Algas Beethoveni akadeemia

Kristel Pappel

„Beethoveni sonaadid” I: Andres Mustonen (viiul), Ivo Sillamaa (haamerklaver) 11. IX Kadrioru lossis.            XVIII-XIX sajandi vahetusel Viinis oli Beethoven 30aastane populaarne klaverivirtuoos ja helilooja, esinedes aadlipaleedes valitud seltskonna kontsertidel ehk Akademie’del, nagu neid tollal nimetati. Selliste vabas vormis kontsertide jaoks on loodud ka Beethoveni sonaadid klaverile ja viiulile, millest kahte (nr 2 A-duur op. 12 nr 2 ja nr 5 F-duur op. 24, „Kevadsonaat”)  võis kuulda Andres Mustoneni „Suure muusikaakadeemia” raames Kadrioru lossis. Viiulisonaatide vahel kõlas tuntud klaverisonaat cis-moll (op. 27 nr 2, nn „Kuupaiste”). Tegemist oli esimese kontserdiga nende interpreetide Beethoveni sarjas, järgmine on veebruaris. Õhtu peategelane oli 2006. aastast Eesti Kontserdile kuuluv haamerklaver, mille prototüübiks on kuulsa Viini meistri Anton Walteri 1795. aastal ehitatud pill. Tol ajal, mil Beethoven  kirjutas kontserdil esitatud teosed, eelistas ta ka Walteri instrumenti. Haamerklaveri värvirikas kõla pääses kõigis teostes vääriliselt maksvusele: briljantne kõrge register, jõulised ja dramaatilised madalad toonid, müstiline ning looritatud pedaalitämber. Sealjuures kõlasid väga selgelt ka kiired, pärlendavad kuueteistkümnendike käigud. Tänu pilli karakterile mõjus cis-moll klaverisonaat kargelt, skertso isegi torkivalt ja finaal vajaliku otsustavusega.   

Esimese osa summutatud värvid lõid pedaali abil maagilise helipildi, mille puhul võis mõista selle hämmeldavat mõju esimestele kuulajatele 210 aastat tagasi. Kõiki neid pilli nüansse ja mängutehnika saladusi valitses Ivo Sillamaa  suveräänselt nii siin kui ka viiulisonaatides. Haamerklaverit kuulates sai selgemaks ka viiuli funktsioon Beethoveni kammersonaatides: tuua esile laulev, lüüriline element, mida oli mõne tolleaegse kriitiku meelest Beethoveni teostes niikuinii liiga vähe. Mustonen mängis viiulipartiid delikaatselt, tõstes esile õhulisust ja sarnasust inimhäälele, kaasa arvatud retoorilised küsimused, hüüatused ja ohked. Selles suhtes meeldis eriti sonaadi 

A-duur teine osa, kus Beethoveni nooditekstist lähtudes esitati teema kõigepealt lihtsalt ja loomulikult (sageli võib siin kohe võimukat agressiivsust kuulda), jättes arenguruumi dramaatilisuse suunas. Laulvus ja kergus olid omased ka F-duur sonaadi interpretatsioonile. Üldse oli Mustoneni-Sillamaa Beethoveni tõlgendus meeldivalt inimlik ja antiheroiline, samas aga täis värve ja kontraste, virtuooslikkust ja enesekindlat jõudu. Weiter so! 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming