Asjatundjatele folgi mandumise alal

Valle-Sten Maiste

Peale seda kui Hans H. Luige palgal mõttegigandid tegid teemaks presidendi küündimatuse, kuna Ilves toetuvat oma mõtete asemel sajandijagu aegunud Max Weberile, on selge, et klikivampiirid on peldikuhaisus nii kinni, et ei häbene midagi ega saa jätta soristamata kellegi peale. Nii pole imestada, et just aastal, kus Viljandi pärimusmuusika festival on teinud järjekordse sisulise arenguhüppe, ilmuvad lõbulehekülgedele kiimalised, kes  kutsuvad üles madalaima nimetaja alusel arutlema teemal „Õllesummer” vs. „Viljandi Folk” ja esildub ridamisi asjatundjaid folgi mandumise alal. 

      

Põhilise selle kohta on Mari Tammar (PM  5. VIII ) juba ära öelnud: kõnealused arutelud, isegi kui need ei ole ajendatud silmanähtavalt labasest huvist teenida sopaloopimise pealt tähelepanu, on võhiklikud, kuna need ei puudutata minimaalseltki festivali(de) sisulist arengut ja programmi. Paraku jääb folk tõsiste muusikatoimetajate fookusest välja, kuna sest räägitavat niigi palju ja folgi kajastused piirduvadki ülekohtuselt üha enam glamuursopaga. See on heidutanud ka korraldajaid, kes  ei suuda hea lastetoa tõttu intrigantlikust ja jaburast kriitikast mööda vaadata. Festivali populaarsusega kaasnevad probleemid tunduvad olevat siiski langusteel. Jörpa kontserti, nagu läinud aastal, tänavu linna laadaplatsidel enam ei kohanud. Loodetavasti osutus festivalimelus kitš-camp’i pealt teenida lootnute üritus majanduslikult edutuks ning ulatuslikul jauramisel ei ole Viljandi festivaliõhustikus orgaanilist tuge. Laupäevaöö  oligi folgil tänavu vähem ummistunud kui paaril eelmisel aastal. Korraldajad on ka selleks teinud oma parima. Festivaliprogrammist ei puudu mitte ainult üldrahvalikud ansamblid, nagu tabavalt märkis Mari Tammar (sajakonna kontserdi seas olid erandiks vaid Kukerpillide ülesastumine festivali alul argisel neljapäeval ning teenitult igavesti folgi juurde kuuluvate Untsakate etteaste rahulikul pühapäeval).   

Muidu oli tänavuses kavas kohati rõhutud lausa avangardistlikule rangusele, kui  mõelda väga tõsiseid muusikastiile ühendava kašmiiri trummari Trilok Gurtu kontserdile festivali kõige rahvarohkemal ajal ja alal. Nii muutus festivaliõhustik automaatselt elitaarsemaks ja tõsisemaks, ilma et pidanuks kedagi ekstra tõrjuma, nagu praegu mõnedest üleskutsetest kuulda. 

Festivali „skandaalse” toidutänava otstarbekuse üle võib ju arutada, kuid niisama hängijate festivalimelust ekstra väljatõrjumine on kindlasti vale tee. Festivali korraldamine Viljandis uudistava linnarahva ligipääsu piirates tekitab asjatut vaenu. Vabalava ja tasuta ligipääs igasugu sulelistele on aastate jooksul lugematuid noori lõnguseid hea muusika juurde toonud (lõppkontsertki võiks jätkuvalt vaba olla). Lõpuks on üksjagu pilditu möll olnud mitte väga ammu ka selle festivali suurte lavade kõlav üleskutse, kui lisaks Untsakatele mõelda folgi rüpest võrsunud suurimale, tänaseks seltskondliku glamuuri radadele purjetanud staarile Marko Matverele, kes aastaid igal kontserdil deklareeris, et tema laaberdamisest pajatav repertuaar on orienteeritud alkoholisõpradele. Meedia võiks  muidugi oma liiderdavad joodikkolumnistid mõneks ajaks lahti ja järele mõtlema lasta, selmet neid Murdochi Suni iidsete traditsioonide vaimus ühtaegu materdada ja ihalevalt imetleda. Festival saab areneda ikkagi kõigi seda ümbritsevate inimestega koos rahulikult muutudes.       

Vaid võhik võib festivali kasvavalt põneva ja kõrgkvaliteedilise vaimsuse kohal ohtu näha. Folgil mitte ainult ei ole, vaid ka absoluutselt ei vajata ammuseid üldrahvalikke staare, sest Viljandi kultuuriakadeemia pärimus-, levi-, jazz- ja kirikumuusika õppetöö ning festivali enda aastatega vahendatud maailmamuusika sümbioosis on sündinud põnevaid ja kõrgekvaliteedilisi esinejaid  rohkem, kui neid mahukassegi festivalikavva mahub. Tänavune aasta ei olnud ses osas nii plahvatuslik kui mõned eelmised, kui täiesti tundmatutena alles kerkisid esile RO:Toro, Svjata Vatra, Mari Kalkun, Paabel, Gjangsta, Nikns Suns, Viljandi Guitar Trio, Maarja Nuut ja Karoliina Kreintaal. Kuid lõpuks on lõviosa nimetatutest, kes kokku juba kümmekonna suurepärase plaadiga maha on saanud, ju alles varaküpsed üliõpilased.     

Mihkel Raud nimetas sel festivalil oma tegevuse lõpetamisest teatanud Vägilasi esimeseks rahvamuusikapundiks peale Collage’i, kel žanripiiridest väljaspoolgi tähendust. Sama kehtib kõigi nimetatute kohta veel enamgi. Nii nagu Helen Sildna ja Heidy Purga toel popmuusikas on ka meie pärimusmuusikas viimasel ajal toimunud hüpe, mille toetamise  asemel rahva teadvuses kinnistunud suvetuuridel tammuvate, kuid loominguliselt sageli väsinud artistide küljes rippumine on kurb ja vale tee. Viljandi folk on vastupidise suundumuse esirinnas ning rääkida folgist kui millestki manduvast on absurdne.   

Ses mõttes on Viljandi festivalile osaks saanud ebaõiglast kriitikat veelgi võimendanud desorienteerivad võrdlused Viru folgiga. Viimane on kenas kohas toimuv üritus,  mis pakub ka ilusaid hetki, kuid Viljandi folgi teednäitavast kultuursusest on Viru folk valgusaastate kaugusel. Käsmu programm näib väga suvaliselt ja kuulu järgi kokku pandud olevat. Asi pole vaid selles, et sealses kavas pole midagi kuigivõrd avangardset ja uudset. Käsmus ka soositakse publiku ligimeelitamise eesmärgil üksjagu kitši ja sülti ning eksponeeritakse läbi kuulamata eilse päeva tegijaid. Nii võivad ka kunagised kõige suuremad lemmikud  valmistada ehmatava pettumuse, nagu juhtus mullu Kirile Lood kuulates. 

Seekordne Viljandi festival oli geograafiliselt ja kultuuriliselt haardelt kirevam kui ehk eales varem, meenutades elamuse poolest kümme aasta tagust festivali ekstravagantsete  artistidega Tõvast (Yat-Kha), Kuubalt (Havana Sun Club) ja Lasnamäelt (Zlotõje Gorõ), millele lisandus varaste Vägilaste hilisest radikaalselt erinev žanriliselt kirev live. Kauaaegse Põhjamaade ja iiri dominandi asemel olid tänavu festivalil esil india, dominikaani, senegali, iraani, tšiili, gruusia, baski ja vene muusikud. Millisel eesti kultuuriüritusel veel võib kuulda vahetult suurepärase muusika vahele, mida arvavad iraanlased veest või kuidas peegelduvad maailm, eurooplased ja pidu läbi senegallase või dominikaanlase pilgu? Kus saan ma anda oma lastele, kellest vanim on käinud juba 13 folgil, selliseid kokkupuuteid maailmakultuuriga, nagu pakkus Jamaica päritolu jutuvestja Jan Blake, või mis asendab neile Sofia Joonsi ja Kristiina Ehini pärimusvesteid ja Sandra Sillamaa pillimängust saadetud muinasjututuba? Kuidas saab kõige selle kõrval rääkida mingist toidutänavast, kus lõpuks ei  leidnud Eesti suve kontekstis aset midagi ebatavaliselt silmatorkavat?       

Tõsi, noored muusikud müüsid festivalil oma (õigupoolest vastakuti sõprusbändide) plaate pealetükkivas stiilis. Kuna samad inimesed on olnud lavadel nii lummavad, siis see ei häirinud, kuid eks noored saavad nüüd isekeskis arutada, kas toimida edaspidi samal viisil või kuidagi teisiti. Kuid teha sest järeldus, et festival on kommertsialiseerunud, on süvenematusest  tingitud nonsenss. Liigse popistumise ja populaarsuse tõttu pole Viljandis kunagi olnud globaalsete maailmamuusika lavade staaresinejaid, nt AfroCubismi, Cotan Projecti, Oi Va Void, Goran Bregovići Cowboy Junkiest, kes sel nädalal Szigeti festivali tähtedeks. Kummastav ja küllap ka vaieldav järjekindlus. Ka igas muus mõttes näib festivalikava liikuvat pigem elitaarsuse kui populaarsuse poole. Ärgem räsigem lihtsalt räsimise  mõnust. Olgugi festival väga elujõuline, tegijail võib olla ikkagi valus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming