Akadeemiline peretrio

Toomas Velmet

Akadeemiliseks peretrioks on üsna sobiv nimetada neid kontserdil esinejaid, kes astusid üles „Akadeemilises kammermuusika” sarja järjekordsel muusikaõhtul 27. X ja seda ikka Kadrioru lossi saalis. Peretrio koosneb järgmistest interpreetidest (nii nagu nad ka partituuri järjekorras olid kavalehel ära toodud): Vello Sakkos (klarnet), Liina Žigurs (altviiul) ja Nata-Ly Sakkos (klaver). Selgituseks, kui mõni lugejatest ei peaks teadma: Liina on Nata-Ly ja Vello tütar. Klassikalise klaveritrio (viiul, tšello, klaver) repertuaariga niisugust koosseisu õnnistatud küll pole, kuid seda põnevam on kuulata teoseid, mida esitatakse üliharva, ehkki autoriteks W. A. Mozart ja Max Bruch. Pingsa otsimise tagajärjel võib leida sellele koosseisule veel ühe teose Robert Schumannilt „Märchenerzälungen” op. 132, Carl Reineckelt (1824–1910) ja Jean Francaix’lt (1912–1997) triod ning veel hästi põnev teos „Hommage a Schumann” György Kurtági (1926) sulest. Kindlasti on niisugust koosseisu veel ja veel viljeletud, kuid siintoodu on neist teostest arvatavasti olulisem osa.

Nagu öeldud, esitati Mozarti Trio Es-duur KV 498 kontserdi avateosena ja lõpetati Max Bruchi nelja palaga tsüklist „Kaheksa pala” op. 83. Õigemini viie palaga, sest publiku nõudmisel kanti ette lisaks veel üks. Nende kahe teose vahele mahtusid Schumanni „Kolm romanssi” op. 94, mis on loodud küll oboele ja klaverile, kuid seekord siis klarneti ja klaveri versioonis, ja Eduard Tubina Sonaat altviiulile ja klaverile. Tuleb kõrgelt hinnata esinejate teadmisi, et nii erandliku ansambli puhul on esitamiseks leitud kontserditäis väärtmuusikat. Kui unustada ära trio koosseis, siis võiks ju veel pakkuda eriti akadeemilise variandi Brahmsi sonaatidest op. 120, loomulikult üks klarneti ja teine altviiuliga või siis vastupidi.

Mozarti Trio Es-duur kannab veel pealkirja „Kegelstatt”, millest võib aimata autori harrastust keeglirajal, kuid muusikast ei maksa siin seoseid otsida. Trio üldine kõlapilt on sümpaatselt mahe ja värske oma tämbritega, kus paistab eriti delikaatset lahendamist nõudvat partituurist altviiuli sooja koloriidi ülesleidmine. Liina Žigurs on meie altviiulikunstnike hulgas väga hästi kultiveeritud kõla (ka kõrges registris) valdaja ning seda ei maksa küll häbeneda, otse vastupidi.

Kõrgetasemelise Mozarti Trio esituses oli siiski mõndagi kõrva häirivat häälestuses, mida aga ei saa ette heita ei altviiulile ega klaverile. Mulle hakkas lõpuks tunduma, et tegemist on siiski ühe kindla noodiga, mis kõlas kui esimese oktaavi b (Rondeaux. Allegretto), mitte üldise häälestusega, sest tegelikult oli ju Vello Sakkos talle omase meisterlikkusega sulandunud nii kõla- kui intonatsiooniansamblisse, mida ta ka kohe demonstreeris Schumanni romanssides.

Eduard Tubina Sonaat altviiulile ja klaverile on probleemikas teos – ja milline Tubina teos seda ei ole. Vastupidiselt autori enda arvamusele, et tema metronoomidesse ei maksa suhtuda täie rangusega, soovitan neid ikkagi tõsiselt kaaluda ja oma esitus nendele rajada. Eriti puudutab see esimest osa Allegro molto moderato’t (poolnoot = 72) ning kuigi teise osa tempo on märgitud Allegro vivace, on ta metronoom ju küllalt mõõdukas – veerandnoot punktiga = 120. Kui neid osi esitada pisutki kiiremini, kaob pea olematuks seal peituv dramatism ja seda toonitav rütmika.

Tasub veel kord süveneda ka partituuri märgitud dünaamikasse ja ilmtingimata arvestada, et kui altviiulile on märgitud piano, siis peab see tegelikult olema võrdne klaveri sama nüansiga. Teisiti ongi partnerid kohe ebavõrdsed. Aga tuleb tõeliselt ja kõrgelt hinnata Žigursi-Sakkose esitatud sonaadi finaali (Largo) – see on parim, mida olen kuulnud, ja ma olen üsna palju kuulnud.

Kontserdi finaaliks esitatud Max Bruchi palad oli väga hea schumann-brahmsilik lahendus Tubina konfliktidraamale ning eriti pakkus kuulamisnaudingut lisaloona esitatud viies pala samast tsüklist.

Kui mõnele lugejale tundub väärana, et ma kangekaelselt ei kasuta sõna „vioola”, vaid olen kõikjal nimetanud seda hästi meeldiva iseloomuga pilli altviiuliks, siis palun sellega leppida. Tõenäoliselt on viola levinum, kuid see kahe oo-ga „vioola” tuletab mulle meelde veel eelmise põlvkonna suus kõlanud „braatšet” (saksa keeles Bratsche), mis, tunnistagem, on ju päris koomiline. Ega see „altviiul” seepärast halvem pole kui „vioola”, et ta kaks tähekohta rohkem paberit raiskab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht