„Aida” Metropolitanis

Toomas Kuter

Giuseppe Verdi „Aida” on ooperimajade repertuaari kaunistanud 1871. aastast, maailma esiooperiteatris on „Aida” laval 1891. aastast. 27. X etendus oli „Aida” 1099. etendus Metis – teatris, kus kõik on paigas ja läbi mõeldud ning ooperielamus alati garanteeritud. Nii ka „Aidas”, mille hiilgava solistide koosseisu moodustasid Peterburi Maria teatri metsosopran Olga Borodina Amnerisena, Roomast pärit, korduvalt La Scala laval hiilanud sopran Micaela Carosi Aidana, USA tenor Franco Farina Radamesena, ukraina bass Vitali Kovaljov Ramfisena jt. Ülev, mastaapne ja filigraanne

Sonja Friselli Meti lavalaudadele seatud „Aida” on mastaapne, suurejooneline, ülev ja filigraanne. See lava ja teater võimaldavad pakkuda täiusliku kunstielamuse ning nagu enamik Meti ooperitest, on ka „Aida” lavale toodud klassikalise ooperi parimaid ja end aastatega igati õigustanud traditsioone silmas pidades.

Ülempreester Ramfis teatab noorele Radamesele, et etiooplased ähvardavad Egiptust sõjaga. Radamese sooviks on juhtida egiptlaste väge ning tuua kodumaale võit vaenlase üle. Nii loodab ta pälvida armastatu, etiooplannast orjatari Aida armastuse. Paraku on Radamesse kiindunud ka vaarao tütar Amneris. Vaarao teeb teatavaks jumalate tahte: nood on otsustanud saata väed etiooplaste vastu Radamese juhtimisel.

Rootsi-Kanada lavastaja Sonja Friselli nimi on tuntud maailma paremates ooperimajades. Friselli „Aida” on tõeline kangelassaaga: Meti suurel laval pääsevad mõjule kõik detailid, isegi saalis võib hoomata Egiptuse kuninglikku vägevust. Siin mängivad lavastaja kõrval olulist rolli kunstnik Gianni Quaranta, kostüümikunstnik Dada Saligeri ja valguskunstnik Gil Wechsleri tööd. Detaile ja liikumist pole laval palju, kuid see on visuaalselt läbi mõeldud. Samas ei takista laval toimuv muusika jälgimist.

Nii nagu Zeffirelli oma Meti lavastuste puhul, kasutab ka Frisell sageli üles-alla liikuvat lava, mistõttu saab tegevuse viia üheaegselt eri tasanditele, mis pääses eriti hästi mõjule II vaatuse võidukäigu stseenis ja IV vaatuses, mil Aida ja Radames elusalt müürituna surma ootavad. Amnerise hinge on pugenud aga armukadedus, ta aimab Aida ja Radamese vastastikuseid tundeid. Kuidas julgeb orjatar võistelda tema, vaarao tütrega! Amneris ei tea, et ka Aida on kuninglikku päritolu, Etioopia valitseja Amonasro tütar.

 

Olga Borodina supertähena MetisSelle etenduse tähtede paraadi eredaimaks täheks kujunes vaieldamatult Olga Borodina, kelle võimas, mahlakas, täisvereline, igas registris ühtlane metso pani helisema kogu Meti hiigelsaali. Borodina on Meti laval esinenud korduvalt mitmetes metsode suurrollides. Ta on väärikas ja kuninglik Amneris. Borodinast õhkub primadonnalikkust, mis isegi täiendab tema hääle emotsionaalseid värve ja nüansirohkust. Tema dramaatilise varjundiga vokaalis on kõike: armastust, viha, kättemaksu, armukadedust, kurbust, suursugusust ja ka oma läbikukkumise tunnetamist. Ilmselt on Borodina näol tegu ühe parema metsosopraniga maailmas. Borodina Amneris on igas vaatuses erinev, tema hing ja kogu tema olemus lahvatavad vaataja ees valla ning tänu sellele kujuneb Amnerisest õhtu tipp – tegevus käib tema ümber. Borodinal on ilmekas hääl, millega ta kujundab suurepäraseid pikki fraase, kus iga noot kõneleb ja millega ta saavutab sõna ja muusika müstilise sünteesi.

Radames on saavutanud hiilgava võidu. Ta saabub koos alistatute ja orjadega, kelle hulgas on ka Aida isa, Etioopia kuningas Amonasro. Alistatud paluvad vaaraolt armu, nende palvetega ühineb ka väejuht Radames, kellele vaarao milleski keelduda ei suuda. Lisaks ootab Radamest suurim tunnustus – vaarao tütre Amnerise süda ja hing.

Metis on heaks tavaks esitada oopereid kupüürideta. Nõnda kõlab näiteks „Lucia di Lammermooris” hullumisstseen täielikult, „Traviatas” kuuleb Alfredo mõlemad aariad jne. Ka „Aida” esitati koos avamänguga ning II vaatuse täielike koreograafiliste stseenidega, mis suurendasid võidukäigu triumfaalsust veelgi.

Võidukäigustseenis oli laval kogu Meti koor, balletiartistid, solistid, elusad hobused ja elus tuli. Niisugust suursugust mängulisust kohtab tavaliselt vabaõhuetendustel. Enamalt jaolt ooperižanri tundvatest inimestest koosnev publik polnud heakskiiduga kitsi ning aplausid kõlasid kogu vaatuse kestel.

Meti koor on suur, kvaliteetne ja mobiilne. Iga kooriliige, olles lavastuse sees, on ka osa sellest ühtsest pulbitsusest. Publik näeb ja tunnetab selle ära. Sama lugu on orkestriga, mis „Aidas” kõlas sageli fortissimo’s, katmata ometi soliste, ning suutis jaapani dirigendi Kazushi Ono käe all esile tuua ka imeõrnu piano’sid.

 

Kired maa all  ja maa peal

Amneris läheb templisse palvetama. Niiluse kaldal templi ees kohtuvad Aida ja Amonasro, kes käsib tütrel Radameselt välja uurida Egiptuse vägede liikumisteekonna. Aida ei suuda valida kodumaa armastuse ja inimliku armastuse vahel. Ta teeb saabuvale Radamesele ettepaneku kohe põgeneda. Radames nõustub, reetes nõnda salarajad, mida ei valvata. Seda kuulevad ka templist väljunud ülempreester Ramfis ja Amneris. Radames on reetnud oma kodumaa ning ta vahistatakse, ent Aidal ja Amonasrol õnnestub põgeneda.

Sopran Micaela Carosi on lummavalt sensuaalne Aida. See peegeldub ka tema hääles, mille tugevamaks pooleks on suurepärased kõrgused. Ka on Carosi esituslaad dünaamiline, tema piano filigraanne ning õrn. Carosi hääles kõlab hulgaliselt tundeid ja kirge, vaoshoitust ehk vähem. Koos Farinaga moodustavad nad nauditava dueti.

Tenor Franco Farina esineb Meti laval sageli. Tema häält iseloomustavad stabiilsus, kvaliteet ja võimas ülemine register. Kõike, mida ta teeb, teeb ta hästi. Farina esituses kuuleme me Verdi muusikat tema klassikalisi traditsioone silmas pidades. Nii kõlab uhkelt ja õrnalt, samas võimsalt Radamese aaria „Celeste Aida”. Parimaks Carosi ja Farina poolt esitatud numbriks jääb aga ooperi lõpuduett.

Radames mõistetakse surma, ta müüritakse elusalt. Ent hauakambrist avastab ta salaja vabasurma kaasa tulnud Aida. Armastus võidab kõik ning isegi surm omandab uued, lootust tulvil värvid. Meeleheitel Amneris aga neab ära endat ja kogu maailma.

Lõppvaatuses tuuakse lavale sümbolina elav tuli, viimane vaatus ise toimub aga kahel tasandil: maa all ja maa peal. Maa all ülistavad Aida ja Radames taevast armastust, ent maa peal neab Amneris kõik põrgupõhja.

Järgnevad ovatsioonid ja Meti puhul tavaliselt mitukümmend minutit kestvad aplausid, millest sedakorda suurima napsab enesele Amnerisena säranud Olga Borodina.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming