Aruanne akadeemiale

Akadeemilises helikunstis on palju muusikat, mis ei kajastu isegi muusikakoolide õppeprogrammis.

IGOR GARŠNEK

Neeme Järvi jätkab 2020. aastani ERSO peadirigendina. Fotol juhatab ta Richard Straussi süiti „Kodanlasest aadlimees“.

Neeme Järvi jätkab 2020. aastani ERSO peadirigendina. Fotol juhatab ta Richard Straussi süiti „Kodanlasest aadlimees“.

Peeter Langovits

Tänases novembrikuu kontsertide aruandes meie (eeldatavalt akadeemilisele) lugejale puudutame teemat, mida võiks iseloomustada sõnapaariga „tavatu repertuaar“. Ka nii-öelda akadeemilises helikunstis on palju muusikat, mis ei kajastu isegi muusikakoolide õppeprogrammis. Rääkimata siis komponistidest, kelle helikeel oli omas ajas küll võrdlemisi akadeemiline, kuid kes ei ole klassikute nomenklatuuri kunagi kuulunud ega hakka ilmselt iialgi kuuluma.

Iseenesest üsna tavatust ideest oli kantud tenor Mati Turi ja pianist Martti Raide kontsert „Poisi võlusarv“ Mustpeade majas (3. XI), kus Mahleri Lied’i-loomingu kõrval sai kuulda Mozarti soololaule. Piirdub ju akadeemiline diskursus Mozarti vokaalmuusikast soolohäälele peamiselt säravate aariatega tema klassikalistest ooperitest. Nagu nüüd veenduda võis, ei ole see kaugeltki kogu tõde.

Kõnealuse muusikaõhtu asjatundlikult koostatud kavabukletist võis lugeda, et paljud Mozarti kammerlaulud olid mõeldud esitamiseks mõnel seltskondlikul sündmusel. Näiteks Mati Turi esituses kõlanud Mozarti soololaulud „Unistus“ ja „Kui Luise oma truudusetu armukese kirju põletas“ on helilooja kirjutanud oma sõbrale Gottfried von Jacquinile, kes – kuna Mozart suuremeelselt oma autorsusest loobus – avaldas need laulud oma nime all ja pühendas kallimale. See seik meenutab juba natuke „Pisuhänna“ ja Tiit Piibelehe lugu!

Mozarti „Unistus“ („Das Traumbild“) kujunes Mati Turi tõlgenduses romantiliseks serenaadiks, kaunikõlaliseks armastuslauluks, kus sai kuulda nii vokaalselt unistavat lüürilisust kui ka emotsionaalset tormi ja tungi. Laulu „Kui Luise … kirju põletas“ esituses oli aga tunda juba ooperlikku temperamenti, mitte ainult Mati Turi vokaalses karakteris, vaid ka Martti Raide artistlikus klaveripartiis.

Turi-Raide kontserdi esimeses pooles kõlas kümme Mozarti vähetuntud soololaulu, kusjuures selle Mozarti-kava sisuliseks raskuskeskmeks kujunes „Laura õhtumeeleolu“ („Abendempfindung an Laura“). Eriliseks tegi selle laulu esituse veenvalt välja joonistunud muusikaline dramaturgia, samuti solisti emotsionaalses mõttes avar tunnetus- ja häälespekter.

Kontserdi teises pooles kõlanud Mahleri soololaulud (enamik tsüklist „Poisi võlusarv“) näitasid, kui artistliku sisseelamisega oskavad Mati Turi ja Martti Raide tõlgendada hilisromantilist Lied’i. Kuulda sai kõike, mida iga nõudlikuma muusikasõbra hing ihkab: oli klaverisaate orkestraalsust (laulus „Ebaõnne lohutuseks“), oli nii rahvalikku joviaalsust vokaalis („Reini legendike“) kui ka humoorikat teatraalsust pilatekstiga loos „Kõrgema mõistuse kiituseks“. Viimase esitus mõjus kui muusikaline püstijalakomöödia! Mahleri muidu traagilist loojanatuuri silmas pidades on see üsna tavatu.

Tavatuid momente võis märgata ka Eestis tegutseva, ent vaid kahe Eesti päritolu muusikuga seksteti New Theatre Ensemble’i kontserdi (15. XI Estonias) kavas. Kõigepealt kavaleht ise: on üsna ebaharilik, et kavalehelt ei leia ansambli kohta mitte ühtki sõna! Hea küll, guugeldasin natuke ja võin pisut saladuskatet kergitada: esimese kontserdi andis New Theatre Ensemble 2014. aasta jaanuaris. Theatre? Ansambli asutajaliige, Austraaliast pärit flöödimängija Jonathan Henderson on Estonia flöödirühma kontsertmeister. Seksteti koosseisu kuulusid seekord puhkpillikvintett ja klaver.

New Theatre Ensemble’i esituses sai kuulda Mozarti, Ludwig Thuille’i, Brett Deani ja Francis Poulenci kammermuusikat. Aruande tõepärasuse huvides peab kohe märkima, et esituslikult sain kõige eredama elamuse Poulenci seksteti ettekandest. Eriti selle viimasest osast „Finale: Prestissimo“, mis oli lausa tavatult virtuooslik nii ansamblilise koosmängutehnika, fraseerimise täpsuse kui ka karakterikujunduse mõttes.

Austraalia nüüdishelilooja Brett Deani teos „Polysomnography“ (2007) viis kuulajad unenägude maailma, kuna polüsomnograafia on kavalehe andmetel „mitmeparameetriline test, mida kasutatakse unenägude uurimiseks“. Õnneks ei vajunud aga unenägude maailma New Theatre Ensemble’i muusikud: helitöö viis osa moodustasid tavatult intensiivsete karakterite galerii, kus võis kohata somnambuulseid dissonantse, hajusat kõlamüstikat, aga ka neurootilisi stseene teose skertsolikus finaalis „Unenäod“ („Dream Sequence“).

Richard Straussi koolivend ja sõber Ludwig Thuille (1861–1907), kelle sekstetti uue teatriansambli esituses kuulda sai, on kontserdikavades üsna üllatuslik ja tundmatu nimi. Hilisromantismi esteetikat ja muusikalisi kromatisme jagasid mõlemad heliloojad ka oma küpsemal loometeel. See, et Straussi helikeel on koolivend Thuille’i muusikat mõjutanud, oli tema sekstetti kuulates selge. Kas Thuille on ka koolivend Straussi mõjutanud, on ebaselge.

Pidulikul kontserdil „ERSO 90“ astus meie esindusorkestri ees dirigendipulti maestro Neeme Järvi. Orkestri sünnipäevaks peetakse 18. XII 1926, kui läks eetrisse ERRi eelkäija Raadio Ringhäälingu esimene raadiosaade, kus esines ka ringhäälingu trio: Hugo Schütz (viiul), Alfred Vaarmann (tšello) ja Anna Sivitski (klaver). Triot peetakse ERSO eelkäijaks, ehkki ringhäälingu orkestri tegelik esimene kontsert väljaspool stuudiot anti hoopis 1930. aastal. ERSO juubelit (mis sest, et trioks vähendatuna) mingilgi määral kahtluse alla seadmata, tuli mul pähe mõte: võib-olla ei peaks lapse sünnipäevagi arvestama tema tegelikust sünni-, vaid hoopis eostamishetkest? Ent karta on, et segadusi oleks siis rohkem kui tarvis …

ERSO juubelikontserdi plusspunktidest seda kõige suuremat välja rehkendada ei ole just kerge. Maestro Järvi karismaatilisuse kõrval jäid kindlalt plusspoolele orkestri viiulisolistid Triin Ruubel oma hingestatud soleerimisega Artur Kapi loos „Viimne piht“ ning Arvo Leiburi kõlapoeesia ja tundlikkus Artur Lemba „Armastuse poeemis“. Värvikaid orkestraalseid karaktereid sai kuulda ka Richard Straussi süidis „Kodanlasest aadlimees“.

Pisut tavatu valik oli aga kontserdi teise poole teos, Johannes Brahmsi klaverikvartett g-moll Arnold Schönbergi orkestratsioonis. Selle esitus ei olnud päris lõpuni veenev: orkestridünaamika kõlaline reljeefsus kippus pillirühmade lõikes jääma pisut ühetaoliseks, amorfseks. Või oli asi hoopis Schönbergi orkestratsioonis? Selle küsimuse jätame praegu lahtiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming