Aegade lõpust Tallinnas ja Pärnus

Toomas Velmet

Tallinna Kammerorkester (Tallinna Filharmoonia) ja Pärnu Linnaorkester (endine Pärnu Filharmoonia) lõpetasid oma talvise hooaja järjestikku.  Reedel, 27. mail Tallinnas esitas Tallinna Kammerorkester Metodisti kirikus külalisdirigendi  Stanislav Kotšanovski (1981) Jaan Räätsa Noneti ja Gustav Mahleri „Laulu maast”, solistideks Annely Peebo ja Mati Turi.  Alustama peaks kõige nooremast, s.t külalisdirigent  Stanislav Kotšanovskist (Peterburi). Dirigendil on päris standardne Peterburi dirigentide haridus: Glinka koorikool, konservatooriumis kolm diplomit – koorijuht, orkestridirigent ja orel (!) – ning siis esimene oma orkester perifeerias Mineralnõje Vodõ Riiklik Akadeemiline SO. Muide, Mineralnõje Vodõ on linn ja linna nime eesti keelde ei tõlgita (kavalehel „Mineraalveed”), ka Kislovodsk pole „Hapuvesi”. See elukäik on peaaegu paralleelne  (v.a oreliõpingud) Nikolai Aleksejevi omaga – temagi alustas karjääri perifeeriast ehk Uljanovskist (Simbirsk). Nii et tee algus on paljutõotav ja Tallinna kontsertki paljulubav. Räätsa Nonett on muusika üheksale esitajale: neljale keelpillile (viiul, altviiul, tšello ja kontrabass) ja puhkpillikvintetile (flööt, oboe, klarnet, metsasarv ja fagott). Teos on kirjutatud 1967. aastal ning sinna aega kuuluvad autoril veel 6. sümfoonia, Tšellokontsert, Klaverikontsert,  „Toccata” klaverile (Tšaikovski konkursi kohustuslik teos) ja filmimuusika „Viini postmargile”. Nonett sisaldab kõike, mis omane tollasele Räätsale – kavalehe järgi on see „kepsaka masinavärgiga neoklassitsistlik muusika” –, lisaks terve rida ebamugavusi isegi meisterlikule esitajatele. TKO solistid said teose esitamisega hästi hakkama, vaatamata asjaolule, et see koosneb vaid Allegro’dest, mida autor on tavatsenud tõlkida eesti keelde „nii kiiresti kui  võimalik” .  

Räätsa Nonett oli väga hea soojendus (publikule) põhiteose, Mahleri „Laul maast” vastuvõtuks. Viimane on originaalis mõeldud suurele  suurele sümfooniaorkestrile, kus kaks vokaalsolisti (alt ja tenor), neljane puupillikoosseis, 3 trompetit ja 3 trombooni+tuuba, löökpille 8, tšelesta, 2 harfi, mandoliin ja keelpillid. Arnold Schönberg suure Mahleri austajana alustas teose arranžeerimist kammerkoosseisule, kus viis keel- ja puhkpilli, klaver, tšelesta ja harmoonium ning kaks löökpillimängijat. Schönberg oma tööd valmis ei saanud ja selle lõpetas 1980. aastal saksa helilooja Rainer Riehn. Teost  on sel moel küllaltki palju esitatud ja ka plaadistatud, arusaadavalt ka majanduslikel põhjustel. „Laul maast” on kuueosaline ja kestab üle tunni, nõudes publikult tublit keskendumist. Tore oli nautida esitajate, nii solistide kui orkestrantide võimekust ja keskendumist esitusele ning sellest tulenevat soodsat tulemust. 

Dirigent suutis suurepäraselt mitte just sellele koosseisule kõige paremas akustikas tasakaalustada orkestri ja solistide vahekorda ning, kus vaja, osutada orkestrisolistidele, toonitades nende olulist osa partituurist. Solistid olid mõlemad hästi süvenenud Mahleri sõnumisse „ela, kuni elad” (carpe diem) ning nende esitusest jäid enim kõrvu kõlama „Joobnu kevad” 

(V) ja „Hüvastijätt” (VI). Mati Turilt nõudis partituur teatavat pingutust enda maksmapanemisel, Annely Peebo esitus oli vähem pingeline ja hästi kandev ka alumises registris, tõsi, autor oli selleks ka head võimalused loonud. Tallinna Filharmoonia lõpetas hooaja hästi väärikalt, mis on paljutõotav ka järgnevaks, sest ega ükski hooaeg ei lõpe lõplikult, vaid ikka selleks, et alustataks uut.         

Laupäeval, 28. mail lõpetas Pärnu Linnaorkester kontserdimaja suures saalis hooaja oma peadirigendi Jüri Alperteni käe all samuti põneva kavaga, kus muide jällegi kavas Nonett, aga seekord Louis Spohri (1748–1859) sulest. Kontserdi elegantselt vallatu kevadmeeleolu juhatati sisse Mozarti „Kuue saksa tantsuga” KV 571. On ju teda, et Alperten ja Mozart on teineteise lemmikud ning seegi kord võis tulemust nautida täie vaimustusega.       

Järgmise teose autor Louis (Ludewig) Spohr on vähemalt 19 viiulikontserdi autor, keda eluajal võrreldi kuulsuselt Beethoveniga. Aegajalt kirjutas ta alla ka kui „unustatud meister”, mida tänapäeval võibki tema kohta tõdeda,  sest ka suurepärase viiulikunstniku viiuliteosed on taandunud keskastme õppematerjaliks. Pärnu Linnaorkester tõestas, et selle heliloojaga tasub tegeleda. Suur on Nonett (Grand nonetto) mahult – ca 33 minutit – ja suur on ka teose nõudlikkus kõigi esitajate suhtes. Viiulivirtuoosina on autor suunanud erilise nõudlikkuse muidugi viiulisolistile, kelleks PLO oli kutsunud ERSOst Kaido Välja.     

Selle teose ühekordne esitus on patt nii autori kui esitajate suhtes. Esiteks on tegemist suurepärase kammermuusikaga, mille iseloomustuseks sobib just sama lausekonstruktsioon kui Räätsagi teose puhul, eemaldades vaid kolm esimest tähte terminist „neoklassitsistlik”, teiseks tuleb nii virtuoosne teos sisse mängida, et vabaneda esituslikust krambist ning täielikult pühenduda „kepsakale masinavärgile”  XIX sajandi alguse meeleolus. Kuid vaieldamatult on PLO õigel teel, andes oma liidritele selliseid ülesandeid koos keeluga lati alt läbi joosta. Kes varuga, kes napilt ja mõnel puhul vaata, et koos latiga, aga igal juhul see sai ületatud. Enim jäi puudu vivace’likust kergusest finaalis – see tuleb veel omandada. Kontserdi teises pooles säras aga kogu orkestrikoosseis, esitades Beethoveni sümfoonia nr 8 F-duur op. 93. See suurteos on orkestril  peos, rääkimata dirigendist, kellest nüüd ei oskagi öelda, on ta suurem sõber Mozart või Beethoven. See Beethoveni puhul isegi pisut pöörane lustlikkus oli esitatud veatult ja absoluutse keskendumise ning ühtlasi vabaneva kergendusega – raske hooaeg seljataga. Deutsche Kammerphilharmonie on mulle sisendanud veendumust, et koosseisuga ca 35 persooni võib Beethovenit esitada küll, ja Pärnu Linnaorkester on seda veendumust kinnitanud. 

Kaldun sinnapoole, et nii peabki olema – perfektsus on oluline.         

Kahe linna filharmooniate tänavuse hooaja lõpus oli nii palju erinevusi kui sarnasusi. Pärnus lõpetati riigi parimas saalis, Tallinnas ei saada veel seda endale pakkuda. Tallinnale kuulub rahvusvaheliselt arvestatav kollektiiv, Pärnule aga absoluutselt arvestatav riigi mastaabis. Mõlema kestmine peab olema garanteeritud. Publikuhuvi hooaja lõppkontserdi vastu tundus olevat samas suurusjärgus ning Nonett  kavas mõlemal juhul. Kõige positiivsem üllatus tuli Tallinnas metsasarvesolistilt Rait Eriksonilt ja Pärnus tema kolleegidelt, kelleks olid Jan Pentšuk ja Kreete Perandi. Kumbki hooaeg lõppes ja kohe ka algas: vähemalt PLO oli juba järgmisel päeval Raekoja platsil külas Tallinnas vanalinnapäevadel, TKOgi võiks kunagi ennast esitleda riigi parimas kontserdisaalis.       

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht