Akordionist nii ja teisiti

Lembi Mets

Eesti Akordioniliit tähistas oma 10. aastapäeva piduliku kontserdiga ja sellele järgneva koosviibimisega Tallinna raekojas 13. XI. Peatuksin siinkohal akordioni mõistel üldisemalt, sest selle pilli ajalugu pole laiemalt tuntud ja ka tänapäevase akordioni ning tema repertuaari suhtes valitseb hulk eelarvamusi.

Akordion ja tema eelkäijad on ehitatud põhimõttel, et õhujuga paneb võnkuma lamedad keeled pilli sees. Vanim säärane pill oli hiina suuorel ehk sheng, leiutatud oletatavasti umbes 2500 aastat eKr keiser Nyn-Kwa poolt. Hiina jutustuse põhjal võttis keiser eeskujuks fööniksi: pilli suuosa sümboliseeris linnu nokka, õhukamber keha ja viled tiibu. Hiljem levis instrument Indoneesiasse ja Ees-Aasiasse. Hiinas ja Jaapanis on neil pillidel mängitud nii rahvamuusikat kui õukonna- ja templimuusikat.

Eri maades on suuorelil erinevad vormid ja nimetused, läänemaailmas on tuntumad siiski hiina sheng ja jaapani sho. Pill mängib tavaliselt mitmehäälselt, sageli paralleelsetes kvintides või kvartides. Sho?le on kirjutatud ka kunstmuusikat. Pill on kõlaliselt küllaltki lähedane akordioni ülemisele registrile: metalne tämber, rikkalikud ülemhelid.

Mõnedel andmetel jõudsid esimesed suuorelid Euroopasse juba XIII sajandil. XVIII sajandil, kui idamaade eksootika laiemalt moodi läks, toodi tõenäoliselt neid pille arvukalt sisse. XIX sajandi alguses kasutasid mitmed pilliehitajad nii Lääne-Euroopas kui Venemaal vabalt võnkuva keele omadusi uute pillide leiutamisel. Nende hulgas on suupill, mitmed harmooniumilaadsed instrumendid ja isegi fonograafi ehitamisel (!) on rakendatud sama põhimõtet. Oluliste sammudena tänapäevase akordioni suunas tuleks mainida handaoline?t, sümfooniumi ja concertina?t. Viimast oli mitu eri suurust ja sellest sai XIX sajandi keskel soositud instrument Londoni ja Pariisi kõrgkihi salongides.

Akordioni leiutajaks peetakse oreliehitajat Cyril Demiani, kes patenteeris oma leiutise 1829. aastal. XIX sajandil levis akordion üle kogu maailma ja jõudis kõigisse ühiskonnakihtidesse. Ilmusid esimesed õpikud, pille hakati valmistama tehastes. Transkriptsioonide kõrvale tekkis ka vastav originaalrepertuaar.

Tänapäevane akordion on laialdaste kõlaliste ja tehniliste võimalustega instrument. Lähtuvalt ajaloolistest traditsioonidest on kasutusel nii klahv- kui nuppakordionid. Terves maailmas on akordion populaarne nii soolo-, saate- kui ansamblipillina. Akordionile kirjutatud originaalrepertuaar täieneb üha uute teostega. Arvestades tänapäevase instrumendi võimsat, kohati oreliga sarnanevat kõla, kasutatakse seda järjest meelsamini kammeransamblites, aga ka sümfoonilises muusikas.

Eestisse tuli akordion esimese Eesti Vabariigi algaastatel. Eesti akordionikoolkond sai alguse Tartu ja Tallinna muusikakoolides vastavate klasside avamisega. 1950. aastatel oli akordion ebasoosingus (kodanlik igand, mängige bajaani!), ent see olukord lõppes Stalini surmaga. 1968. aastal lõpetasid Tallinna Riikliku Konservatooriumi akordioni erialal hilisemad tuntud pedagoogid V. Tammann, H. Annion, N. Kravtsov jt.

Eesti Akordioniliit asutati 1994. aastal. Käesoleval aastapäevaüritusel võeti EAL vastu Ülemaailmse Akordioniassotsiatsiooni (CIA) täisliikmeks. Viimati nimetatu eluiga küünib juba 70 aastani ja ta ühendab üle 20 liikmesmaa. Assotsiatsiooni vastuvõtmise puhul lausus tervitussõnad selle asepresident Kimmo Mattila.

EALi aastapäevakontsert andis ülevaate Eesti akordionimängu praegusest seisust, esinesid vabariiklikel konkurssidel pärjatud õpilased ja oma ala tipud. Ühtlasi valiti EAL auliikmeteks pikaajalise pedagoogilise töö eest Venda Tammanni kõrvale Uno Arro ja Heinrich Annion. EALi president Tiit Kalluste avaldas lootust, et seoses CIA täisliikmesusega avarduvad akordionimängu arenguvõimalused Eestis.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming