Akadeemiline südamehääl

Tooomas Velmet

Kontserdisarjas „Akadeemiline kammermuusika” LEENA LAAS (viiul) ja NATA -LY SAKKOS (klaver) Kadrioru lossis 6. XII . Viiulit ei ole võimalik südametult mängida, seepärast on viiulikunstnik Leena Laas pealkirjastanud oma kontserdikava koos pianist Nata-Ly Sakkosega Kadriorus „Akadeemilise kammermuusika” sarjas sümpaatselt – „Südamehääl”. Tänavune kontserdisügis on rikas viiulikunstnikest ja -sündmustest. Kui meenutada ja ritta seada, saab pilt päris võimas: septembris avas hooaja Sarah Chang (USA), kellele järgnes Henning Kraggerud (Norra), oktoobris toimus Elleri konkurss ja sellele lisasid kontserdilavadel südamehäält Andres Mustonen ja Anna-Liisa Bezrodny. November tõi meile Midori (Jaapan) ja  Rūta Lipinaitytė ning alles algava detsembri on juba sisustanud Sergei Dogadin (Venemaa) ja Leena Laas.

Narva Linnaorkestri kontsertmeistri ja Keila muusikakooli õpetaja ameti kõrval on Leena Laas igal aastal tulnud lavale uue kammermuusika-kavaga ja ei ole tal ka plaadistamine unarusse jäänud, kui meenutada CDd pealkirjaga „Poeme d’amour”. Rohkem kui viimased kümme aastat on kestnud viljakas koostöö pianist Nata-Ly Sakkosega. Leena Laas on, muide, üks neist vähestest meie viiuldajatest, kes on teinud koostööd ka Kremerata Balticaga, juba see iseenesest on kvaliteedinäitaja. 

Seekordne kava „Südamehääl” on vastutusrikas ettevõtmine, kuna on koostatud lühivormidest ja autorite ring on piiratud soome-ugri areaaliga, s.t ungari, eesti ja soome heliloojate loominguga. Muusikute seesugune huvi on äärmiselt tervitatav, sest traditsioonilistes akadeemilistes kavades jääb sarnastele teostele üsna vähe ruumi. Kava koostamisel oli tunda läbimõeldud kompositsiooni, kus oli arvestatud heliloojate rahvuslikku kuuluvust, kuid polnud unustatud ka muusikalist dramaturgiat. Raamiks kogu kavale oli paigutatud Béla Bartóki looming, mis oli avateosena „Ungari rahvaviisid” (J. Szigeti seades)  ja ka lõputeosena „Ungari rahvalaulud” (T. Országhi seades) absoluutselt omal kohal.

Avateosele järgnes meeldiv valik eesti heliloomingust ja siin eelkõige Eduard Tubina Prelüüd ETW 54 viiulile ja klaverile (1944). Teos on esimene, mille Tubin komponeeris Rootsis Zelia Aumere tellimusel ja mis ka sama aasta detsembris Zelia Aumere ja Olav Rootsi poolt Stockholmis ette kanti. Esiettekanne USAs tuli 1962. aastal Chicagos (Zelia Aumere – Dagmar Kokker). Tundub, et esiettekannet Eestis ei ole fikseeritud, kuid esmasalvestis küll ja see toimus „juba” 1959. aastal  ning esitajateks Virve Radamus ja Valdur Roots. Helitöö salvestamise ajalugu algab ka Rootsis 1958. aastast ja teada on vähemalt kümme salvestist, millest kaks on plaadistused – pole paha saatus ühele väikevormis teosele. Interpretatsiooniliselt erinevaid võimalusi pakub teos kindlasti palju, seda kinnitavad kas või salvestiste kronometraaž, mis algab 5’30’’-ga ja tipneb 3’50’’-ga, kuigi autori poolt on Andante sostenuto’le lisatud ka metronoom, kus veerandnoot võrdub 52ga, s.t et ta peaks olema tõeliselt väljapeetud andante.

Teise eesti autorina oli kavas Ester Mäe „Kuus eesti rahvaviisi” (1975) ja „Presto” (1967). Mäe „Kuut rahvaviisi” oli põnev kuulata Bartóki läheduses ja tuleb tõdeda, et temperamendilt ei ole Mägi Bartókist sugugi kitsim ning seda toonitasid ka esinejad. Ester Mäe „Presto” aga on küll teos, mida peaks iga eesti viiuldaja oma repertuaaris aukohal hoidma.

Soome viiulimuusika plokk ehk ei olnudki ajaliselt pikim, kuid tundus sisult kaalukaim olevat ning sisaldas Jean Sibeliuse „Ballaadi” op. 115 (1929), Einojuhani Rautavaara „Dithyrambos’t” op. 55 (1970), siis jälle Jean Sibelius ja „Nocturne” op. 51 (1906). Sibeliuse nimetatud teoste puhul  oleks kavalehel küll soovinud näha mitte eksitavaid numbreid „Ballaad nr 2” ja „Nokturn nr 3”, vaid täispealkirju, mis on informatiivsed näiteks nii: „Neli pala” viiulile ja klaverile op. 115: II „Ballaad” ja muusika Hjalmar Procopè lavateosele „Belsatsari võõruspeod” (1906), II „Nocturne”, viiulile ja klaverile seadnud kes???

Einojuhani Rautavaara humoorikas „Dithyrambos” oli kirjutatud 1970. aasta Sibeliuse konkursile ja sai sealt tiibadesse ka lennuka tuule, mis kandis teose maailma. Laasi-Sakkose kavas oli too helitöö väga mõistlikult asetatud Sibeliuse palade  vahele ja nii kujuneski soome plokk nii sisult kui esituselt kontserdi parimaks.

Minu maitsele jäid kogu meeldiva kavaga kontserdilt kahvatumaks just raamistiku moodustanud Bartóki teoste ettekanded. „Kahvatu” ei ole esituse iseloomustamiseks küll vist päris õige sõna, nimetagem seda pigem teatavaks üheplaanilisuseks, mis piirdus justkui tooni tekitamise temperamentse intensiivsusega ning see ei andnud Bartóki geeniusest üheselt täit pilti. Ju siis resoneerib Leena Laasi ja Nata-Ly Sakkose südamehääl rohkem eesti ja soome kui ungari muusikaga.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht