Arvo Pärt ja teised heliloojad

Maria Mölder ja Darja Saar

ehk Intuitsiooniga eesti muusika jahil Intervjuu Eesti muusika päevade (EMP) produtsendi RIIN EENSALUGA (pildil) otse enne festivali algust. Eesti heliloojate muusikat tutvustav EMP kestab 19. – 24. märtsini ja keskmes on seekord Eesti muusika bändiga. Keegi ütles hiljuti, et EMP on alati püüdnud intrigeerida. On see tõesti eesmärk? Kas sellest alustataksegi EMPi kava kokkupanemist – et oleks intriig sees? Riin Eensalu: Võib vist öelda küll, et intrigeerimine on olnud üks EMPi kavade koostamise komponente. Mida aasta edasi, seda rohkem on kaasatud teisi kunste, meediume, loojaid ja osalejaid. Selle aasta „Mammutkontserdi” puhul näiteks ei olegi väga palju integreerimist, kuid kogu kontserdikorraldus ise on pea peale keeratud. Timo Steiner ja Ülo Krigul on Eesti muusika päevi teinud nüüdseks juba kümme aastat. Vanu kavu sirvides ei õhku nende algusaja festivalidest mu meelest küll erilist uuenduslikkust. Algul ei olnud neil üldse valdkondade põimimine eesmärk omaette. Olulisem oli pigem luua tellitud teostele parim võimalik kontserdiolukord. Kuna aga kogu kultuurielu uueneb ja muutub iga päevaga, viimastel aastatel aina kiirenevas tempos, on ka nemad pidanud avama oma silmad teistele valdkondadele. See kõik peegeldab ühiskonda ja on olnud asjade loomulik käik, seejuures on püütud olla klassikalise muusika valdkonnas ajast ees. Ja sellepärast on hakatud järjest rohkem suhtlema ka teiste kunstivaldkondadega? Jah. Kui vaadata teiste loomeliitude aastasündmusi, nt kunstnike liidu aastanäitus, kirjanike liidu „Head read”, arhitektide TAB, siis nemad tegelevad ka sama asjaga ja need äratundmised on mõjutanud EMPi kulgu.

Üks asi on suhtlemine teiste kunstivaldkondadega. Kuidas on aga suhted laiema avalikkusega? See on vahest järgmine küsimus, mille festivali korraldajatel peavad endale üha sagedamini esitama.

Eesti muusika päevad on mõeldud kindlasti laiemale publikule, tänavust festivali avaval „Mammutkontserdil” hakkab publik kontserdil ka lausa ise osalema. Aga sisulisest küljest midagi abstraktset pakkuda on väga keeruline, seepärast on EMPi üks küsimusi alati, kuidas balansseerida loomingulise ennustamatuse ja korraldusliku loogika vahel. EMPi roll on olnud ka loojatele selgitada, et oma profiili mõningane visualiseerimine annaks väga palju juurde selleks, et inimestel oleks lihtsam leida nende loominguga kontakti, viia heliloojaid sammhaaval kuulajale lähemale, nii et too saab neist rohkem teada, et kujuneb mingi pilt. See on olnud mõlemasuunaline tegevus: juhtida heliloojate tähelepanu sellele, et teatud ligipääsetavus võib neile kõigile kasuks tulla ja head meelt teha, teistpidi aga püüda viia nende looming publikuni ja avalikkusele selgitada, et Arvo Pärt ei ole ainuke väärt eesti helilooja. Nooremas põlvkonnas on tohutult andekaid tegelasi, kelle vastu tuntakse ka rahvusvaheliselt järjest kasvavat huvi. Eks sealjuures loob EMPki vaikselt nende heliloojate kuvandit.

Teisest küljest aga on EMPi käeulatuses ka suurepärane ja väga oluline asi: anda heliloojatele võimalus pidevalt oma uusi loomingulisi ideid teostada, luua teoseid eri žanrites ja eriilmelistele koosseisudele. See, mis paljudest EMPile tellitud teostest püsirepertuaari jääb, on pideva töö, nüüd juba üle 30aastase EMPi traditsiooni jälg. Samamoodi vajasid EMPi 1979. aastal tollal loomingulises tippvormis heliloojad, festivali alguse juures olnud Raimo Kangro, Jaan Rääts ja Eino Tamberg jpt, kelle teosed olid esimese festivali kavas. Eks ole Arvo Pärtki tõusnud üle maailma tuntud heliloojaks tänu sellele, et tal on olnud head võimalused oma teoste ettekanneteks ja tema muusika on jäänud kõrva õigetele inimestele. Püüame paindlikult aidata sellele kaasa ka tänapäeval, paigutades festivalikavas kõrvuti tuntud ja veel mitte nii tuntud heliloojate loomingu. EMPil ei ole vajadust uusi heliloojaid ellu kutsuda, kuna neid jagub, vaid püüame neid pigem esile tõsta: sel aastal on kavas näiteks seni pigem džässmuusiku- ja heliloojana tuntud Peedu Kassi sümfooniline teos „7 fragmenti”, samuti teatri- ja filmimuusika loojana ja improvisaatorina tunnustatud Liisa Hirschi lavateos. Ja eks alati vaatame EMPi kavades tagasi ka juba lahkunud heliloojatele, võtkem Kangro, Sumera või Tamberg ja teised suurepärased autorid, kes ka ise EMPiga lähedalt seotud olnud.

EMP ajab vaikselt oma eesti heliloojate asja, aga võib tekkida küsimus, et mis mõte sel kõigel on …

Eks sellega me siin järjekindlalt tegeleme, et selgitada, kes on eesti helilooja. Ainus viis selleks aastal 2012 ongi teha kontserte, mille juures on lisaks muusikale see „midagi veel”. Ja muidugi on väga oluline enne festivali võimalikult palju sündmuste sisu avada, sest sellisel tundmatul nähtusel nagu uus muusika on veidi hirmu elementi ikka juures. Seetõttu tahan väga inimesi julgustada, kuna igaüks võib siit leida midagi, mis on talle südamelähedane. Ühtlasi tasub valmis olla selleks, et miski võib ka arusaamatuks jääda, aga sellest ei peaks kohkuma. Pigem võiks nende loojatega julgelt suhelda, fantaasia mängu lasta ja midagi uut teada saada.

Me muudkui räägime eesti heliloojatest, aga kes nad ikkagi on?

Eesti Heliloojate Liitu kuuluvad õppinud heliloojad, kuigi nad ei pruugi kirjutada muusikat, mida armastatakse liigitada klassikaliseks muusikaks. EMPil kuuleb niisiis peamiselt praegu tegutsevate eesti heliloojate loomingut, uut muusikat. Nende õppinud heliloojate muusikalised otsingud on üsnagi samasugused kui nendel inimestel, kes teevad muusikat lihtsalt armastusest muusika vastu, näiteks oma bändile. Ja EMTA tudengite hulgas on tänapäeval väga palju juba ka neid, kes on popmuusikakogemusega ja tulnud sellest arvutiga muusika tegemise põlvkonnast elektronmuusika või kompositsiooni eriala õppima. Heliloojaks saamiseks ei pea enam lapsest saadik viiulit ja solfedžot õppima, kuigi see võimalus loomulikult jääb. Aga praegu piisab paljudele vaid arvutist ja nende piiride nihkumine on ilmselgelt juba homme käes.

Kas tulevikus on EMPi kavas siis ainult arvutiga tehtud muusika?

Juba praegu on suur osa meie heliloojatest võimelised elektrooniliste vahenditega muusikat looma, kusjuures tänapäeval ei pruugigi enam sageli tajuda, et helid ei ole naturaalset päritolu. EMTA elektronmuusika stuudio avati 1996. aastal ja sellest ajast saadik on peaaegu kõik seal koolis õppinud heliloojad omandanud ka elektronmuusika- alaseid oskusi. Möödunud aastast on EMTAs ka audiovisuaalse kompositsiooni õppesuund, mis avab juba hoopis uued dimensioonid, õpetades heliloojatele ka visuaalseid kunste – videotöötlust, maalikunsti ja palju muud. Kuna me harjume aina rohkem võtma vastu mitmeid meediume korraga, siis on tagasipöördumatu tee, et ka heliloojad mõtlevad aina rohkem, milline pilt nende muusikat saadab. Nad tunnetavad teravamalt ruumi, valgust ja mingeid muid esmapilgul kõrvalisi või muusikaväliseid nüansse. See tähendab seda, et ka EMP on aina interdistsiplinaarsem.

Tänavuse EMPi raames on ka audiovisuaalse muusika kontsert, kus EMTA tudengite loominguga kõrvuti tuleb Eesti esiettekandele legendaarne Jonathan Harvey teos. Aga muidugi ei kavatse EMP kunagi piirduda vaid elektrooniliste vahenditega loodud teostega, igasuguste huvitavate väljundite kõrval jääb ka ülehelikiiruse ajastul kindlasti festivali osaks pakkuda võimalust süveneda muusikasse ka heas mõttes akadeemilises õhkkonnas.

Samal ajal on EMP juba aastaid pisitasa püüdnud pilgu suunata ka teistsugusel väljal tegutsevatele põneva muusika tegijatele. Selgi aastal on Aivar Tõnso eestvedamisel kavas „Eesti muusika öö”, kus esineb näiteks Rainer Jancis oma bändiga ja viimasel ajal laineid löönud elektrooniline bänd Kosmofon. Ja EMPi raames toimub ka Klassikaraadios populaarseks saanud „Areaali” live-kontsert, kus esineb oma pöörasusega palju kiita (ja laita) saanud Kreatiivmootor.

Tavaliselt on EMP arvestanud heliloojate vajadustega, seekord on festivali keskmes bändid ehk uue muusika ansamblid. Palju nende soovidest on lähtutud?

Oleme aastaid tundnud suurimat heameelt paljude väga heade interpreetide üle, kes nii EMPil kui muul ajal on üles näidanud armastust ja avatust eesti heliloojate värske muusika vastu. Sageli on sellest alguse saanud jätkuv koostöö, kus interpreedid on ka loomisprotsessi osalised. Seekord pakkusime omakorda just ansamblitele võimaluse ja konteksti viia ellu mõni ammune soov või proovida koostööd mõne neile täiesti uue heliloojaga. Nii on näiteks Uus Tallinna Trio juba mitu aastat tahtnud tellida Galina Grigorjevalt teost ja nad on sellest mõnikord rääkinud, aga pole leidnud seda kohta ja hetke. Nüüd see tuleb. Repoo Ensemble’i seekordse kontserdi kava oli planeeritud tervikuna just ka EMPi programmi, kuhu lisaks valmivad uued teosed Märt-Matis Lillelt ja Monika Mattiesenilt. Liisa Hirsch, Kristjan Kõrver ja Tatjana Kozlova kirjutasid Resonabilisele omamoodi lavalood, kusjuures selle sündmuse mitmed osalised on millestki sellisest juba pikemalt mõelnud. Ansambel U: soovil kirjutas teose Prantsusmaal tegutsev helilooja Gérard Pape ja sellest saab vahest ERSO kontserdil omaette elamus. Taani ansambel Esbjerg Ensemble küsis oma kontserdi kava silmas pidades soovitust mõne eesti helilooja kohta, kes tunneks harfi ja selle võimalusi. See on loomulikult Liis Viira.

EMPi kunstilised juhid jätavad endast üsna salapärase mulje. Kui salapärased või selged nende festivalimõtted on – need mõtted, millest saab kokku päris festival?

Festivali loomine on nagu kildudest mustri sättimine. See on samuti looming, kus on oluline roll ka ootamatusel: esimesel leheküljel ei pruugi veel sugugi selge olla, kuhu lugu välja jõuab. EMPi kunstilised juhid võtavad minu meelest festivali täpselt samasuguse loomingulise kirega nagu oma heliloomingut. Kontseptsioon võib-olla võngub algul kuskil kaugetes dimensioonides, aga millest ja kuidas see kokku saab, näeb alles siis, kui publik kontserdilt õnnelikult koju läheb.

Kunstilistel juhtidel võib olla igasuguseid mõtteid, aga kõik vahest tööle ei hakka. Kõik loomingulised isiksused lihtsalt ei klapi omavahel. Missugused on need tüüpilised raskused, mis EMPil kui uue heliloomingu tellijal planeerimises ette tulevad?

Festival on ambitsioon luua igal aastal uus, eelmisest erinevas võtmes lugu, mille kirjutavad kokku kõik need heliloojad, kelle kunstilised juhid on välja valinud. Keegi ei saa kokkuvõttes prognoosida, milline muusika autorite peas sel aastal helisema hakkab – isegi mitte heliloojad ise. Aga siiani ei ole kunstiliste juhtide intuitsioon meid minu meelest alt vedanud. EMPi toimkonna järjepidevus ja sünergia on seisnenud pea ees tundmatusse vette hüppamises. Käima tõmbab osaliselt pigem trots selle vastu, kuidas asjad peaksid olema või kuidas võiks kellelegi meeldida. EMPi profiili põhiline osa ongi ootamatus: midagi on veel, midagi on ridade vahel. Loodame ka, et tekib äratundmisi, nii loojate, kuulajate kui ka uudishimulike kohalesattujate jaoks. Äratundmisi, et kuskil on veel keegi, kes otsib. Neist kildudest, otsimistest ja sellest suurest hulgast korraga ja kontsentreeritult avalikuks saavast värskest muusikast tulebki kokku eesti muusika muster. EMPil, siin ja praegu.

Kuidas inimesed nendesse ootamatustesse suhtuvad – ka need, kes festivali tegemisele kaasa aitavad?

Koostööpartneritega on läbi aastate olnud sõbralik ja loomulikult ka veidi äraootav suhe. Mitmed neist on igal aastal saanud sellise ootamatu laengu, kuna selliseid kontserte argipäeva kontekstis vist korraldada ei saagi. Parim näide on Tõnu Kõrvitsa autorikontsert 2010. aastal, kuigi ka 2011. aasta ERSO kontsert oli geniaalne. Meenub Martin Kuuskmanni soolo Erkki-Sven Tüüri teoses, Toivo Tulevi kitarriteoses oli solist Tõnis Leemets, Märt-Matis Lill katsetas oma suurejoonelises teoses instrumendina klaasi jne. Ja publik oli Tambergi lõpuloost täiesti rabatud, saalis oli pikk vaikus. Seoses Tallinna Kammerorkestriga meenub Galina Grigorjeva tummaks võttev autorikontsert Mustpeade majas 2010. aastal, mil meil olidki kavas peamiselt autorikontserdid. Jah, kõik muusikakollektiivid on olnud meeldivalt avatud ja tulnud kaasa kõigi hullude ideedega, mis paratamatult kaasnevad uute teostega.

Mõnigi ansambel ja uue muusika entusiastist interpreet on EMPi kuldvara, aga on ka muusikuid, kes on orkestrite-kooride koosseisus sunnitud EMPil esitama repertuaari, mis neile ei meeldi. Millega neid julgustada?

Hiljuti ühe noore helilooja ooperit kuulanuna sattusin huvitavasse olukorda: olin ise kogu sündmusest, muusikast, tohutult headest tekstidest, esitajatest ja kõigest muust suurepärasest täiesti vaimustuses, aga hiljem selgus, et muusikud siiski kogu teose laiemast kontekstist eriti midagi ei teadnud ja seetõttu jäid ilmselt ka mitmetest nüanssidest ilma. Sellest järeldus taas, kui oluline on julgustada helilooja ja interpreedi kontakti, sest tegelikult on igal heliloojal oma loo taga põhjendatud taust. See on väga pika töö tulemus. Lisaks sellele, mis on noodis, on üht-teist ka nootide vahele kirjutatud ja sel kõigel on mingisugune mõte. Just suuremate koosseisude puhul oleks ülioluline, et helilooja leiaks aega oma mõtet kindlasti ka interpreetidele selgitada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming