Žanrilised otsingud hullu mehe aias

Tui Hirv, P? Ragnar P?son

Fääri ooper – kuidas ooperi kui žanri piire võib laiendada. Möödunud nädalal sai Kultuurikatlas näha uusimat Põhjamaade lavakunsti, Sunleif Rasmusseni muusikalavastust „Hullu mehe aias”. Teose tellis 2001. aastal instrumentaalansambel Aldubaran, esiettekanne oli Tórshavnis aastal 2006. Sunleif Rasmussen (1961) on esimene rahvusvaheliselt tunnustatud fääri helilooja. Tema sümfoonia „Oceanic Days” sai 2002. aastal Põhjamaade Ministrite Nõukogu muusikaauhinna. Põhjamaade muusika on viimastel kümnenditel üldse väga hea ja Rasmussen oma Kopenhaageni kooliga ei eristu üldisest kõrgest kvaliteedist kuigivõrd.

Esietenduse eel EMTAs toimunud kohtumisel tudengitega andis helilooja lühiülevaate fääri muusika ajaloost ja oma kompositsioonitehnikast. Naljaga pooleks nentis ta, et kõik need kolmteist aastat, mis ta elas Taani madalikel, keerles tema muusika Fääri mägede, mere ja lindude ümber. Niipea aga, kui ta kodusaarele tagasi jõudis, sai temast lihtsalt moodne helilooja kõige üldisemas mõttes.

Rasmusseni muusikas on jooni fääri rahvuslikust pärandist, jazzist, elektroakustilisest ja spektraalmuusikast. Helilooja ei pea ennast fääri heliloojaks. Ta loob serialistliku ja spektralistliku meetodi najal materjali, mille põhjal komponeerida. Serialism ise ei ole tema sõnul veel helilooming. Ent nii heliloojad sageli tänapäeval teevadki: ehitavad selle peale, mis möödunud sajandi teisel poolel toimus, aga nad loovad rohkem, mitte ei kasuta vormelit ega lase sellel enda eest komponeerida.

Tegemist oli uuelaadse lavastusliku võttega, kus laval on kolm tegelast, aga seitse artisti. Nii Poissi kui Tüdrukut esitasid näitleja, laulja ja tantsija. Helipilt, kus orkester mängib, lauljad laulavad pikka nooti ja näitlejad räägivad, toimis hästi. Oli interaktsioon: näitleja ütleb sõna, laulja kordab sedasama. Oli hea ühendus teksti ja vokaalliini vahel. Helilooja ütles põhjenduseks: „On reegel: suurepärane laulja ei saa olla suurepärane näitleja – kas te olete näinud Plácido Domingot laval? Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.” Ei saa aga eitada, et lava oli väga elus, kogu aeg toimus midagi, nad kasutasid kogu lava. Kaks näitlejat laval võib vahel olla üsna väsitav. Lõpuni põhjendatud säärased kunstilised taotlused aga ometi pole. On kolm väga head esitust, aga ei ole Tegelast, kes elaks südames edasi, kui koju lähed. Vaataja näeb head kunsti, aga infot on liiga palju: ta ei samastu ei lastega ega noorte täiskasvanutega. Artistide vastutus on jagatud.

Oli väga tüüpiline, et muusika liikus üldiselt ringi, aga muutus taustaks, kui näitlejad rääkisid: hoidis tükk aega üht akordi, kuni nad vait jäid. Muusika mängiti läbi võimenduse ja kanti ette läbi kõlarite, kuna nad olid nii kaugel, lauljatega võrreldes oli orkester kohati liiga vaikne. Hääled peavad muidugi selged olema, need on kokkumängus loomulikult number üks, aga muusikat tahaks tajuda sügavamalt. Orkester mängis üldiselt hästi. Muidugi pole üks katlamaja heli jaoks ideaalne, aga kogu aeg ei peagi hirmus hea saund olema. Kaasaegse kunsti jaoks on Kultuurikatla atmosfäär seevastu nagu loodud.

Lavastaja Robert Annus ja kunstnik Samal Blak (Fääri saared) on teinud head koostööd: infantiilne lavakujundus tekitas sürrealistliku atmosfääri. Videograafikal on viimasel ajal etenduses suurem osakaal kui valgusel, isegi kontsertidel. Omal ajal oli see pigem avangard, praegu on aga lausa standard. Ta on silmale atraktiivsem kui lihtsalt valgus, silmal on rohkem vaadata, ta töötab looga paremini kaasa. Papist kalapead virnas, kust näidati valgust läbi orkestri kohale seinale, mõjus tontlikult. Orkester lava kohal oli etenduse osa, mitte nagu klassikalises ooperis, kus ta ära peidetakse.

Kristo Viiding ja Liis Proode on lavakunstikooli 24. lennu kursusekaaslased. Nad on värsked, liikuvad ja emotsionaalsed, poiss unistavam, tüdruk pragmaatilisem. Kristo Viidingu äärmiselt soojalt ja liigutavalt mängitud Marselius püüab tõestada endale ja vaatajale, et talle pole toda pirtsakat piigat vajagi, aga ta ei veena sellega kedagi. Lõpuks aitab just seesama vahetu, haavatav olek tal ligi pääseda suureks kasvanud mängukaaslasele, kes algul on punaste põskedega kraade, hiljem aga tumesinises kostüümis turritava kaelaräti ja ettekleebitud naeratusega stjuardess.

Hull mees ja tema aed on üksnes taustaks noorte suhte muundumisele – miski, mida nad väiksena kardavad, aga suurena meenutavad naerdes. Lugu sisaldab palju abstraktseid kujundeid ja varjatud kihte. Fäärlased olevat vanamoelised ja usklikud, sealt ehk ka palju piiblimotiive laste mängudes, mis loosse kuidagi ei puutunud.

Kuna olen lugenud libretot, mis on mõneti ekspressiivsem kui tulem, tundub, et lavastatud oli kuidagi turvaliselt ja ümber nurga, otsekui selleks, et anda tantsijatele tegevust, lasta neil öelda seda, mis näitlejatel jääb teineteisele ütlemata, mistõttu nende suhe ei saavuta päris seda sügavust, mis neil oleks siis, kui laval oleks vähem inimesi. Tantsijad olid väga head, aga nad jäid tegevusele paraku natuke jalgu. Noored lauljad Risto Joost ja Pirjo Püvi kõlasid omavahel nii hästi kokku, et ka helilooja imestas. Aare Kruusimäele käis tonaalsusevaba muusika intoneerimine küll pisut üle jõu – küsimus ei ole kõrvas, see tahab lihtsalt rohkem harjutamist. Et aga osatäitjaid ei valitud harjumuspäraste seast, on ainult tore.

Veronika Portsmuthi (kelle doktorietendusega oli tegemist) dirigeerimas näha oli omaette vaatemäng. Portsmuth on spetsialiseerunud skandinaavia nüüdismuusikale ja tutvustab seda Eestis jõuliselt. Ta on veetnud nädalaid Islandil ja Fääri saartel, sügissemestril aga õpib Stockholmis. Juba praegu on tal skandinaavia kunstnike võrk, kellega koos töötada, mis on nii noore dirigendi kohta muljetavaldav.

Lõpetuseks tahaks peatuda viimasel ajal levinud tendentsil nimetada kõiki muusikalisi lavastusi ooperiteks. Võib ju küll öelda, et žanripiirid laienevad. Uued lahendused on teretulnud ja konstruktsioon, kus näitlejad mängivad ja musta rõivastatud lauljad illustreerivad nende repliike pimedast lavaservast, on inspireeriv ning mõjub hästi, aga ooperi kogu mõte on, et laulu ja tegevuse kulgu ei anta esitada mitmetele artistidele. Kõnealune tükk aga on žanrilt pigem Griegi-Ibseni „Peer Gynt”: draamanäidend, mille muusika sai tagantjärele tuntumaks kui tükk ise. Ka kõnealuse teose muusikat oleks uhke koondatud vormis esitada kontsertettekandena.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming