Aints ja Tungal küpsetasid südamliku kingi

Heili Vaus-Tamm

Eesti Vabariigi aastapäev võimaldas ERSO, RAMi ja solistide esituses kinkida Eesti muusikale uue rikastava teose, Tauno Aintsi kantaadi Leelo Tungla libretole. Ning lootuse Aintsi kui suure potentsiaaliga lavamuusika autori peale! Sõnade autori Leelo Tungla osa on selles teoses eriti oluline, sest idee- ja tekstivalik annab muusikale vormi ning karakteri. Kontserdibukletis kirjutab Aints: „Leelo Tungla libreto pakkus suurepärast võimalust kujundada kauni idee ümber muusikaliselt eripalgeline tervik. Teiseks, see lausa õhutas komponeerimisel kasutama mitmesuguseid stiile, tehnikaid ja vahendeid…” Romantilis-humoristlik on Leelo Tungla algimpulss: „Armastus on see, mis ühendab ka Koguja sügavat elutarkust, eesti teopoisi unistusi ja Petrarca tundelist luulet meie igapäise tõtliku eluga”. Ja nii tuli kokku eesti muusika kohta tavatult vaheldusrikas, värvikas, südamlik ja humoorikas pilt. Ja meie uue aja nägu on siin selgesti näha. Ega sellist žanrit nagu pidupäevakantaat pole eesti muusikas ka ammu kirjutatud. Postsovetlikus ajas oleks see olnud nõukaaegse kohustusliku pidulikkuse järel kohatu ja väljanaerdud žanr. Nii et selliste teoste traditsioon ulatub II maailmasõja eelsest tõsisest rahvuslusest läbi nõukogudeaegse kõmisev-tühja pateetika uue aja naerukil-tundelisse stiili. Päris uskumatult kõlab, aga taust on selge. Romantismiajast oleme ka niipalju kaugele tulnud, et võib juba häbenemata muusikasse tundeid panna, samuti oleme XX sajandi dissonantsusest või minimalismist tüdineda jõudnud.

Ideeliselt pole ka riiklus enam nii tõsine asi, et seda väikse huumoriga ei võiks võtta. Iseseisvalt kõnelevad ka teoste (Tubin ja Aints) sünniaastad: 1940 ja 2008 on vastavalt suure okupatsiooni eelõhtu ja taas ellu ärganud vabariigi 90. sünnipäev. Huvitav võrrelda sõnumit ja pidulikkuse väljenduslaadi.

Nõukaaegseid termineid kasutades oleks Aintsi loomingu laiale voole väike tsensuur küll ära kulunud. Sest praeguses teoses on nii palju kaleidoskoopiliselt erinevat, et võtab „kõrvad kirjuks”. Nagu oleks tegemist variatsioonidega, mitte ühtsemat arengut eeldava kantaadiga. Igal juhul väärivad tunnustust ja annavad lootust eesti uuele ooperile kaks aspekti: värvikus ja meloodiaanne. Stiil meenutab veidi Tõnis Kaumanni sellelaadset teost, ooperit „Väike Napoleon”. Kuna lasteteema Buratino ja Limpa-muusikaga juba kullaks tunnistatud, siis oleks loogiline jätk järgmine lasteooper, ja siit edasi juba ootaks midagi mastaapsemat. Uus sõna nii Tulve-Kõrvitsa kontsertlike lühiooperite kui ka Tüüri karge „Wallenbergi” järel.

Tauno Aintsi muusikas kostus kiirete vaheldustega pea kõiki muusikažanre, mida pärast barokki kasutatud. Lõbusaks üllatuseks võis kuulda operetlikke intonatsioone ja orkestrivärvi, kohati filmimuusikale iseloomulikku. Siis saksa revüümuusikat, vaskpillide bravuurset lärmakust, kohati meditatiivset vaikelu (klaveri-harfi teemakildude värvigammas) ja oratoriaalse žanri suurejoonelisust. Ka loo lõpetuseks oli heliloojal mitu varianti, mis kõik järgemööda ära mängiti, sealhulgas ka beethovenlik dominanttoonika laadis akordide müristamine.

Vokaalis (koor ja solistid kokku) oli nii polüfooniat, räppimiseni viidud schönberglikku kõnelaulu, bel canto’t ja läbisegi vaba tekstirääkimist. Oma oluline koht oli siin erksal rütmikal.

Niisuguse loetelu järel tundub see uskumatuna, aga teos oli ikkagi terviklik ja pideva kulgemisega (välja arvatud vahest veidi naljakalt otsa lükitud lõpuvariandid). Tühjust ja igavust ei tekkinud hetkekski. Siin saab kiita nii heliloojat kui ka dirigenti Mihhail Gertsi, kes pika detailiderohke loo koos ja haardes oskas hoida. Ka dirigentide proovikivid, üleminekud, olid veenvalt ja mõtestatult kujundatud. Korra küll jäi paus osade vahel nii pikaks, et tasuta kontserdile kogunenud rohkearvuline publik kahtlustas loo lõppu ja hakkas plaksutama, aga see oli alles teose esimene kolmandik.

Siin läheb mõte uuesti lavamuusikale, kus tegevus eripalgelist muusikalist materjali koos hoiaks ja põhjendatult mõjuks. Niivõrd ereda muusikalise materjali puhul oli tähelepanu paratamatult teosel, nii et esitajate kohta muud ei märka öelda, kui et erinevat lähenemist ja esitusstiili nõudvad episoodid said publikuni toodud eredalt.

Tubina „Piduliku prelüüdi” ajalooline tagasivaade andis tööd ERSO puhkpillirühmale, mis väärika puhtuse ja tõsidusega soolod-ansamblid ära mängis. Oodanud oleks ehk rohkem fraasi voolavust ja ilu. Lühikese teose lõpp on oma kahekordses kulminatsioonis omaette pähkel, mis kaotas võib-olla veidi oma võimalikust plahvatuslikkusest. Nii et ettekandeliselt mõjus verivärske Aintsi teos isegi mõneti veenvamalt. Väga hea, et seekord sedapidi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming