Ängistuse ületamine

MIM näib olevat kokkulepitud mängureeglitest loobunud – ja mitte vormi-, vaid ideetasandil n-ö normaalsuse teadlikult hüljanud.

KERRI KOTTA

Ooperi „Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas“ esietendus 19. I Rahvusooperis Estonia koostöös Kanuti Gildi saaliga. Libreto ja muusika Manfred MIM, dirigent Kaspar Mänd, koormeister Elmo Tiisvald. Lavastus, libreto töötlus ja täiendused, partituuri dešifreerimine, orkestratsioon ja koreograafia Manfred MIMi pärandi põhjal MIMproject (Andrus Aaslaid, Henri Hütt, Taavet Jansen, Raul Keller, Tatjana Kozlova-Johannes, Mart Koldits, Andrus Laansalu, Maike Lond Malmborg, Evi Pärn, Evelyn Raudsepp, Karl Saks, Andres Tenusaar, Kalle Tikas, Oksana Tralla). Osades Priit Volmer (Manfred MIM), René Soom (Lennart Meri), Juuli Lill (Pythea), Mati Turi (Gustav Ernesaks / Anto Raukas), Mart Laur (Aristoteles), Mart Madiste (Artur Alliksaar), Kristel Pärtna (meteoori hääl) jt.

Manfred MIMi ooper „Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas“ näib vormiliselt jätkavat „EV 100“ programmi teatrisarja „Sajandi lugu“ raames lavastatud omamütoloogiate rida, mida alustas Kadri Noormetsa sooloetendus „Rännakud. Tõotatud maa“ (Sõltumatu Tantsu Lava ja Vanemuise teatri koostööprojekt) ning mida jätkasid eespool mainitud projekti mõtteline kaksik, kuid oma kontseptsioonilt üsna arusaamatuks jäänud „Rännakud. Maarjamaa laulud“, teatri NO99 „Revolutsioon“ ning Labürintteatri G9 ja VAT-teatri „Sirgu Eesti“.¹ Manfred MIMi „Ehmatusest sündinud rahvas“ läheb aga eelmainitud lavastustest ühes olulises aspektis kaugemale: kui „EV 100“ raames etendunud koostööprojektid lähtuvad sarja mõttelisest lähteülesandest ehk katsuvad ajalugu ümber mõtestada ja mõjutada selle kaudu meie rahva identiteeti tänapäeval („Sirgu Eesti“), pakkuda möödunu mõtestamiseks välja uusi kunstilisi vorme („Rännakud. Tõotatud maa“) või käsitleda Eesti Vabariigi tekkimist abstraktsemalt, dialektilise arenguhüppena („Revolutsioon“), siis MIMi ooper näib rahvuse- või riigimütoloogia konstrueerimisest kui põhiteemast üldse mööda minevat (sellega justkui näiliselt ikka haakudes).

Sellel on mitu põhjust. Manfred MIMi ooper esindab projektina uue põlvkonna teadvust, millele on omane teatav kollektiivsus. Erinevalt industriaalajastu ühiseluvormidest ei ole see aga saavutatud üksikisiku tasa- või väljalülitamisega. Vastupidi, see on ühtsus või – veelgi täpsemalt – koosolu, mille tõttu üksikisik ja tema loominguline potentsiaal pigem võimendub. Tüki kohati rõhutatult jabur välisilme on mingis mõttes selle avaldusvorm. Üllatuslikult ei mõju ooperi veidrused tüütult ja seda ilmselt põhjusel, et neid ei anna seostada mõne konkreetse isiku ego trip’i, vaid paljude maha surumata individuaalsuste koostöös sündinud loominguga. Teisisõnu, need ei näi olevat nivelleeritud või mingil muul viisil vaatajale söödavaks tehtud, nagu industriaalajastu arusaam kollektiivsusest ja avalikus ruumis lubatavast eeldaks. Ühtlasi esindab seda laadi kollektiivsus arusaama, mille kohaselt loobutakse asjade kirjeldamisest ühest kindlast ning enamasti ka n-ö normaalseks peetud positsioonist, sest seesuguse koosluse paljususe ühtsuses ei ole see isegi puhtteoreetiliselt võimalik.

Kui sellisel kooslusel üldse on seda kehastav isik, siis saabki selleks olla vaid Manfred MIM. Mingis mõttes on MIM muidugi trikster, sest just tema viib Lennart Mere tagasi eesti rahva sünni lätete juurde ja aitab Gustav Ernesaksal luua eesti rahva mitteametliku hümni „Mu isamaa on minu arm“, rääkimata arvukatest teaduseksperimentidest, mida võib osalt samuti tõlgendada triksteri sekkumisena. MIMi seda laadi identiteeti tugevdab tema sõltumatus lineaarsest ajast: kavast saame teada, et tema sünni- ja surmaaeg pole teada (pole välja arvutatud) ning lavastuses osaleb ta stseenides, mille mõtteline ajaline kaugus üksteisest ületab inimelu pikkuse igal mõeldaval viisil. Veelgi olulisem on aga see, et MIMi kui isiku eksisteerimise vorm on määratlematu: ta on nii ooperi autor kui ka üks selle peategelastest. Ooperi autorina on ta muidugi fiktsioon, kuid seda võib ta olla ka ooperi tegelasena, kui mõista MIMi Lennart Mere teadvuses ilmneva nägemusena. Ooperi lõpus vähemalt selline võimalus pakutakse ja antakse ühtlasi mõista, et ka eesti rahvas pole võib-olla sündinud kusagil mujal kui ainult Lennart Mere peas.

Seega sümboliseerib MIM nähtust, mis ei ole määratletav objektiivse kirjeldusega. Võimalik, et sellega on seotud ka tegijate skepsis institutsionaliseerunud peavooluteaduse kui tunnetusvahendi suhtes. Ooperis väljendab seda umbusku peaasjalikult Anto Raukase aaria „Ei usu“. Seejuures ei ole ooper teadusvaenulik, otse vastupidi: ka Manfred MIM esineb ooperis eelkõige teadlasena. Pigem taunitakse siin tänapäeval üha süvenevat tendentsi käia teaduses mööda ammu sisse tallatud radu ja teha eksperimente, mille tulemus on juba ette turvaliselt teada ehk – Airi Liimetsa sõnul – kuhjata väsimatult värskeid laipu teaduse surnuaedadesse.²

Tugevale teadusulme mõjule vaatamata ei lange ooper sellele iseloomulikku müstitsismi (viimane tekib minu arvates soovist pärast kõike ikka veel öelda, kuidas asjad tegelikult ehk objektiivselt on, ja sci-fi puhul tundub see olevat eriti mõttetu), vaid näib pigem kehtestavat mingi uue suhte sellega, mida me mõistame informatsioonina. Selle arusaama järgi tuleks ka kõige absurdsemat või veidramat väidet käsitleda infokilluna, mis võib teaduse arenedes olla mingil hetkel täiesti kasutatav. Kõige tähtsam on aga see, et sellise suhtumisega informatsiooni ületatakse ühtlasi postmodernistlik arvamuste samaväärsus, millest tuleneb otseselt post­modernismi künism ja ükskõiksus. Meile ei öelda, et kõik on samaväärne, vaid et kõik on kasutatav ehk nii teaduslikus kui ka elulises mõttes ikka ja alati tähendusrikas. Kas just mitte sellest ei tulene Manfred MIMi ooperis väljendatud raugematu entusiasm?

Kuigi ooperis ületatakse postmodernismi kui lagunemise äng, ei tehta seda tagasipöördumise kaudu selgete modernistlike hierarhiate või n-ö traditsiooniliste väärtuste juurde. Samuti ei esinda ooper n-ö uussiirust, mis tekib suuresti leppimatusest elu kohutavate aspektidega ja mille helgus on seetõttu paljuski teadliku ignorantsuse tulemus. Pigem on see postmodernistliku kõige lubatavuse viimine mingile uuele tasandile, kus see ei ole enam lammutav, vaid ülesehitav. Seda võib kirjeldada ka kui vabaduse tasandit – sellise vabaduse, mis ei vaja enam ei väliseid (institutsioonilisi) ega sisemisi raame (näiteks jäika ja fikseeritud maailmapilti, millest ei lubata endal välja astuda).

Kui võrrelda MIMi ooperit näiteks NO99 viimasel ajal välja tulnud lavastustega (näiteks juba mainitud „Revolutsiooniga“, aga miks mitte ka „Hüsteeria“ ja „Heasoovijatega“), siis ei saa lahti mõttest, et NO99 kipub julgest eksperimentaalsusest hoolimata mängima ikka veel kehtivate reeglite alusel. NO99 kriitika süsteemi aadressil tuleb ikka veel süsteemi seest ja on esitatud vormis, mida süsteem põhimõtteliselt aktsepteerib, väljendugu see siis pealegi väga mõjusalt. MIM näib aga olevat kokkulepitud mängureeglitest loobunud, kuigi mitte vormitasandil (teatritükina on ooper oma mõnevõrra lõdva narratiivi ja ootuspärase kulminatsiooniga pigem traditsiooniline), ja ideetasandil n-ö normaalsuse teadlikult hüljanud.

Rõhutan, et ma ei räägi kunstilisest tasemest, sest puhttehniliselt ei saa ooper enamiku NO99s viimasel ajal välja toodud tükkide lähedalegi. Siin kummitavad tavalised hädad, mis tekivad erineva lavaidentiteediga inimeste juhuslikuvõitu kohtumisel. Ka eri komponentide ebaühtlus ning vokaalartistide kohatine saamatus draamarollides kipuvad kontseptuaalselt nõrka lavastust lammutama. „Ooper“ ei ole selle tüki puhul žanrimääratlusena siiski vale: retsitatiive asendavad küll kõnedialoogid, kuid need viivad tõesti välja aariateni, ooperile kui žanrile omaste dramaturgiliste kõrgpunktideni, ja loovad muusika teatavat häirivust silmas pidades ka vajaliku tinglikkuse. Muusika ja selle esitus oligi ooperi üks tehniliselt tugevamaid külgi.

Ja ikkagi – Manfred MIMi ooper võib küll dramaturgilises mõttes olla ebaühtlane ja tehniliselt kohati küündimatugi, kuid see on minu arvates esimene kord, kui XXI sajand on end mõtteviisina Estonia lavalaudadel tõesti suveräänselt ilmutanud. Tegijate ideid edasi arendades võib öelda, et ehk ei olnudki tegemist tavapärase etendusega, vaid hoopis Manfred MIMi järjekordse eksperimendiga, et istutada eesti rahva teadvusesse uus enesekuvand. Sellisele võimalusele viitavad ka mõned ebatavalised nähtused, mida mul ooperietendusel oli võimalik täheldada. Näiteks kadus vaheajaks umbes pool etenduse publikust – inimesed olid ilmselt täiendavaks mõjutamiseks teleporteeritud Man­fred MIMi laborisse (traditsioonilisema tõlgenduse järgi võisid nad olla läinud ka talveaias toimunud vastuvõtule) – ning teatrikohvikus lakkas korraks toimimast termodünaamika teine seadus, mis väljendus kahe kõrvuti asetseva ebanormaalselt pika ja ebanormaalselt lühikese järjekorra samaaegses olemasolus ja seda kogu vaheaja vältel.

1 Neile lisandub veel Von Krahli teatri ja Tartu Uue teatri lavastus „BB ilmub öösel“, mida mul ei ole õnnestunud näha.

2 Joonas Hellerma, Kasvatusteaduslik mõte eri põlvkondade mälus. – Postimees 21. I 2018. https://kultuur.postimees.ee/4378457/kasvatusteaduslik-mote-eri-polvkondade-malus