Akadeemiline kammermuusika lõpetas aasta virtuoosse flöödigalaga

Toomas Velmet

Kui enamik kontserdikorraldajaid, festivale ja muusikakollektiive arvavad aega hooaegade kaupa, piiridega sügisest kevadeni, siis Eesti Interpreetide Liidu kontserdisari „Akadeemiline kammermuusika” kestab igavesti kui perpetuum mobile. Hetk hingetõmbeks tuleb siis ikkagi võtta ja selleks on eriti sobilik aastavahetus. Jõuluaega märgiti piduliku kammerkontserdiga Kadrioru lossis 15. XII flöödiõhtuga, kus esinejateks Oksana Sinkova (flööt) ja Lea Leiten (klaver). Esinejad hoiatasid mind millegipärast, et ma ei suhtuks sellesse kavasse liiga tõsiselt, akadeemiliselt. Sellest lähtudes tahan ikka ja jälle selgitada, mida pean akadeemilise kontserdi tunnusteks. Lähtun olulisemast asjaolust, et akadeemiline – see on tõepärane, mis jätab päris vaba ruumi asetatud raamides mängimiseks. Minu akadeemilisuse tõlgendusse kuuluvad veel esituse professionaalne kvaliteet ja väljakujunenud traditsioonilised kontserdivormid. Kava ja esitused kuuluvad ka siis akadeemilisuse raamesse, kui seal on elemente, mis justkui väljuvad raamidest, kuid on tõepäraselt ja arusaadavalt põhjendatud ja väga kvaliteetselt esitatud.

Näib, et sel teemal võib lõpmatult heietada, kuid kui tulla Sinkova-Leiteni flöödiõhtu juurde, võin küll öelda, et tegemist oli kõrgkvaliteetse, akadeemilise kammermuusika kontserdiga. Löönud lahti kavalehe ja näinud seal autoreid nagu F. D. R. Kuhlau (1786–1832), Julius Würst (1845–1907), T. F. Böhm (1794–1881), Gabriel Fauré (1845–1924), Eugene Bozza (1905–1991), Raimo Kangro (1949–2001), Helmut Rosenvald (1929), Ian Clarce (1964) ja Ernesto Köhler (1849–1907), võis tekkida tõesti kerge „klimbisupi” sündroom. Kuid pigem siis ikka juba flöödi favoriitpalade gala, mis sugugi ei välista akadeemilisust. Aja, s.t kontserdi kulgedes selgus, et tegemist on suures osas kõrgvirtuoossete teostega, mida harilikult lisatakse akadeemilisse kavva üks või äärmisel juhul kaks ja seda puht tehnilistel põhjustel.

Oksana Sinkova ei karda midagi ja seab neid kenasse ritta kohe kümme teost üheksalt autorilt. Tõeliselt virtuoosne flöödipidu, mis algas Kuhlau Variatsioonidega iiri rahvalaulu „Suve viimne roos” teemale – kohe tekkis paralleel samanimelise Heinrich Wilhelm Ernsti polüfoonilise etüüdiga viiulile, mida mitte sugugi kõigi viiulivirtuooside repertuaarist ei leia. Järgnes päris akadeemiline sürpriis, kui ettekandele tuli Julius Würsti „Fantasiestück”. Selgub, et tegemist on Breslaus (Wrocłav) sündinud ja Dorpatis (Tartu) Uus-Jaani kalmistule maetud keiserliku kammermuusiku aukraadis flötistiga, kelle fantaasiapala andis välja päris suurvormis teose mõõdu nii sisult kui vormilt.

Edasi Gabriel Fauré „Morceau de concours”, vaieldamatu favoriitpala flötistide repertuaaris, ja siis Eugene Bozza „Agrestide” op. 44. Flöödimängijad parandagu mind, kui ma eksin, aga mulle meenub kuskilt, et see teos on just see, mis on enamasti konkurssidel flöödimängija võimekuse lakmuspaber. Sinkova võimekus ületas teose raskusastme suurel määral. Kangro „Meil aiaäärne tänavas” sooloflöödile ja Rosenvaldi „Muusika” flöödile ja saateinstrumendile on mõnusad – vaimukad meeleolud eesti vähe mängitud flöödirepertuaarist.

Nüüd edasi kaks esmaettekannet Eestis: esiteks Ian Clarce’i „The Great Train Race”, kus pakutakse kõike, mida flöödil võimalik korraldada, kaasa arvatud topeltnootide esitus (igatahes võttis kõrvad kirjuks), ja siis Peterburi Imperaatori Teatri ja üldse sealse sajandivahetuse esimese flöödi Ernesto Köhleri romanss „Bon Soir” – õhtu oligi nagu lõppenud. Ent järgnes veel Theobald Böhmi „Grand Polonaise”, mis juhatas suurejooneliselt sisse Eesti Interpreetide Liidu piduliku vastuvõtu.

Igatahes Vanemuise sümfooniaorkestri sooloflötist Oksana Sinkova on kõrgest rahvusvahelisest klassist interpreet, kes küll võiks ja peaks esinema paljude maade suurtes saalides nii soolokavade kui orkestri saatel.