundirohked luuletused annavad lauljale kätte imelised võimalused. Kuid lauljat varitseb üks “aga” – helilooja pakutud tessituur ei ole lüürilisele sopranile alati suupärane. Peab hästi valdama esimese oktaavi kõla, sest just siin on olulised dramaatilised hetked, kus sõnal meeletu tähtsus. Romanova häälel oli ilmselt ebamugav pärast Glieri kõrgregistrit end ümber häälestada nii, et tuua eriti laulude “Tere!” ja “Hallisilmne kuningas” sünged enesetapu ja kõige kallima inimese kaotusvalu meeleolud intensiivselt kuulajani.

Oleks põnev teada, mida Prokofjev tegelikult mõtles, kui ta nii õudsel aastal nagu 1936 kirjutas “Kolm lastelaulu”. “Lobamoka” vatramine on ladus jutumüra, kus pidevalt kordub tekst “meil õppetükke tuupida anti nii saksa kui vene keeles”, “Magusas laulukeses” valitseb mõte “ma elan magusat elu” ja “Põrsad” lõpeb sõnadega “me panime juba laterna põlema, aga põrsad heitsid magama!”. Romanova ja Selis esitasid selle pealtnäha süütu lasteloo sellise entusiastliku ja klaveripartiis peituva sarkasmiga, et oli kahju, et saalis viibinud turistid kogu tekstiilu nautida ei saanud. Küll aga tegijate professionaalsust!

Kava teine pool oli pühendus Šostakovitšile: “Hällilaul” op. 86 (1951), kaks osa tsüklist “Juudi rahvaluulest” op. 79 (1948) ja “Satiirid” op. 109 (1960) Saša Tšornõi sõnadele. “Hällilaulus” oli olemas see igikestev, mis ilmselt kirja pandud leebusehetkil ja mis sai ka noorte poolt väga soojalt ette kantud.

Kui vaadata Šostakovitši teoste nimistut ja avastada, et aastal 1947 on ta kirjutanud muusika Gerassimovi filmile “Noor kaardivägi” ja järgmisel aastal “Juudi rahvaluulest”, siis jääb vaid imetleda autori hingejõu suurust ning inimlikku julgust. Romanoval ja Selisel õnnestus eriti hästi “Tütarlapse laul” – võrratu alltekstiga jäi kõlama näilise optimismiga lauldud “Oi liluu! Oi lulii! Aina lõbusamalt pead sa, vilepill, helisema!”.

Saša Tšornõi “Satiirid” on ju kirjutatud eelmise sajandi algusaastatel ja nagu Šostakovitš on ise ühes intervjuus väitnud, pole talle võõrad ka lõbusad üleelamised: “Tšornõi on õelalt, suure sarkasmiga välja naernud 1905. aasta revolutsioonijärgse reaktsiooniajastu olesklejaid. Luuletaja kirjutab inimestest, kes heitnud end müstika rüppe, soovides varjuda väikeses, isiklikus maailmas.” Just eelmisel, 1959. aastal oli Šostakovitš tegelnud Mussorgski “Hovanštšina” orkestreeringuga. Tema suur lugupidamine Mussorgski loomingu vastu on väga sügava jälje jätnud ka selle tsükli loomisele – sama jõuline vene intelligendi sarkasm ja huumor. Ei tohi ka unustada, et need laulud on loodud Galina Višnevskaja kunstnikunatuuri silmas pidades. Tema hääle sära ning mõistuse ja emotsiooni äärmine tasakaal võimaldasid kogu allteksti esile tuua.

Kontserdi naelaks kujuneski just see geniaalne teos. Romanova hääles oli järsku vahedat satiiri, kõik mõtted olid selgelt ja reljeefselt välja joonistatud viimse varjundini. Üliandekalt mõjub “Kevade ärkamises” tsitaat Rahmaninovi romansist “Kevadveed” klaveripartiis ja samas tekst kassist, kes kutsub kõiki pööningule kevadisi ja kodanlikke pulmi pidama. Kui palju irooniat! Lauljal jagus häälelopsakust ja olekus lusti seda kuulajani tuua.

Laulus “Järelpõlv” oli nii palju lootusetut valu, et sõnad “ma tahan endale veel veidi valgust, kuni elus olen” ei jätnud kahetist mõistmist. Ning lauludes “Arusaamatus” ja “Kreutzeri sonaat” jäi see igavene “rahva” ja “intelligendi” teema püstitus nii geniaalselt klaveri paraadlike akordide ja õhku rippuma jääva kromaatilise käiguga kogu lugu väga üheselt lõpetama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming