Artisti ja kuulajate kontakt ei piirdu kontserdiga

Juko-Mart Kõlar Fanvestoryst: „Me ei garanteeri, et muusikateos teenib kindla summa, aga kui soetad ühe protsendi tulevastest tuludest, siis täpselt nii palju ka saad.“

MARIA MÖLDER

Fanvestory on platvorm, mis pakub muusikateoste autoritele võimaluse kaasata fännide raha loomingu edendamiseks ja ühtlasi saavad fännid edaspidi osa teose kasutamisel tekkivatest tuludest. Idee sai alguse 2016. aasta hackathon’il ning televaatajad said selle arengule kaasa elada juba 2017. aasta kevadhooaja „Ajujahi“ saates, kus jõuti seitsme parima idufirma hulka. Fanvestory avati kasutajatele möödunud aasta märtsi lõpus ja sai ühtlasi kohe ka tugeva kriitika osaliseks. Tiimi asutajaliige Juko-Mart Kõlar räägib sellest, milline on Fanvestory tähendus praeguses muusikatööstuses ja mida on see teekond tegijaile õpetanud.

Idufirmad sünnivad sageli vajaduse tõttu. Miks on või oli vaja Fanvestoryt?

Fanvestory on maailmas esimene idufirma, mille kaudu saavad kõik huvilised soetada osaluse muusikateoses, toetades seejuures autorite loomingulist tegevust ning jagades nendega pikaajalist tulu. Kuigi mulle ei meeldi sõna „fänn“, kasutan seda siiski. Fännid on praegu ennekõike passiivse tarbija rollis, aga Fanvestory kaudu saavad nad luua pikaajalise ja tähendusliku sideme artistiga (kasutan sõna „artist“ tähenduses „autor“), kellesse nad usuvad. Artistid saavad Fanvestory abiga oma loomingu eest tasu palju varem kätte ning platvorm soodustab loomingu levikut: muusikateose edust võib nüüd otseselt huvitatud olla mitusada inimest.

Fanvestory arengus on kindlasti ette tulnud üllatavaid pöördeid või koguni takistusi. Milliseid?

Idufirma asutamine on nagu köiel kõndimine: statistika järgi lõpetab neist üle 90% pankrotis ja pool allesjäänutest ei kasva suureks. Kuidas väikese ja efektiivse tiimiga väga keerulisi probleeme ära tunda, õigeid küsimusi esitada ja neid õiges järjekorras lahendada, enne kui raha otsa saab? Kaks kaasasutajat tuli tasuvalt päevatöölt ära, teadmata, kas ja kui palju nad üldse teenima hakkavad, samal ajal kui igapäevased kulud jäid alles. Üks oluline erinevus tavaettevõtete ja -organisatsioonidega on see, et suur osa idufirma tegevusest on hüpoteeside püstitamine ja nende katsetamine: see eeldab kiire arenemise nimel paljude vigade tegemist võimalikult lühikese aja jooksul ja neist võimalikult kiiresti õppimist.

Fanvestory kaasasutajad jagavad ühist kirge võimsa sümfoonilise muusika vastu. Fotol on Paavo Järvi ja tema tütrega suvisel Pärnu Järvi festivalil muusikatööstuse ekspert Juko-Mart Kõlar, tegevjuht Birgit Karus ja tehnoloogiajuht Kristjan Ulst.

Erakogu

LinkedIni kaasasutaja Reid Hoffman on võrrelnud ettevõtlust kaljult alla hüppamisega ja tee peal lennuki ehitamisega. Enne kui esimese investeerimisringi kaasasime, kohtusin pikemalt ühe investoriga ja ta küsis, kas ma tean ja saan päriselt ka aru, et meid ootavad ees Ameerika mäed. Üks asi on teoreetiliselt teada, teine asi on seda iga päev läbi elada: ühel päeval on tunne, et tehakse maailma kõige ägedamat asja, kolme päeva pärast mõeldakse, miks raisata oma elu võimatute probleemide lahendamisele. Sellest kõigest tuleb üle olla, hoida suur pilt silme ees: panna paika oma tegevuse prioriteet ja säilitada kindel fookus. Tiimi puhul saavad määravaks inimtüübid. Ka investorid vaatavad, kas tegemist on potentsiaalselt võitja tiimiga, niisama tiksutajaid ei saa ükski edukas tiim endale lubada. Oleme näinud, kuidas meie kõrval on langenud tiimid, mis koosnesid ühte tüüpi inimestest: ühel juhul olid kõik kaasasutajad doktorikraadiga ja nende mõtlemine oli lihtsalt liiga sarnane, võimekus liiga ühesugune. Peab olema piisavalt sarnasusi, et dialoogi pidada – loomulikult on kõige alus kirg sama teema vastu –, aga piisavalt erinevusi, et üksteise maailma­pilti täiendada. Nagu on öelnud Juri Lotman: vestluskaaslane peab olema piisavalt sarnane, et oleks võimalik rääkida, ja piisavalt erinev, et oleks mõtet rääkida. Püüame üksteisele teadlikult tekitada flow-perioode: see on erakordselt produktiivne faas, kus pendeldatakse liiga raskete probleemide (ärevuse) ja liiga lihtsate probleemide (igavuse) vahel. Iga päev ületatakse ennast, õpitakse midagi täiesti uut, aga siis naaseme juba tuttavate probleemide juurde.

Kui rääkida konkreetselt meie lahendusest, siis mida lihtsam on osaluse soetamine lõppkasutajale, seda keerulisem on protsess ekraani taga: oleme praeguseks investeerinud kümneid tuhandeid eurosid sobiva juriidilise lahenduse leidmisse, sest valmis kujul õiguslikult sobivat paketti ei olegi olemas. Meil on praeguseks juriidilises mõttes adekvaatne toode, mille baasfunktsioonid töötavad, aga kui järgmises etapis on tähelepanu välisriikidesse laienemisel, tuleb iga riigi puhul arvestada sealsete õigus­piirangutega. Õnneks liitus meie tiimiga hiljuti jurist, kellel on välis­riikidesse laienemisega kogemusi.

Fanvestoryt on teravalt kritiseerinud just investeerimisspetsialistid ja majandusinimesed, kes on arvanud, et see sobib hästi küll muusikute toetusplatvormiks, aga investeerimistootlus on väike ja risk liiga suur. Kas nõustute selle kriitikaga? Mil määral on Fanvestory mullu kevadel tehtud märkustest õppinud ja platvormi edasi arendanud?

Selle kriitikaga tuleb nõustuda: me ei saa mitte kunagi piisava täpsusega prognoosida muusikateoste ROId (return on investment), mis on investorile ehk kõige olulisem. Viimase kahe projektiga proovisime dünaamilist hinnastamist: pakkusime statistikale tuginedes välja vahemiku, kui suur on muusikateoste potentsiaalne tulu järgmise kümne aasta jooksul. Nüüd saavad kasutajad otsustada, kas hind jääb skaala alumisse või ülemisse otsa. Teiseks oleme iga teose juures välja toonud disclaimer’i ehk lahtiütluse: me ei garanteeri, et muusikateos teenib teatud perioodi jooksul kindla summa. Seevastu garanteerime me, et kui soetad ühe protsendi tulevastest tuludest, siis täpselt nii palju ka saad.

Fanvestoryt on nimetatud ka ühisrahastusplatvormiks, kuna artistid kasutavad investeerimisraha sageli sihtotstarbeliselt, näiteks muusikavideo tegemiseks. Pisut teise rõhuasetusega ühisrahastusplatvorm Hooandja on meil kultuurivaldkonnas juba olemas. Mille poolest on Fanvestory teistmoodi?

Tavalised ühisrahastusplatvormid on reward-based, see tähendab, et konkreetse toetuse eest saad ühekordse hüve. Fanvestoryga oleme läinud kaugemale: me anname võimaluse koos artistiga kümme aastat järjest tulu teenida.

Milliste kriteeriumide alustel olete Fanvestory artistid valinud? Kas Fanvestory muusika on stiili poolest popiga piiratud või oleks mõeldav ka näiteks džässmuusikasse investeeringuid koguda?

Kuna kogu idee seisneb autoritasusse investeerimises, siis peab meiega koostööd tegeva artisti aasta jooksul teenitud autoritasu ulatuma vähemalt 5000 euroni, vastasel juhul läheb asjaajamine eeldatava kasuga võrreldes mõlemale poolele liiga kulukaks. Seni on tegemist olnud pop- ja rokkartistidega, aga me ei vali žanri, vaid tulude järgi.

Praegu on Fanvestory investeerimisobjekt ühe (pop)artisti singel. Kas mõni Fanvestorys üleval olnud lugu on osutunud piisavalt edukaks, et hakata investoritele ka raha tagasi teenima?

Jah, esimene ülekanne esimese projekti eest laekub osaluse soetanud kasutajate kontole pärast jaanipäeva, kui tulud on kolmest allikast kokku kogutud. Need on Eesti Autorite Ühing, Eesti Fonogrammitootjate Ühing ja digitaalkanalid. Tanel Padari projekt on olnud edukas, see on kogunud YouTube’is ligi miljon vaatamist, „Parem veelgi“ kuulutati 2017. aasta parimaks lauluks ja oli raadiotes pikka aega mängituim eestikeelne lugu. See võib olla ka n-ö esimese projekti fenomen, teiste teoste kohta ei oska veel öelda. Ühtlasi, teine projekt oli Tommy Cashi lugu „Rawr“ ja Tommy on praegu selgelt üks karismaatilisemaid ja väljapaistvamaid eesti popartiste kogu maailmas.

Seletame korra üle: kuidas Fanvestory kaudu täpsemalt raha teenitakse?

Iga kord, kui muusikateos kõlab raadios, televisioonis, Spotifys, YouTube’is või kontserdil, teenivad teose autorid selle pealt raha. Meie võimaldame fännidel osa sellest rahast endale saada, kui soetada osalus muusikateoste tulevastes tuludes. Raha tuleb neljast allikast: EAÜ kogub kokku autoritasud, EFÜ fonogrammitasud, agregaatorite ehk digikanalite (YouTube jt) kaudu laekub tulu digitaalse kasutamise eest ning on veel neljas võimalus ehk sünkroniseerimistehingud. See tähendab, et kui keegi peaks näiteks litsentseerima Liis Lemsalu teose, mis kuulub paketti, mõnesse reklaami, siis läheb osa selle tehingu tuludest samuti jagamisele.

Fanvestory platvormile esimesena üles pandud lugu, Tanel Padari „Parem veelgi“, on osutunud üsna edukaks. Näiteks Raadio 2 aasta hiti tabelis oli see 5. kohal (R2 aasta hitt oli Põhja-Tallinna „Alati olemas“, mis oli samuti Fanvestory lehel üleval). Spotifys on seda lugu kuulatud üle 98 000 korra. Palun seleta nüüd numbrite keeles, mida see Fanvestory kaudu sellesse loosse panustanutele tähendab.

Minu subjektiivne hinnang, mida igaüks võib jaanipäeva paiku kontrollida, on selline: kui investeerisid 100 eurot, saad esimese väljamakse ajal 30 eurot brutosummas tagasi. Ja see on ainult esimene aasta.

Milliseid eelteadmisi Fanvestory kaudu investeerimine inimeselt nõuab? Investorid on arvanud, et see on siseringi lõbu. On see nii?

See on tõsi, et paljud kasutajad ei süvene, kust ja kuidas raha tuleb, aga oleme püüdnud võimalikult lühidalt ja täpselt välja tuua, millised on osaluse soetamisega kaasnevad võimalused ja ohud. Mitte ainult kasutajatingimustes või privaatsuspoliitikas, mida valdav osa inimesi niikuinii ei loe, vaid iga projekti juures konkreetsete lühikirjeldustena, samuti blogipostituste kaudu. Tahame, et inimesed saaksid aru, kuidas süsteem töötab.

Millist infot te inimesele pakute, et tal oleks lihtsam otsustada, kas ja millisesse loosse oma raha paigutada?

Iga projekti juurest leiate neli olulist lõiku: 1) kes on konkreetne artist ja mille poolest ta on eriline, 2) miks võiks olla huvitav tema esitatavatesse teostesse investeerida, 3) milline on tema digitaalsete kanalite ja ühismeedia statistika, 4) teavitus, et Fanvestory ei garanteeri täpset summat, kuid teatud protsendi soetamisel teenitakse sama protsent tuludest.

Fanvestory on lasknud investeerida põhiliselt eesti artistide lugudesse, samal ajal on veebileht ainult inglise keeles. Kas töötate siis ikka rahvusvahelise edu nimel?

Nagu idufirmade puhul ikka, on Eesti hea koht toote väljatöötamiseks ja katsetamiseks, aga suureks kasvamise soovi korral ei saa kindlasti Eestiga piirduda. Ka meie laiendame järgmisel aastal fookust, mis eeldab kõigepealt uue mahukama investeerimisringi kaasamist. Sel aastal avasime esimese välisturu, millega kaasnes rahvusvaheline maksevalmidus (nii krediitkaardid kui ka pangalingid): Eurovisioni lauluvõistlusel Lätit esindanud Justs oli esimene välisartist, kelle teose osaluse sai osta üle kogu maailma. Niisiis, astume järjekindlalt esimesi samme selles suunas, et meie teenus oleks kättesaadav ka välisriikides.

Kes õigupoolest Fanvestory kaudu artistide loomingusse investeerivad? On need pigem fännid või süvitsi muusikatööstusega kursis inimesed?

Tegin sel teemal põhjaliku analüüsi ja kirjutasin Sibeliuse akadeemia juubeliväljaandesse ka teadusartikli. Analüüsisin osaluse soetanute sugu ja vanust, samuti panustatud summasid ning tegime ka küsitluse motivatsiooni kohta. Meil on kolme tüüpi huvilisi: investorid, toetajad ja mängulised panustajad. Kui esimesed ootavad ennekõike pikaajalist tulu, siis teised soovivad lihtsalt toetada ägedat artisti. Kolmandad on põnevil, kas nende väikese panuse toel juhtub midagi suurt ja võimsat, näiteks, kas mõni teos saab maailmakuulsaks või tehakse sellega mõni supertehing. Analüüs näitas, et mida nooremad kasutajad, seda enam panustavad nad teose levitamisse (info jagamine ühismeedias, playlist’idesse lisamine), vanemate kasutajate puhul on turundusefekt väiksem, aga summad seevastu suuremad.

Jälgin huviga muusikatööstuse arengu­suundi ning kõigil viimase aja IT- ja muusikatööstuse konverentsidel on räägitud uuest lainest, mis peaks järgnema voogedastusteenustele nagu Spotify. Järjest enam räägitakse sellest, et uus laine toob endaga kaasa artisti ja tema ülemaailmse kuulajaskonna otsekontaktid. Tundub lihtne mõte, aga tegelikult on selle taga uusi tehnilisi võimalusi arvestades palju rohkem. Me saame juba väga täpselt teada, kes ja kus on maailmas need inimesed, kes tunnevad artistide loomingu vastu huvi. Soovitan huvilistel vaadata Patreoni asutaja Jack Conte’i TEDi ettekannet „How artists can (finally) get paid in the digital age“ ehk „Digiajastul hakatakse artistidele (lõpuks ometi) maksma“, kus ta leiab, et tulevikus on artisti elukutse samavõrra väärtustatud ja tasustatud kui mis tahes teine elukutse. Kui maailmas leidub kas või paar tuhat inimest, kes on valmis igal kuul ühe dollari panustama näiteks poeedi nimel, kes kirjutab kuus kolm haikut, siis muud ei olegi vaja. Ainuüksi Patreoniga on juba liitunud tuhanded loovisikud, kes elavad üleilmsete toetajate väikestest panustest, mis kokku tagavad arvestatava sissetuleku. Meie lahendame Fanvestoryga sama probleemi veidi teise nurga alt, aga piisavalt huvitavalt, et teha rahutuks ka tänased suured tegijad: meiega on avaldanud soovi strateegilist koostööd teha üks maailma kolmest suurimast plaadifirmast. Ma ei taha siiski sündmustest ette rutata, sest idufirmas võib kõike ette tulla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht