Aprillikontserdid Beethoveni muusikaga

Lembi Mets

„Violino bis!”: Mari Tampere ja Aleksandra JuozapenaitėEesmaa 24. IV Tallinna raekojas. 24. aprillil andsid Mari Tampere ja Aleksandra JuozapenaitėEesmaa kolmanda, eelviimase kontserdi L. van Beethoveni viiulisonaatide sarjast. Algselt ühte hooaega plaanitud tsükkel on veninud päris pikale: esimene kontsert oli aprillis 2008, teine aprillis 2009. Nii jäävad sarja osad pigem iseseisvaiks kontsertideks ühe ja sama helilooja muusikaga  kui läbiva idee kandjaiks, mis mõistagi ei kahanda nende väärtust.

Allpool puudutan ka mullust kontserti, mis jäi kajastamata mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu. Tookord kanti Mederi saalis ette sonaadid nr 4–6 (oopuste järgi vastavalt a-moll op. 23, F-duur op. 24 ja A-duur op. 30 nr 1). Tänavusel kontserdil tulid ettekandele sonaadid nr 7 ja 8 (c-moll op. 30 nr 2 ja G-duur op. 30 nr 2). On väga huvitav jälgida, kuidas mõjutab esitust saalide akustika. Duo esimesest kontserdist Kadrioru lossis  (Sonaadid 1–3) on meelde jäänud mõlemapoolne teatud ettevaatlikkus, mille tingis lossisaali hiigelkaja (viimane on tegelikult hull just proovis, kuid publiku juuresolekul eriti ei sega). Teisel kontserdil Mederi saalis seevastu astus sageli väga julgelt esile klaver, jättes viiuli omajagu tagaplaanile. Mederis on iga interpreet lahendanud saali paigutuse erinevalt: küll on lava olnud vasakul, küll paremal või hoopis piki saali tagaosas.

Viimase lahenduse olid valinud ka TampereJuozapenatė. Viiulile pole see minu arvates tänulik variant, sest keelpillikõla satub nii justkui „koridori” ja jääb  kuidagi kaugeks, eriti piano-nüansside puhul. Duo paistis ka sel kontserdil, nagu alati, silma täpse ja teadliku (justkui liigagi teadliku) kujundusega, vaagides faktuuri ja vormi kui apteegikaaluga … Vahetevahel aga haaras pianist tugevasti ohjad (tehes seda oi kui uhkelt!), jättes viiuli hoopis taustale. Sel kontserdil domineeris Beethoveni maskuliinne, dramaatiline külg, mis võimaldab julgelt ja arhitektuurselt läbi viia suuri liine, lastes mängijail sealjuures rahulikult n-ö iseendaks jääda. Nii oli see näiteks Sonaadi a-moll I ja III osas ning mujalgi. „Kevadesonaadis”  jäi vajaka kahepoolsest kergusest ja rõõmsast „minnalaskmisest”. Mõnel hetkel tahaks ju öelda kainusele „ei”, lasta end keerisesse kaasa tõmmata; lubada peal natuke ringi käia ning loomulikkusel ja värskusel endasse voolata.

Kolmas kontsert jättis mulle sootuks teistsuguse mulje. Kuna akustikast on juba juttu olnud, ei saa siinkohal jätta mainimata raekoja saali kaheldamatut mõju kontserdi õnnestumisele. Pillide tasakaal oli absoluutselt paigas: kordagi ei pidanud kõrvu kikitama ega olnud tunda ka mingit mängijate ebamugavust. Haarav interpretatsioon hõlmas  vabalt hingavat fraasi, mängijate loomulikku kahekõnet, tämbrirohket kõlapilti. Sonaadi c-moll habras algus suundus võluvalt vabasse arendusse, kogu ettekande rikkalt kujundlikku ülesehitusse, kust aga kunagi ei puudunud eelmainitud arhitektuursus. II osa lummas: selles oli midagi raskesti tabatavalt pühitsetut, ürg- või alghelile lähedale jõudvat. (Viimasel pole suurt pistmist tehnilise hääletekitamisega! – ma ei unusta kunagi ühte juhuslikult nähtud Oscari-galat, kus Whitney Houston kõne asemel laulis lavalt lahkudes ühte  kõrget nooti – ja mulle näib, et see noot kestab siiani). Sonaat G-duur sisaldas rohkelt filigraanset peentehnikat, sära ja rõõmu, kuid ka suursugust nukrust II osas. III osas köitsid tähelepanu aktsendid ja muud rõhutused klaveripartiis, rikkudes parimal moel sümmeetriat.

Sarja viimast õhtut ootaks Mustpeade Maja valges saalis, et lisaks Beethoveni viiuliteostele saaks n-ö ringi peale ka Tallinna olulistele ajaloolistele kammersaalidele. Loodan väga, et kuuldus, nagu jääks sarja viimane kontsert hoopis ära, on mingi imelik eksitus. Pigem vastupidi, kultuuripealinn  võiks kultuuritegu – mida kümne sonaadi ettekandmine kahtlemata on – austada kogu tsükli veelkordse ja kompaktse korraldamisega. Publiku- ega ka menupuudust pole olnud ühelgi neist Beethoveni õhtutest ega saaks olema ka siis, kui Tallinn on 2011. aastal turistidest tulvil. (Kontserdil kuulsime „kultuuripealinna hääli” Raekoja platsilt: joodiku lällamine kontrapunktina õrnadele viiulihelidele. Loodetavasti pole 2011. aasta Tallinn lihtsalt arvutute õllekate linn, vaid siin jätkub ruumi ka päris kultuurile!)

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming