Alguses oli vaimulik laulupidu

RAUL TALMAR

Vaimuliku laulupeo dirigendid kuulamas ühendkoore.

Katre Nukka

Enne vaimulikku laulupidu „Maarjamaa – Isa maa“, mis toimus 4. juulil Tartus, küsis nii mõnigi ajakirjanik, mille poolest erineb vaimulik laulupidu ilmalikust. Nende pidude iseloom on ajas muutunud. Esimesed laulupeod olid peaasjalikult vaimuliku repertuaariga – nii võime öelda, et alguses oli vaimulik laulupidu. Mida aeg edasi, seda suurem on olnud ilmaliku muusika osakaal. Muidugi mõjutas laulupidude repertuaari Nõukogude okupatsioon, mistõttu saame kirikukooride kooslaulmise uuest tulemisest rääkida 1989. aasta Otepää vaimulikust laulupäevast saadik. Tollane aeg lubas väljendada oma meelsust ja vaimsust repressioone pelgamata. Kogudusedki kasvasid kiiresti: inimesed lasid end ristida ja leeritada ning pidasid kirikut oluliseks.

Aeg ja olud aga muutusid jälle ning ilmalik elu võitis palju tähelepanu endale tagasi, alles jäid nii taasalustatud traditsioon kui ka lõhe ilmaliku ja vaimuliku koorimuusika vahel. 1994. aasta üldlaulupeol esitati Urmas Sisaski „Eesti missat“ suure õhinaga ning 1999. aasta laulupeo valikkooride kavas oli mitmeid vaimulikke teoseid, kuid edaspidi kahanes vaimuliku muusika osatähtsus laulupidude kavas peaaegu olematuks. Vaimulikud laulupäevad (-peod) jäid seda osa meie koorilaulutraditsioonis täitma. Siit ka vastus küsimusele: kõige suurem erinevus on repertuaaris.

Vaimulikust laulupeost teeb erilise kõik kirikupäevaga kaasas käiv: jumalateenistused, misjonitelk, nukuteater, loengud, näitus, kirikukellade kuulamise retk, hulgaliselt kontserte. Võibki öelda, et kirikupäev on vundament, millele on ehitatud laulupidu. Nendel mõnel kontserdil, mida kuulasin, tunnetasin publiku ja esinejate ühes vaimses ja pühalikus meeles olemist. Teengi ettepaneku järgmiste vaimulike laulupidude korraldajatele võtta kasutusele vanem, sisu täpsemalt edasiandev mõiste „laulu­püha“.

Laulupäevadest üldisemalt rääkides tundub, et eestlastesse on istutatud mingi eriline geen: nii kui tahab midagi suurt ja püha ette võtta, teeb kohe laulu­peo. Näe, punkaritelgi oma pidu ja popkooridel ja võrokestel … Kahjuks on tihtilugu koorilaulja see, kes kannatab. Esinevad ju mitmed kirikukooridki nii üldlaulupeol, noorte laulupeol, Uma pidol, maakondlikul laulupäeval, valla laulupäeval, küla laulupäeval. Ega laulmine paha ole, aga tuletan siiski meelde, et koorimuusika on enamasti mõeldud esitamiseks akustikaga ruumis. Mõttearenduseks võiks mõelda ka kodukiriku, küla rahvamaja, oma linna kontserdipaikade peale ja sinna häid kavu pakkuda. Kujutan ette, kuidas selle peale öeldakse: „Meil on üks tenor, poolteist bassi, kolm sopranit ja ülejäänud on aldid, meie ainuke väljund ongi laulupidu.“ Kahjuks on seegi tõsi. Laulupeoliikumine ei suuda kõiki kohapealseid kitsaskohti lahendada. Kohalikust koorijuhist (-juhtidest) sõltub tegelikult kõik. Siin saakski kodukirik, -vald, -linn kaasa aidata, et koorijuht oleks rõõmsameelsem: pakkuda ametlikku töötasu, võimalusi enda täiendamiseks ja teiste ametikaaslaste töö jälgimiseks (ehk isegi välismaal). Usun, et rõõmsa inimese juurde tahetakse tulla.

Teine oluline sarnasus on laulu­pidude vormiline külg. Olid ju vaimulikulgi laulupeol tulesüütamise tseremoonia, rongkäik, kõned, eri koori­liikide ja orkestrite esinemised, vahetekstid kooriliikide vahetumise ajal (aitäh Arho Tuhkrule sügavamõtteliste ja poeetiliste tekstide eest), ühendkoorid alguses ja lõpus. Ammu proovitud, hea ja kindel. Eelkõige jääb tähenduse kandjaks laulupeo kontsert ise. Kogu kava emotsionaalne ülesehitus, repertuaari vaheldusrikkus, tekstide tähendus ja arusaadavus publikule, laulude muusikaline haaravus ja mõju peaksid nii laulja kui ka kuulaja kõrgemale tõstma, tegema ta pisutki õnnelikumaks.

Veel küsiti, miks on kõik vaimulikud laulud aeglased ja kurvameelsed. Tartu lauluväljakul kõlanud 33st teosest oli eesti nüüdisheliloojate loodud või arranžeeritud 23 ja arvan, et nende puhul aeglusest ega kurvameelsusest rääkida ei saa. Kirikumuusika on ju oma olemuselt valdavalt rõõmusõnumi kuulutamine. Tähelepanuväärsed teosed olid Margo Kõlari „Ave Maria“, Pärt Uusbergi „Sanctus“ (esiettekanne), Rein Kalmuse „Issand on Siionis suur“ ja veel heade arranžeeringutena Kadri Hundi rahvakoraal „Au, kiitus olgu igavest“ ja Mart Jaansoni koraal „Oh anna tuhat keelt Sa mulle“.

Kui vaatan tagasi Tartu vaimulikule laulupeole, mõtlen sügava tänutundega pühendunud inimestele, kes aitasid repertuaari valida, kohapeal kõik korraldasid, oma rahuliku meelekindlusega aitasid ärevad hetked üle elada, esinesid suurepäraste kontsertidega, mängisid saateorkestris ja bändis, tegid selle peo selliseks, nagu see oli. Aitäh teile, kallid lauljad ja dirigendid.