Aeg lendab

Soome muusika on vanem kui Soome Vabariik: sel aastal möödus 125 aastat esimese rahvusliku muusikateose sünnist.

MIRJE MÄNDLA

Niina Keitel (metsosopran), Tuomas Pursio (bariton), Eesti Rahvusmeeskoor, Soome Raadio Sümfooniaorkester, dirigent Hannu Lintu 9. XII Estonia kontserdisaalis. Kavas Magnus Lindbergi „Tempus fugit“ (Eesti esiettekanne) ja Jean Sibeliuse „Kullervo-sümfoonia“.

Soome 100. sünnipäeva tähistamiseks antud kontserdi kõrghetkeks kujunes Sibeliuse suurejooneline sümfooniline pannoo „Kullervo-sümfoonia“, mis tuli Helsingis esiettekandele 1892. aastal. „Kullervo“ märgib muusikaloos soome rahvusliku muusika sündi. Seega tuleb tõdeda, et soome muusika on vanem kui Soome Vabariik ja sel aastal on põhjust tähistada selle 125. aastapäeva. Estonia kontserdisaali kujundus oli sel õhtul askeetlik, jättes mõneti reakontserdi mulje. Lava ei olnud kaunistustest koormatud ning lillevanikute asemel kõneles aastapäevast eeterlik muusika.

Päev varem andis orkester juubeli­pidustuste muusikaliseks peasündmuseks tituleeritud kontserdi Helsingi Musiikkitalos. Millegipärast ei toodud Eestis ettekandele Lotta Wennäkoski teost „Uniin asti“ ehk „Uneni“. 1970. aastal sündinud Wennäkoski looming kõlas ka tänavusel BBC Promsil, kus Sakari Oramo tõi koos BBC Sümfooniaorkestriga esiettekandele teose „Flounce“ ehk „Nõksatus“. Milliseks on kujunenud soome muusikalugu, võis mõtiskleda Magnus Lindbergi uue orkestriteose „Tempus fugit“ ehk „Aeg lendab“ ajal.

Lindberg on tänapäeva soome orkestrimuusika üks väljapaistvamaid heliloojaid. Alates 2014. aastast resideerib Lindberg Londoni Filharmoonia­orkestri juures. Ajavahemikus 2009–2012 oli ta samas positsioonis New Yorgi Filharmoonikute juures. Lintu ning Soome Raadio Sümfooniaorkester on Lindbergi loomingu interpreteerimisega tihedalt seotud. Ondine’i plaadimärgi all on ilmunud orkestrimuusika album, kus kõlavad ajavahemikul 2006–2013 loodud teosed „Al largo“, tšellokontsert nr 2 ning „Era“. Sibeliuse ja Lindbergi teoste kõrvuti esitamisel joonistus välja kahe suurmehe sarnane taotlus keskenduda kontsentreeritud vormile, mõlema huvi keskmes näib olevat suurejoonelisi välja­kutseid esitav orkestrilooming. Lind­berg on muusikaloo traditsiooniga dialoogis ning see väljendub muusika arenguloogikas ja vahel ka otsestes viidetes. Näiteks on ta kirjutanud teose „Two Episodes“ ehk „Kaks episoodi“ Beet­hoveni üheksanda sümfooniaga esitamiseks ning Soome RSO albumil on ilmunud teos „Era“, milles leiab pidepunkte Straussi või Skrjabini loominguga.

Lindbergi muusikaline pärand on vormunud peaaegu 40 aasta jooksul. Noor Lindberg algatas 1980. aastal ansambli Toimii ning juba 1977. aastal koos põlvkonnakaaslastega, kellest eestlastele on kindlasti tuntumad Kaija Saariaho ja Esa-Pekka Salonen, ühingu Korvat Auki. Lindberg on hiljutises inter­vjuus maininud, et erinevalt paljude teiste riikide kolleegidest said soome noored heliloojad riigilt regulaarset toetust – mitte just suurt, aga see võimaldas pühenduda loomingule. Seda aega oskasid mitmed neist hiilgavalt kasutada ja nüüd, peaaegu 40 aastat hiljem, võibki rääkida küpsetest ja maailmakuulsust kogunud meistritest, kes on kindlasti mõjutanud ka eesti uue muusika loojaid ja selles valdkonnas tegutsejaid.

9. XII tuli Tallinnas Soome Raadio Sümfooniaorkestri kontserdil Eesti esiettekandele Lindbergi teos „Tempus fugit“. Arutluse Vergiliuse ja Lind­bergi üle jätan meeleldi klassikalisse filoloogiasse süvenenud teadlastele. Lindberg kõneles esiettekande eel antud intervjuus, et näeb muusikateose tooteks muutumises probleemi. Ilmselgelt peab ta silmas ajalisest survest ning võib-olla ka tänapäeval muusikateosele mõneti ette antud formaatidest tingitud piiranguid. Tema kaasmaalane Jean Sibelius kirjutas kunagi oma teoseid aastaid. Kellel on huvi süveneda Sibeliuse kaheksanda sümfoonia loomisloosse, siis see kestab aastakümneid, sisaldab vastuolusid, suure hulga materjali põletamist, teemade ja visioonide kirjutamist, esiettekande-lubaduse andmist mitmele dirigendile. Nüüd tegelevad selle pärandiga muusikateadlased ja mõningaid katkendeid on ka ettekandele toodud.

Lindbergi uus teos „Tempus fugit“ on säravalt orkestreeritud ning seda on kerge jälgida, selles on üllatavalt helgeid ja päikeselisi meeleolusid. Teoses on suur roll harmoonilisel arengul, millel on helilooja peatunud ka teose kaassõnas: ta on otsinud moodust, kuidas panna akordid üksteisest võimalikult loomulikult välja kasvama. Lindbergi arvates ei ole harmoonia tänapäeva muusikas enam funktsionaalne, ometi loob just akordide funktsionaalsus vormi, mida inimkõrv on suuteline tuvastama. Teose kaassõnas on nimetatud messiaenlikkust, aga siit leiab ka üldiselt impressionistlikke allusioone. Samuti kinnistub teosega Lindbergi süvitsi minev dialoog orkestrimuusika säravate esindajatega. Teoses on ka retro­element: nimelt kasutas Lindberg teose loomisel 1980. aastate alguses kasutusel olnud arvutitarkvara, kuid see fakt ei ole teose kuulamise seisukohast peamine. Tegemist oli läbi töötatud ja emotsionaalselt võimsast laengust kantud esitusega. Soome Raadio Sümfooniaorkestri suur koosseis mahtus vaevu Estonia kontserdisaali ahtakesele lavale. Kui õhtu teises pooles lisandus Jean Sibeliuse „Kullervo“ esitamisel RAM, siis oli paratamatult selge, et akustilise keskkonnana on kingakarbikujuline saalike šedöövrite ettekanneteks lihtsalt liiga väike. RAMi kõlakorpust kuulates on tunda Mikk Üleoja selgepiiriliselt suunitletud tööd. Meenutan tänulikult koori viimast, 2016. aastal ilmunud albumit „Te lucis ante terminum“ Henrik Ødegaardi loominguga.

Sibeliuse „Kullervo“ esitus oli dramaatiline ja andis orkestrile võimaluse näidata ennast ulatuslikes orkestrilõikudes parimast küljest. Nimekad soome solistid metsosopran Niina Keitel ja bariton Tuomas Pursio sobisid esituskorpusse hästi. Soome Raadio Sümfooniaorkestri külaskäik Eestisse jääb meelde kvaliteetse ja sisuliselt põhjendatud kavaga ning vapustava esitusega, millele pani punkti lisaloona kõlanud Sibeliuse „Finlandia“. Soome Raadio Sümfoonia­orkester ei ole esinenud Eestis just sageli. Kuulata Sibeliuse loomingut orkestrilt, mille interpretatsiooni on aastate jooksul viimistlenud soome dirigentide paremik, on hinnaline kingitus. Nagu meie ERSOgi on Soome Raadio Sümfooniaorkester loodud 1927. aastal stuudioansamblina ning selle ees on enne Hannu Lintut olnud dirigendid Paavo Berglund, Otto Kamu, Leif Segerstam, Jukka-Pekka Saraste ja Sakari Oramo.

Lõpetuseks tagasihoidlik soovitus korraldajatele: avastada RAMi koormeistri Mikk Üleoja töö ning tuua seda edaspidi esile elementaarse viisakusega, seekord nappis saalis lilliõisi. Muidugi jään lootma, et ka eesti heliloojad on saanud võimaluse luua aeglases tempos meisterlikke teoseid, mida saame juba järgmisel aastal kuulata, et veenduda eesti muusika arengukaares.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht