Armas sõber Eduard!

Mati Lukk

Alo Põldmäe, Armas sõber Eduard! Ludvig Juhti ja Eduard Tubina kirjad. Toimetanud Hedi Rosma. Kujundanud Kadi Pajupuu. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi sarja „Elavik”  17. raamat. SE & JS, 2014. 158 lk.

Alo Põldmäe, Armas sõber Eduard! Ludvig Juhti ja Eduard Tubina kirjad. Toimetanud Hedi Rosma. Kujundanud Kadi Pajupuu. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi sarja „Elavik”
17. raamat. SE & JS, 2014. 158 lk.

Tänavu suvel möödus 120 aastat Eesti tuntuima kontrabassikunstniku Ludvig Juhti sünnist. 24. juulil Tartumaal Väägveres ilmavalgust näinud mees, kes oli legend juba oma eluajal, köidab meie meeli veel tänaselgi päeval. Eesti kultuuriloos kohtame tema nime nii rahvusvaheliselt tunnustatud muusikamehena kui ka eestluse ideede eestvõitlejana väljaspool kodumaad. Tema muusikukarjääri tipphetked langesid paraku ajale, mil raudne eesriie lahutas Eestit muust maailmast. Seetõttu teame Ameerika Ühendriikides elanud ja Bostoni sümfooniaorkestris mänginud Juhti tegemistest peamiselt tema kaasaegsete, sõprade ja kolleegide meenutuste, aga ka kirjavahetuse kaudu. Rahvusvahelisel muusikapäeval, 1. oktoobril esitleti teatri- ja muusikamuuseumis Alo Põldmäe koostatud raamatut „Armas sõber Eduard!”. Ses haaravas raamatus jutustatakse meile Eduard Tubina kontrabassikontserdi sünnilugu Ludvig Juhti ja Eduard Tubina kirjade alusel. Esitlusel kõlas sobivalt Juhti enda pala „Legend Valu­ojast” ja III osa Tubina kontrabassikontserdist Regina Udodi (kontrabass) ja Lea Leiteni (klaver) suurepärases esituses.

Mõlemad muusikamehed olid saatuse tahtel kaugel kodumaast. Andekale Juhtile jäi Eesti kitsaks juba 1921. aastal. Esmalt Saksamaa ja Berliin, seejärel Inglismaa ja London, Läti ja Riia ning lõpuks USA ja Boston. Tubin oli sunnitud 1944. aastal lahkuma sõjapõgenikuna Eestist Rootsi. Need kaks muusikut olid omavahel põgusalt tuttavad juba Tartu päevilt 1920ndate algul. Tubinalt kontrabassikontserdi tellimise idee tuli Juhtile pärast Tubina klaverikontsertiino ja II viiulikontserdi edukaid esitusi Rootsis aastatel 1945-1946. Lõpliku tõuke andis Juhti 1947. aastal suurejooneline kontserdireis Rootsi. Selle käigus Tubin ja Juht kohtusid silmast silma ja said omavahel vestelda. Loomulikult ei jätnud Juht võimalust kasutamata ja tegi Tubinale ettepaneku kirjutada midagi tema pillile. Sealsamas andis Juht Tubinale näitliku õppetunni kontrabassi võimalustest, järgnes tihe kirjavahetus Stockholmi ja Bostoni vahel.

Juhtil oli auahne plaan esitada Tubina teos juba märtsis 1948 New Yorgis kontserdil Town Hallis. Seetõttu kihutas ta heliloojat pidevalt tagant kontserti ruttu valmis kirjutama ja ootas suure kärsitusega Tubina vastuseid. Mitmes kirjas on Juht mures, kas Tubin saab kontserdi ikka õigeks ajaks valmis või peab ta esinemise mõnele teisele ajale edasi lükkama. Kirju vahetatakse keskeltläbi kord-paar kuu jooksul ja iga kirjaga saab Juht tükikese valmivast teosest. Tubin omakorda saab vastustest kasulikke näpunäiteid ja ettepanekuid, kuidas vormida kontserti pilli- ja käepärasemaks. See osa kirjavahetusest pakkus minule kõige suuremat huvi. Võttes abiks kontrabassikontserdi lõppversiooni noodi ja võrreldes seda raamatus esitatud tööversioonidega, oli eriti põnev jälgida, kuidas Tubina algsed ideed on saanud Juhti lihtsate ja tõhusate näpunäidete najal viimase lihvi. Omal delikaatsel moel koos teda alati saatva muheda huumoriga palub Juht Tubinat kaaluda tema pakutud paranduste teosesse sisseviimist. Kohati tekib tunne, et interpreedi autorsus pole väiksem ja tähtsusetum kui heliloojal. Tubin on ise hiljem sellest kirjutanud: „Nüüd tagantjärele neid kirju sorides saan ma alles õieti aru, kui palju selles töös Juhti näpunäited – ta veidi originaalne, kuid alati tabav õpetuslik väljenduslaad ja suur kõikevõitev huumor – mulle abiks olid.”

Huvitava paralleelina vestlesin mõni nädal tagasi Alo Põldmäe raamatust ühe Soome tuntuma kontrabassiprofessori Jorma Katramaga, kes kinnitas, et samalaadne sünnilugu ja „muster” on Eino­juhani Rautavaara kontrabassikontserdil „Angel of Dusk”, mille tellija ja esitaja Olli Kosonen, selleaegne tuntud soome kontrabassikunstnik, jagas autorile väärtuslikke näpunäiteid.

Kõnesoleva kirjavahetuse puhul, tuleb omaette väärtuseks pidada kirjades sisalduvat informatsiooni sõjajärgse elu-olu kohta. Ärevad ajad Eestis ja Rootsi lähedus Nõukogudemaale sundisid Juhti muret tundma Tubina käekäigu pärast Rootsimaal. Väsimatult keelitas ta Tubinat Ameerikasse kolima, tehes optimistlikke prognoose võimaliku töökoha ja sissetulekute osas. Samuti mõjusid humoorikalt Juhti kirjeldused kohvi Ameerikast Rootsi saatmise bürokraatlikust protseduurist ja Juhti Ameerikas valmis tehtud „piraatplaatide” Rootsi Ringhäälingusse sokutamise plaanist. Veel annab Juht põhjalikke ülevaateid Bostoni orkestri hooaegadest, kavadest ja sealsest kontserdielust. Tubin omakorda valgustab meid Rootsi kultuurielu telgitagustest, millega tal emigrandina tuli palju kokku puutuda.

Saatuse irooniana ei õnnestunudki Juhtil Tubina kontrabassikontserti orkestriga kunagi ette kanda. Küll aga esitab just täna, 21. novembril Estonia kontserdisaalis Tubina kontrabassikontserdi ERSOga noor läti kontrabassivirtuoos, 2009. aasta ARD konkursi võitja Gunārs Upatnieks (nüüdseks mängib ta Berliini Filharmoonikutes, hämmastav sarnasus – samad kohad, mis olid ka Juhti teetähisteks). Eesti kontrabassimängijad tähistavad Ludvig Juhti 120. sünniaastapäeva kaks päeva hiljem, 23. novembril kontrabassipäevaga Mustpeade majas.

Kokkuvõtteks on Alo Põldmäe aastakümnete-pikkune vaev Juhti ja Tubina kirjavahetuse uurimisel tasutud ülimalt köitva ja kauni raamatu näol. Ka teatri- ja muusikamuuseum väärib raamatu väljaandjana tunnustust selle kultuuriloolise lünga täitmisel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming